Viikingitemaal Patal külas (Jalgsimatk Siljani ümbruses)

Käes on 2009. aasta september. Võib öelda, et kirjeldatava seikluse alguseks olen ennast lõplikult tõestanud kogenud matkamehena. Alles kaks kuud tagasi naasin elumuutvalt retkelt diktatuurlikus Valgevenes, vaid aasta tagasi uitasin Lapi tundruil- minu matkavaim näib säravat kirkamalt kui eales varem.

   Nagu eelsõnas mainitud, olen fanaatilise geograafiahuvilisena huvitatud eelkõige oma vahetust koduümbrusest- Eestist ning naabermaist. Selleks, et mitte oma kogemusi pealiskaudseks muuta, olen maadeavastamisega harjunud tegelema aeglaselt ning järk-järgult üha kaugematesse ja kaugematesse piirkondadesse süübides. Kuna käesolevaks hetkeks olen väga lähedalt tundma õppinud suuremat osa oma sünnimaast, põhjalikult tutvunud nii Läti kui Valgevenega; põgusalt näinud ka Soome hiilgusi (tollal polnud ma veel selline poolpõhjapõder nagu nüüd), oli tee valla ka lääne poole, kus laiumas 449,964 ruutkilomeetrit idaskandinaavlaste eluala.

   Ajendi matkaks andis vastlõppenud suvi- mäletan selgelt, kuis Lipa küla lähistel Raplamaal Ženja ja Pataga augustiõhtu päikese viimaseid kiiri imetlesime, jättes kallite matkakaaslastega ühtlasi hüvasti. Tervelt pooleks aastaks oli mu nimekaim Rootsi emigreerumas, et lähemalt tutvuda aatomisiseseste osakestega ning jõududega, mille kaudu need üksteist mõjutavad.

   Sügis polnud veel korralikult kätte jõudnud, kui leidsingi end uut matka planeerimas. Minu reisikaaslane elaski parasjagu viikingitemaal, mistõttu uurisingi põhjalikult kaarte meie ülemerenaabrite elupaigast. Kaalusin mitmeid sihtkohti- oleksime võinud käia mööda Vänerni kallast, ehk võinuks me külastada Tresticklani rahvusparki Norra piiril, ent kuna piiratud oli nii aeg kui raha, otsustasin võrdlemisi kergesti ligipääsetava Siljansledeni kasuks (matkarada Rootsi suuruselt kuuenda järve ümbruses). Läbisime umbes 300 km pikkusest rajast vaid fragmendi:



Siljan- järv Kesk-Rootsis, Dalarna läänis; pindala 354 ruutkilomeetrit, mis on meie Võrtsust umbes kolmandiku jagu suurem. Kõige huvitavam osa Siljanist on ehk tema tekkimislugu. Ligikaudu 377 miljonit aastat tagasi Devoni ajastul kukkus pahaaimamatule Laurentia nime kandvale ürgmandrile meteoriit, jättes endast järele hiiglasliku augu, mida tänapäeval Siljani ringi (Siljansringen) nime all tuntakse. Ehkki nüüdseks on kraater suuresti setete alla mattunud, on kokkupõrke tagajärgi võimalik tajuda kas või ülemisel kaardil, kui seda pisut põhja poole nihutada- kraatri edela-ja idapiiri moodustab Siljan ise koos Orsa järvega ning põhjast ja kirdest märgivad selle asukohta Skattungen ja Oresjön. Siljani ring on selgelt väga suure läbimõõduga (52km), ning sellega Euroopa suurim meteoriidikraater.

   Minu retk Kesk-Rootsi ulmemaastikele algas loomulikult Tallinna sadamast. Kummaline oli üksinda võõrasse seltskonda sattuda- oma kajutikaaslasist mäletan kedagi aasia päritolu rootsi-inglise-jaapani ärimeest, kelle ülikondade ja kohvrite kõrval minu helesinine matkakott üsna hipilik välja nägi. Kajuti teises nurgas vegeteeris üks pealtnäha ehe eestlane, kes võis ka lihtsalt kõnevõimetu olla.
   Stockholmi jõudmiseks tuleb laeval läbida (vikipeedia andmeil) maailma suurim saarestik- Rootsi ranniku tohutu skääride võrgustik. Seda kena vaatepilti kogunes dekkidele hommikul uudistama üllatuslikult suur seltskond.

