Kesk-Euroopa kevad (Jalgsimatk Graia Alpides ja Juura mäestikus)

Kahe tuhande viieteistkümnenda aasta kevad on minu jaoks möödunud võrdlemisi rahulikult, ent väga idülliliselt. Esmakordselt olen oma elu jooksul saanud jälgida, kuidas viimased lumehanged tammepuude alt kaovad, kuidas maapinnast tärkavad esimesed umbrohulibled ja kuidas püsikuoksade külge tekivad esimesed rohelised pungad. Selliselt on möödunud minu kevad Käkki talus Tartumaal, ehkki vaheldust on toonud ka paar kõrvalepõiget Tummõlkale, matk Õmma ja Kuistlemma rabalaamadel ning mõned eneseteostuse mõttes olulised muusikalised sooritused Eestimaa pealinnas Tallinnas. Ehkki kirjeldatava seikluse alguseks pole kodumaine loodus veel kuigi roheline, on suve hiilivat saabumist kehakarvade vahel juba tunda.

   Üks ammune tuttav ning matkakaaslane, nimekaim Joosep Pata, on hiljuti ennast pikemaks ajaks Šveitsi ja Prantsusmaa piirile sisse seadnud, et oma ajupotentsiaal maksimaalselt ära rakendada CERN-i-nimelises teadusasutuses. Sellega seoses on minu peas küpsenud plaan talle Kesk-Euroopasse külla minna ning ühtlasi proovida ka kõrgmägedes matkamist. Kui otsime kaardilt üles CERN-i asukoha, siis on selge, et kõrgmägede all mõtlen justnimelt Alpe- kõrgeimat tervenisti Euroopas asuvat mäeahelikku, millest muuseas keegi Hannibali-nimeline seltsimees linnalegendi kohaselt kord elevantidega üle olla tatsanud.

   Plaanipidamine osutub ehk pikemaks kui tavaliselt, kuid seda peaasjalikult ilmaolude tähtsuse tõttu mägimatka korraldamisel. Selgub, et enne hiliskevadet pole alalhoidlikul ränduril kõrgmägedesse asja, kuna kurud on jääs ning eluohtlikult libedad. Samuti peame arvestama, et iga meetrisada, mis taevale lähemale tõuseb, langetab termomeetri näitu tublisti. Nõnda planeerimegi oma kõnnaku alles lehekuu algusesse.

   Ühel ilusal varakevadisel hetkel saavadki lennupiletid ostetud ning viimased korralduslikud küsimused lahendatud. Kogenud kohalikuna jääb retke logistiline pool põhiliselt Pata kanda ning minu ülesanded piirduvad esialgu kokkulepitud ajal Genfi linna ilmumisega,

   Lennusõit pole varasemalt kuulunud just minu lemmiktegevuste hulka, ent seoses hea vaimse vormiga pole ma selle suhtes ka ülemäära negatiivselt meelestatud. Minu retk välismaale algab 2. mail kell 4 öösel, mil Kuno Mustamäe maja ette ilmub eelmisel päeval kohale tellitud takso. Vinnan matkakoti selga ja astun unega võideldes öhe.

   Nagu ikka sellistel puhkudel, tuleb mõni tund mul nüüd lennujaamas veeta. Üllatuslikult on Tallinna lennujaam äärmiselt kena ning kavalalt kujundatud paik. Suurt peaasjalikult inimtühja hoonet täidavad kõiksugu põnevad elektroonilised lahendused ning unustatud pole ka öiseid külalisi- vahetult minu lennuterminali ees lebavad uhkete ajaleheekraanide kõrval mugavad kott-toolid, kuhu minu väsinud ahter sobib nagu rusikas silmaauku. Kell on vaevalt pool viis hommikul ning lennuvärava ees ilutseb uhkelt Soome pealinna nimi. Esmalt tulebki lennata Helsinkisse ning alles sealt väljub otselend Genfi, kus nimekaim juba ees ootamas.

   Pool tundi enne lennu väljumist avatakse värav äriklassi reisijatele. Minu unisele näole tekib kerge muie, sest nii väikese lennujaama puhul paistab seesugune klassieristus pehmelt öeldes kunstlikuna. Hommikuste reisijate seas ei leidu igatahes ühtki hingelist, kes proletariaadi keskelt avalikult esile julgeks kerkida. Haaran kott-tooli kõrvalt käsipagasi, pistan stjuuardi pihku Rasputini pildiga dokumendi ning astun sinimustvalge sümboolikaga kaunistatud väikesevõitu lennukisse, mida teenindavad kuldkollase lakaga siresäärsed ugrimugri neiud.

   Õhkutõusmine pole sugugi nii hirmus nagu mäletasin. Mis ta siis ära ei ole- jõlkuda kusagil alumiiniumkarbis mitme kilomeetri kõrgusel õhus. Peagi lubab kena naishääl turvarihma lahti päästa, ent vaevalt viis minutit hiljem tuleb see maandumiseks jälle kinni lükata. Selline on siis lend Tallinnast Helsinkisse- maal ringi kooserdades veedab lennuk rohkem aega kui õhus.

  Vantaa lennujaamas ei tule mul õnneks kaua oodata. Pääsen uude lennukisse üpris kiiresti ja lend Genfi poole võib alata. Sõit Kesk-Euroopasse võtab aega umbes kolme tunni jagu. Ühel hetkel märkan kaugel allpool Visla säärt ja Gdanski lahte ning järgmisel hetkel paistavad lennukiaknast juba lumised mäetipud, mis veidrate liigendustena pilvepiirist välja pressivad. Mina pole selliseid mägesid kunagi varem näinud.

Seal kusagil paremal

Peagi tungib lennuk pilvedest läbi ning selgelt hakkavad paistma Šveitsi suviselt rohelised maastikud, pikergune Genfi järv ning poripruuni laiguna paik, kus Rhône'i jõgi sellesse siseneb.

   Maandume täpselt Prantsusmaa ja Šveitsi piiril, ent merepiirist oleme jätkuvalt kõrgemal kui Suure Munamäe tipp. Mägesid siit küll veel ei paista, aga see-eest on ilmastik lõunamaiselt soe. Kui Eestimaal hakkavad maikuu algul puudele alles esimesed pungad tekkima, siis siinkandis on püsikud juba täies lehis. Jalutan läbi turvavärava lennujaama avalikku ossa ning lasen pilgu ekslema- Patat ei paista kusagil, aga see-eest jäävad silma suured pagasilindid. Leian oma numbri ning mõningase ootamise järel saan ka oma tavaari kätte.

   Patale helistamisest ei tule midagi välja- õnneks taipab vana koolivend aga sõnumineerida ning nõnda kohtuvadki vanad sõbrad Genfi lennujaama ooteruumides. Pata on koledal kombel võssa kasvanud, kuid ega ma isegi sellest süüst päris puhas ole. Pikema jututa istume tema pisikesse autosse ja suundume CERN-i, kus leiavad aset kõik tänapäevase teaduse tähtsaimad sündmused.
  

Mingi nohikute paradiis

Siseneme Pata kiibi abil teadusmaailma peahoonesse ning vaikides imetlen selle pragmaatilist ilmetust. Kompleksi siseõu on seevastu märksa turistisõbralikumalt kujundatud ning sealset suviselt rohelist muruplatsi kaunistavad kõiksugused ajaloolise tähtsusega teadusvidinad, üks kummalisem kui teine. Ostame CERN-i kohvikust mõne jogurtitopsi ning saiakese, mille hind Šveitsi frankides läheneb lõpmatusele. Isukat matsutamist saadab Pata loeng mägistest ilmastikutingimustest ning käputäie Nobeli preemia laureaatide õigustatult kahtlustav pilk.