   Rootsi pealinna sadamas sai alguse üks kogu reisi läbiv motiiv- pidin Pataga kokku saama lähedalasuvas Gärdeti metroojaamas, mida ma sugugi leida ei osanud, sest see asus ometigi nii lollis kohas. Minu juurde astus tühjal tänaval üks naisterahvas, kes minult täiesti puhtas inglise keeles küsis, kas ma otsin Gärdeti metroojaama- ta nimelt teadvat, et seda sugugi ei leita, sest see asub ometigi nii lollis kohas. Lai naeratus näol, juhatas ta mind eelpoolmainitud lolli metroojaama ja kiiresti hakkas minus süvenema kahtlus, kas siinmail professionaalsetele kaitseinglitele mitte eraldi ametikohta ei eksisteeri.
   Sain Pataga lollis kohas kokku, ning aega raiskamata kolisesime maa-aluseid tunneleid mööda läbi kesklinna ning bussiga Tyresö linnaossa (sisuliselt juba eeslinn, kuna  ainult jalutuskäigu kaugusele jääb juba loodus ning Tyresta rahvuspark), kus mu nimekaim juba mõne kuu vältel oma öid veetnud oli. Elas ta ühikatoas, jagades kööki teiste väljamaa hipidega, kes hommikuti igaüks oma isiklikku sorti maisihelvestega krõbistasid.

   Asun nüüd lähemalt matkakirjelduse juurde; Järgmisel hommikul pakkisime viimase vajaliku kraami ning enne keskpäeva loksusime juba rongis loode poole.
   Rongiliiklus on Rootsis muidugi tapvalt kallis, mistõttu lootis Pata Rootsis levinud nn. viimase hetke piletitele. Tõepoolest- leidsin vana kraami hulgast juhuslikult üles meie rongipiletid, millel ilutsevad numbrid tunduvad praegugi kosmilised: Stockholm C- Borlänge C 147.00 SEK ning Borlänge C- Leksand stn 43 SEK. Need olid siis veel odavad piletid.

   Iga kord kui rongis midagi valjuhäälditest teatati, kikitas Pata kõrvu, et kas ta juba kohalikust keelest midagi aru saab. Üldiselt vist sai, ent kui rong järsku Borlänge-nimelises linnas peatus ja meid välja visati, ei osanud me sellegipoolest kuidagi edasi käituda. Nii palju teadsime, et pidime leidma mingi asendusbussi, ent ümberistumiseks oli aega vähe ja meil polnud aimugi, kus see asuda võis. Meid aitas hädast välja üks naisterahvas, kes meilt puhtas inglise keeles küsis, kas meil on aimu, kus buss asub- ta nimelt teab, et meil on ümberistumiseni vähe aega- ning juhatas meid, lahke naeratus näol, bussiterminali. Kuidagi korduv motiiv vist.
   Viimaks leidsime endid oma esimest sihtkohast- Leksandi-nimelisest linnakesest otse Siljani kaldal, kust lootsime pääseda kuulsale Siljansledenile. Leksand nägi välja selline:

Leksand

Tegu on Dala hobusega- kunagine piirkondlikult levinud laste mänguasi, mis tänapäeval saanud üheks rootsi mitteametlikest sümboleist. Meeldiv tõdeda, et kohalikud viikingitemaa asukad on hobuseni ehitanud isegi kivitrepi, et iga suvaline jobu saaks kindlasti nende kultuurisümboli otsas turnida.
   Lisaks järjekordsele roosale monumendile, on Leksandist meelde jäänud ka väga äädikane kartulisalat ja liiga kallis jäätis, mida manustasime Siljani lahesopi läheduses metsarajal.