   Joosep Pata lollikindel plaan näeb ette, et käime kõigepealt Prantsusmaal poes, sõidame ümber Genfi järve Monthey-nimelisse Šveitsi linna, jätame auto sinnasamasse maha ning põrutame rongiga edasi mägedesse- kõike seda veel enne õhtut, mis ajavahe tõttu on minu jaoks saabumas harjumatust hiljem. Kõige keerulisemaks osutub loetletud tegevustest Prantsusmaal käimine- nõnda meeldivasse riiki soovivad korraga pääseda näiliselt kõik šveitslased korraga ning seepärast on väljavool tibake ummistunud. Ootamine on aga aega väärt, sest hinnad on Prantsusmaa poodides ju kordades odavamad kui teispool piiri. Soetame endile terve trobikonna kuivaineid ning hunnikuga müslibatoone tulevaste energiapuuduste kiireks leevendamiseks.

   Autoreis läbi Šveitsi on minu jaoks loomulikult väga huvitav. Sageli paistavad autoaknast mäed, mis autoreisi algul kuuluvad veel madalamasse Juura mäestikku, aga hiljem kõrgete Alpide hulka. Juba enne Montheyd on ilusasti näha maastik, mis meie matkatandriks on saamas.

Seal otsas

Montheysse jõudes oleme poolringi-kujuliselt ümber järve sõitnud ning reisi algpunktiga Genfis lahutab meid nüüd ligikaudu poolsada kilomeetrit Prantsusmaad. Kui korraks kaardile kiigata, võib jääda mulje, et lõuna poolt tulles oleks sõit kiiremini läinud, aga siis jääks arvestamata tõsiasi, et kõik see poolsada kilomeetrit Prantsusmaad on Alpide ühe kõige kõrgema mäeaheliku alla peitunud. Sisuliselt oleme peaaegu teinud ringi, saabunud teisele poole Graia Alpe ning turnime nüüd otsapidi Penniini Alpide nõlval, mis mõnikümmend kilomeetrit lõunas juba vastu Itaalia piiri käivad. Otse mägede külje all viib Rhône'i jõgi mägedest saabuvat liustikuvett Genfi järve suunas.

Palju ilusaid kohti ja inimesi

Monthey majakatuste taga on kõrgmäed juba peaaegu käegakatsutavasse lähedusse ilmunud. Üsna raske on harjuda tõsiasjaga, et iga kord, kui pilk jalgadelt kõrgemale eksib, kargab näkku vaade kilomeetrite kaupa Valhalla poole kerkivast vertikaalsest maapinnast.
   Pata pargib auto kesklinna ning esiti laadime kogu matkakraami keset parkimisplatsi maha. Ilm on suviselt soe ja seepärast on meeleolu optimistlik, ehkki ilmaennustus suurematele kõrgustele just päikeselist matkailma ei luba. Pata toimetab auto üle tee paiknevasse maa-alusesse parklasse ja seejärel vantsime pilgeni täis matkakottide raskuse all kohalikku raudteejaama. Ostame piletid vastavast automaadist ja mõningase pranglimise järel nutame kaotatud eurokümnete pärast silmad peast.

Meie rongisõit on lühike, aga sellegipoolest peame tervelt kaks korda ümber istuma- esimene kord Saint-Maurice'i-nimelises linnakeses ja teine kord Vernayazis, mis asub päris Rhône'i oru piiril vastu kolme kilomeetri kõrgusele kerkivaid mäenõlvasid. Näen selliseid mägesid elus esimest korda ja tahtmatult liigub mõte ühele põnevale muinasjutustsenaariumile- kui Vanajuudas mõne kurja tembu käigus siinsed mäed tasaseks suruks, siis kuivõrd suureneks selle tulemusena Šveitsi pindala? Kas nendest lisa-aakritest piisaks, et meie armsale kodumaale ära teha ja too maailma riikide nimistus veelgi tahapoole tõugata?

   Vernayazis istume rongi peale, mis on eelmistest oluliselt väiksem ja aeglasem. Õige pea taban väiksema sõidukiiruse põhjuse ning taipan, et maapinna suhtes vertikaalselt paikneval teljel ongi füüsikaseaduste järgi raskem liikuda. Näeme akendest, kuidas Rhône'i org selja taga üha kaugemale allapoole jääb ning sellega koos ka Šveitsi kõrge asustustihedus.

   Väljume rongist külakeses nimega Le Châtelard ja nagu alati, jäävad meile järele vaatama kaasreisijate hämmeldunud pilgud. Ühe naisterahvaga saan jutule vahetult enne rongist väljumist ning suudan enne ebaviisakavõitu lahkumist tema jutust dešifreerida sõnad, millest kumab läbi mure meie ööbimisvõimaluste pärast. Pata seletab mulle, et prantslaste jaoks on sõnal "camping" küljes negatiivne varjund ning tähistab peamiselt joobnud uljaspäid võõra maa peal läbustamas. Tema meelest oleksin naisterahvaga suheldes pidanud kasutama sõna "bivouac", mis meie planeerituga ehk rohkem kooskõlas on.

Matk algab

Oleme nüüd 1050 meetri kõrgusel merepinnast ja ilm soosib meid palju vähem kui all orus. Taevast hakkab tasapisi tibutama vihma ning õige pea avastan, et minu vihmakindel jope on tegelikult kõike muud kui vihmakindel. Pata annab mulle isiklikest varudest sinise vihmakile ja ühe oma kolmest jalutuskepist.

   Asfalttee pöördub ühtäkki kuhugi kõrgustesse ja kui olen sellel umbes 200 meetrit kõndinud, adun ühtäkki ehmatusega, et rohkem enam ei jaksa. Piilun murelikult taeva poole ja näen, et ees ootab meid kõike muud kui lihtne jalutusrada. Siis kuulen aga tagantpoolt lähenemas oma ähkivat nimekaimu, kes annab mulle otsesõnu mõista, et ülesmäge liikumine peaks toimuma tunduvalt aeglasemas tempos. Mõistan, et mägimatka puhul tähendavad kilomeetrid hoopis muud, kui ma tasasel maal konnates harjunud olen.

Ähkib Pata

Enne põhjalikumaid olustikukirjeldusi lisan oma sissekande juurde kaardi, millele on märgitud meie ponnistused kahe esimese matkapäeva jooksul. Kujutlen nüüd, kuidas lugeja üksisilmi kaarti silmitseb ja intensiivselt kaasa mõtleb.



Meie esialgne plaan näeb ette, et püüame õhtuks jõuda Lac d'Emossoni äärde, mis kujutab endast kahe kilomeetri kõrgusel asuvat hiiglasliku tammiga piiratud järve. Pata jutu järgi peaks sealt algama järjekordne matkarada, mis jookseb mööda Šveitsi-Prantsusmaa piiri ning viib uudishimulikud matkajaid üle mitme kõrge kuru Champery-nimelisse külla teispool kõrgeid mäeharju. Lac d'Emosson asub matka alguspunktist kilomeetri jagu kõrgemal ning peagi hakkan aduma, mismoodi see vertikaalne kilomeeter võiks võhmale mõjuda.

See on alles algus

Paraku muutub vihmasadu üha tihedamaks ja maa kerkides väheneb temperatuur üsna kiiresti. Kõvalt asfaldilt pöörame peagi pisikesele loomaraja-tüüpi matkateele ning ponnistame mööda pehmet metsaalust vapralt ülesmäge. Järsemad tõusulõigud vahelduvad siin väikeste platoodega, kus saab hetkeks hinge tõmmata ning läbitud maale tagasi vaadata.

   Tunnikese jooksul läbime Gietroz'-nimelise vaikse külakese, kus kolmnurksete katustega väikemajad seisavad vastu mägesid justkui pisikesed pokud. Ajame pead jälle kuklasse ning püüame jalgu selliselt seada, et need meie raskeid keresid kuidagiviisi taevale lähemale kannaksid. Peatselt oleme läbimärjad, ent selline tühiasi sündinud alpiniste veel ei heiduta.

Veel

Õige varsti muutub rada päris tehniliseks. Koera kombel lõõtsutades mäenõlval turnimine on seni olnud küll raske, aga vähemasti pole ta meis veel erilist kõhedust tekitanud. Nüüd on aga asjalood teised, sest kui siiani oleme peamiselt samblasel metsaalusel tatsunud, siis kõrgemal muutub mets hõredamaks ning tee kivisemaks- juhuslik pilk seljataga toimuvale võtab kõhu alt päris õõnsaks. Olukorra teeb veelgi kõledamaks püsiv vihmasadu ja järjekindlalt alanev temperatuur. Jätkame siiski jonnakalt ronimist.