   Et õhtu oli juba lähedal, polnud laagriplatsi leidmisega enam palju aega, aga paraku jooksis Siljansleden sel hetkel asfaltteedel, võrdlemisi tihedalt asustatud piirkonnas. Sestap, viimase maja selja taha kadudes valmistasime laagri otsekohe esimesele ettejuhtuvale põllule. Kuna olime väsinud ja äädikasest kartulisalatist pungil, otsustasime isegi priimust mitte kokku panna ning jäime otse ärateenitud unne.

   Pärast matka kõige külmemat ja ebamugavamat ööd koitis teine päev- hommikuks närisime mõned leivakäärud vorsti või konserviga ning asusime teele.
   Läbinud veel mõned suuremad ühtlaselt rootsipunased asulad, sattusime peaaegu pooleks päevaks metsa vahele- meie tee kulges esialgu eemale ka järvest, nii et pidime leppima hoopis teistsuguste elamustega:

Külavahetee

Kuna tegu oli tähistatud matkarajaga, leidus teel aeg-ajalt ka puhkekohti- pinke, varjualuseid või kas või lihtsalt niidetud platse. Ühe sellise ilmumist järgmise künka taga ootasime pikisilmi lõuna valmistamiseks, ent kurnatuina lõpuks ühe teeristi sobivaks tunnistades, avastasime, et tõsiseltvõetavate matkameestena olime mõlemad unustanud tikud ühes võtta.
   Oma nüüdseks viimased leivakoorukesed põske pistnud, sammusime edasi, mööda pisikesi metsateid ning lõunaeestilikke kruusaseid külavaheteid. Meie teele jäid järgmiseks Brassjöni järv teeristil ning Klockarbergi küla samanimelise mäe otsas. Tuleb mainida, et kõrgustevahed hakkasid kohati juba suuremaina tunduma kui meie oma Haanjamaal- asub piirkond ju Skandinaavia mäestikule juba küllalt lähedal.
   Klockarbergis mängis Pata sangarit, suunates kogu oma tuumafüüsiku ajupotentsiaali rootsi keele purssimisele, et kohalikult vanamehelt tikke küsida. Tal läks õnneks ning tuju tõusis, fantaseerides õhtul ees ootavast soojast roast.

   Meie teine ööbimispaik asus sügaval metsa sees, väikese järve ääres (Lilla Kollsjön)- ainsaks märgiks inimtegevusest oli vana punane paadikuur, mida enne matka esimest sooja rooga kaemas käisime.

Lilla Kollijärv (tõlkes)

Sügavalt metsast avanes üle järve ühtäkki vaade pisut mägisematele aladele- pildil kujutatu võib tunduda kaugelt vaid künkana, ent tegu pole enam sugugi jääajatekkelise moreenkühmuga- vaatasime tõtt ligi 400 miljoni aasta vanuse Kaledoonia kurrutuse eelmäestikuga.

   Kolmanda päeva hommikupoolik kulges plaanipäraselt. Järk-järgult hakkasime lähenema taas Siljanile, ning mõnel pool võis rajalt veidi kaugemale ekseldes üle Fennoskandia kaljude näha kogu järve kaugel allpool kaugusesse sirutuvat:

Milline vaade...avanes selle rünga otsast, ausalt!

Kuna pilte tegime hädise nuti-eelse telefoniga, siis paraku mõned kaunid paigad jäidki korralikult jäädvustamata. See-eest saime järvevaate fotole (ehkki vaid aimatavas kauguses) mahajäetud kuurortasulas Sollerö-Åsenis:

Ilus järvevaade

   Sollerö-Åsen tegutseb ilmselt suusabaasina- septembri keskel puudus inimasustus külast igal juhul peaaegu täielikult, kinni olid kõik majutusasutused, turismipunktid ja kohvikud- peab tunnistama, et just viimase puhul tundsin kerget matkamoraali langust. Ühe huvitava vaatamisväärsuse siiski leidsime:

Rootslased on sitaveo osas väga konkreetsed

Vaikselt kulgeski matkarada pisut tihedaminiasustatud piirkonna suunas- meie teele jäi Mångberg, järjekordne ühtlaselt punane suvitusalevik rohkete randadega veesilma ääres (Mångsjön), kust võtsime lõpuks suuna Siljansledenist eemale- väike pruun puust silt näitas 4,8 km Gesunda poole.