Oi, milline kivi

Tundide möödudes peame puhkepause küllalt sageli, sest raske seljakotiga mäe otsa ronimine võtab palju energiat ning samuti pistan jõu säilitamiseks õhtu jooksul nahka aukartustärataval hulgal magusat. Prantsusmaalt ostetud müslibatoonikesed lähevad hästi kaubaks- need tõstavad kiiresti veresuhkrut ning taastavad tõhusalt ammendunud energiavarud.

Mägimaastik

Kui oleme juba päris mitu tundi teosammul ülesmäge roninud, ristub meie marsruudiga ootamatult tükike kitsarööpmelist raudteed, mida mööda suvisel hooajal seiklushimulisi turiste Lac d'Emossoni äärde veetakse. Raudteest umbes paar meetrikümmet kõrgemal ühel lagedamal kaljurüngal peatume taas, et korraks hinge tõmmata. Maastik on siin juba päris karm ja kivine ning keset tugevnevat vihmasadu tunnen ühtäkki jalgades nõrkust.

Kerge vastupanu tee

Puhkepaus ja müslibatoonike teevad enesetunde küll mõnevõrra paremaks, ent siis tõstatub kohe tõsisem probleem, millele seni pole liigset tähelepanu pöörata tulnud- nimelt ronib kontide vahele kohutav külmapoiss, kes on 2000 meetri kõrgusel Alpides keset lakkamatut vihmasadu üks igavesti nurjatu tegelane.

   Olude sunnil otsustame alustada laagri püstitamisega ning pika otsimise tulemusena leiame ümbrusest ühe võrdlemisi samblase ning kivitu maalapi. Telgi monteerimisega tegeleb Pata üksinda, kuna sellisest moodsast teadusimest, nagu seda on tema uus Husky mägitelk, käib üle ainult õppinud tuumafüüsiku mõistus. Mina samal ajal muudkui lõdisen ning manan ette nii abivalmis näo, kui oskan. See jääb tänaõhtusel laagrisättimisel paraku ka minu ainsaks panuseks.

   Sooja saamiseks vahetan läbimärja kampsuni kuiva vastu, ent nagu peagi aru saan, on tegu äärmiselt juhmi otsusega- telgi püstitamine võtab kaua aega ning vihma sajab jätkuvalt nagu oavarrest, niisutades mu uue kehakatte minutitega kasutuskõlbmatuks. Mõistan, et oleme omadega natuke kehvemas seisus, kui ehk oodata teadsime.

See-eest on vaade päris majesteetlik

Vaevalt kaht inimest mahutavas madalas Husky mägitelgis on aga olemine soe ja mõneks ajaks oleme väljaspool toimuvast soojade magamiskottidega eraldatud. Ööbime ligikaudu kahe kilomeetri kõrgusel merepinnast ning telgiukselt kaugusesse suunatud pilk tabab majesteetliku pildi- asetseme väikesel lagedal tasandikul, mida ühelt poolt piirab massiivne kivisein ning teiselt poolt ligi kilomeetri kõrgune järsk orunõlv. Üle oru paistab aga vähemalt kahe kilomeetri jagu mäge, mille liustikutega kaetud tipp jääb meie asukohast tublisti kõrgemale paksu udu sisse. Selliseid mastaape on raske pildiga edasi anda ning sõnadega kirjeldada peaaegu võimatu- eestlane pole lihtsalt harjunud nägema korraga sellises koguses maapinda. Jõud, mis need mäehiiglased tekitas, on hoomamatu- millimeetri haaval liigub Põhja-Aafrika meile lähemale, surudes Euroopa äärt üha kõrgemale taeva suunas.

Elutu maastik

Öö möödub suuremate vahejuhtumiteta ning minu paljunäinud oranž magamiskott tõestab taas oma tublidust. Läbi poolune kuulen aeg-ajalt, kuidas õrnad vihmapiisad hellalt vastu telgi väliskatet kukuvad.

   Varajasi hommikutunde saadab aga juba päris tihe vihmasabin. Inspekteerides oma läbimärgasid riideid, pole ma eelseisva osas sugugi positiivselt meelestatud. Samas on mul niiskuse- ja külmalõdinaid matkadel ka varem ette tulnud ning ainuüksi tahtejõuga on isegi sellistes tingimustes vastupidamine võimalik. Olukord muutub aga märksa hullemaks, kui ühtäkki käib kusagil kõrgel tippude vahel vali kõuekärgatus. Tundub, et oleme Alpidesse tormivangi jäänud.

   Ootame telgis vähemasti tunnikese. Suur maru jääb aga õnneks tulemata ning äikesemüringi kaob aeglaselt kaugemale. Julgeme peagi telgist välja koperdada ja majesteetlikku ent ilma tõttu pisut kõledat ümbrust silmitseda. Meie vastas teisel pool orgu kõrgub lumise tipuga elutu mäemassiiv, tükkmaad allpool vasakul jookseb kitsas Trienti org ning paremal pool piilub mäehiiglaste vahelt välja mitmesaja meetri kõrgune tamm, mis takistab Lac d'Emossonil oru põhja tühjaks jooksmast. Kuna eelseisvad kurud peaksid järve kallastelt hästi näha olema, otsustame suuna võtta tammi poole, et edasiste plaanide pidamiseks oludest pisut täpsem ettekujutus tekiks.

   Kellelegi ei tule üllatusena, et külmatunne on üks väga ebameeldiv aisting, ent veel kümneid kordi talumatum on sellise tunde all vaeveldes end läbiligunenud rõivastesse riietada. Ka vihmakile ei lisa erilist turvatunnet, kui nii kampsun kui jope selle all mahutavad oma kiudude vahele rohkem vett, kui mul seljakotiga enese tarbeks kaasa on võetud.

   Kuidagi saame esimesed sammud siiski tehtud. Meie tee jätkub ülesmäge ning ilm on muidugi endiselt niiskevõitu. Kõndides hakkab kehal küll pisut soojem, ent pikalt peatuda me külma tõttu ei saa- mitte just kõige julgustavama tulevikuperspektiiviga situatsioon. Meie meeleheidet varjutab aeg-ajalt vaid mõni majesteetlikum vaade.

Rada on päris tehniline ning veelgi kõhedam kui eile. Paiguti peame ronima lahtistel kividel ning kohati kitsastel mäeharjadel- kõige õudustäratavamaks rajaelemendiks on üks suur kivilahmakas, mis järsu kaljuna nõlvalt eendudes tee ära blokeerib. Kui mõistame, et matkaraja tähised otse kivi kohalt jätkuvad, taipame, et peame endid ühes raskete seljakottidega kivi otsa vinnama. Raja tõustes muutuvad kõik liigutused veelgi mõõdetumaks ning kui meie teele üha suurema pindalaga lumevälju hakkab ilmuma, taipame, et midagi ülearu lillelist meid täna ees ei oota.

   Ühtäkki saab tõus otsa ning umbes tund aega pärast laagriplatsilt lahkumist vaatame alla panoraamile, mida olime lootnud juba eile õhtul näha. Kõrgete mäeharjade vahele on tammi abil surutud selge veega mäestikujärv Lac d'Emosson.

Kena matkailm

Pilt on talvine ja mõnusat matka just ei luba. Õnneks paistab järve kaldal aga pisike turismikompleks- nende kolme või nelja onnikese seas leidub kindlasti mõni väike kohvik, kus saaks endid pisut soojendada ja oma vettinud riided ära kuivatada. Kui oleme aga laviinina mööda lumist nõlva alla kepselnud, siis avastame kirjeldamatu pettumusega, et turismihooaeg pole siinsetesse atmosfäärikihtidesse veel jõudnud ja et kõik siinsed hooned on inimtühjad ning lukustatud.