   Gesunda asub otse Siljani ääres ning sedakaudu viib ainus tee järve suurimale, Solleröni saarele, kuhu lootsime õhtuks jõuda. Alevik ise asub piirkonna kõrgeima mäe (Gesundaberget) jalamil, mille kõrgus merepinnast ulatub 514 meetrini, ent mis järvepinnalt nähtuna kõrgub üle 350 m ümbritseva maastiku kohal. Meie mõistes teeb see Gesundabergetist täieliku hiiglase. Alevikuni tuligi pikalt laskuda mööda kruusa ning väikeseid asfaltteid. 
   Kohale jõudes rõõmustas meid jälle põhjamaine elukorraldus- ehkki asusime umbes Kallaste mõõtu alevikus, olid kõik poed pühapäeva tõttu suletud. Igatsedes meeletult midagi igapäevasele kuivtoidule vahelduseks, ootasime pikalt oma professionaalse kaitseingli kolmandat ilmumist, ent sedakorda tulutult. Ilmselt pole selles riigis kolm kohtu seadus.

   Solleröni saarele viis üle pika muuli sirge asfalttee, millelt on võetud meie matka ehk kõige inspireerivam pilt Siljanist: 

Lõpuks ometi

Poeetilise nimega saarele jõudes (Sollerön tähendab tõlkes Päikesesaart), tabas meid pettumus- piirkond oli võrdlemisi linnastunud, esimesena jäi silma tohutu kämpinguala otse Siljani liivasel rannal. Telkimise hinda kuuldes pöörasime, sõnatult ning lõuad maani, eemale- vantsisime kaugemale, saare südame poole.
   Käes oli juba praktiliselt öö, seega lootsime oma telgi peita sügavale metsa sisse. Meil õnnestus tee kõrvalt leida üks suurem männik, kuhu siis vaevu oma laagri mahutasime. Suurt luksust ega hingematvaid vaateid see õhtu endaga kaasa ei toonud, ent vähemasti säilis pisut raha tagasisõiduks.

   Hommikul avastasime end kohaliku golfiväljaku äärest. Tundub, et põhjamaades on need väga levinud, isegi keset Päikesesaart, mis nime järgi oleks võinud olla Dalarna kultuuri ja looduse pärl. Pikki sirgeid teid pidi leidsime tee saare keskele samanimelisse linna. Lõpuks ometi õnnestus meil ka poes käia, et korraks riisi ja tatrapudru maitse jäätisetuutu abil suust eemaldada.
   Edasine olukord tundus üsna mannetu- olime Siljansledenist juba kaugele eemaldunud, ent sihtkoht asus 15km kaugusel Mora linnas. Järgnes tüüpiline matkaperse- mööda asfalti rügasime tuimade nägudega üha edasi-ja edasi, lugedes kilomeetriposte- üks iga kümne minuti järelt. Mida linn lähemale, seda ühtlaselt sirgemaks ja igavamaks läks tee, mõne tunni järel leidsime end suurte koledate metsavabrikute ja siis juba linnamajade vahel.

   Mora oli meie matka lõpp-punkt- ligikaudu 11 000 elanikuga linnake kanalil, mis lahutab Siljanit põhjapoolse Orsasjöniga. Pisut jalutasime rannal, mõtlesime tagasi läbitud paikadele, enne kui rong meid jälle Stockholmi poole vedama hakkas.

Salsa i Mora

Järgmisel päeval, pärast ööd Tyresö hipikommuunis, leidsin enne laeva aega ka põgusealt pealinnaga tutvuda. Selgesti on meeles kuningaloss, ent ka sushibaar, kus saja SEKi eest võis süüa nii palju, kui mahub- seda õnne ei jõudnud ära nautidagi. Seiklus lõppes vastu kolmapäeva ööd, mil jõlkusime pooltühjas kajutis tagasi sügisese Eestimaa poole.