   Matkalisi vaevab meeleheide ja ahastus. Pata nälgib ning ihaleb priimuseroa järele, ent mina teatan, et pikalt peatuma jääda ma külma pärast ei suuda. Heidame pilgu eelseisvale kurule, mis näib täielikult jääs olevat- üha selgemalt hakkab meile koitma, et kõrgemad jõud seekord meie kevadist mägimatka ei soosi.

   Vihma kallab juba kui oavarrest ning hetkeks tunnen näonahal ka lörtsiläraka niisket puudutust. Mõnda aega lõdiseme veel kohvikuräästa all, ent ühtki lootusekiirt me kusagilt vilksatamas ei tähelda. Pata teab, et teispool mäekuru peaks meid umbes kuuetunnise teekonna kaugusel ootama üks onnike, ent kuna turismihooaja algus pole selgelt veel saabunud, pole me kindlad, kuivõrd avatud see poolsurnuks külmunud matkajale parasjagu olla võiks. Raskete südametega otsustame, et kõrgemale me seekord enam ei roni ja et mõistlik oleks oma teekonnaga jätkata hoopis allasuunas. Mõni kuu hiljem istun Islandi liustike vahel tormivangis ning mõistan, et see otsus on elupäästva iseloomuga.

Tee vasakul küljel jookseb jõgi

Teekond on külm ja märg ning matka vastne läbikukkumine teeb tuju nigelaks. Tatsume alla mööda asfalteeritud sõiduteed, mille madalamat äärt pidi vuliseb kiire mägiojana vihmavesi. Tajume vastuvõetud otsuse tarkust, ent pettumustunnet see hinges ei vähenda. Tuleb nentida, et looduse vastu mägedes lihtsalt ei saa- isegi kui varustus olnuks piisav, polnuks jäätunud kuru ületamine sellise koerailmaga ikkagi turvaline.

   Sõidutee lookleb mööda mäenõlva edasi-tagasi ning peagi muutub ilm juba nii palju talutavamaks, et vähemalt lörtsi kusagilt enam alla ei kuku. Aegamööda hakkavad teeääri kaunistama juba tihedad metsatukad ning kaovad ka viimased jäljed kõrgemal resideerunud lumikattest.

   Patal on kõht endiselt tühi, seega põikame teelt veidi kõrvale ning peatume lõunaeine valmistamiseks. Asume nüüd järve suhtes küll juba paarsada meetrit madalamal, aga külm pole kontidest veel päriselt kadunud. Korraks tekibki mul tahtmine lõke üles teha, ent mu nimekaim arvab, et niivõrd niisketes ilmaoludes pole meil selleks just palju edulootust. Vihma trotsides otsin kotist välja gaasipriimuse ning Pata sätib tatraterad tulele podisema. Jätan oma kodinad samblale ligunema, sirutan lõdisedes käed tasase priimuseleegi poole ja vahin tõtt vihmase alpimaastikuga.

Juhhaidii

Tatra valmimist oodates hakkab kummitama üks Tõnis Mäe laul, mida siis tenoraalsel supihäälel kohe joristama kukun- lugu räägib sellest, kuidas olenemata kõiksugustest kõrvalistest tingimustest, on just tipuni jõudmine kõige olulisem. Pata arvab, et mägimatkajatele ei saada see laul päris õiget sõnumit.

Ka madalamal võib aeg-ajalt üht-teist vaatamisväärset leiduda

Täidame kõhud maitsva tatrakeedisega ning asume hommikustest sündmustest mõnevõrra toibunult uuesti rännuteele. Asfalttee vingerdab üha allapoole ja iga sammuga läheb õhutemperatuur pisut kõrgemaks. Peagi lakkab ka vihmasadu ning meie vaimustunud nägude ette kerkib majesteetlik panoraam uttu mattunud hiiglaslikust orust, mille kohal ilutsevad kõrged lumised mäetipud. Nüüd, mil kõht on tatrast pungil ning külmast lõdisemine lõppenud, muutub tuju mõnevõrra paremaks. Märkamatult hakkab meie teekonda saatma kosk, mis, ehkki ilmselt ajutise iseloomuga, kannab endas piisavalt vett, et korduvalt meie jalge ees laia veejoana teele plärtsatada.

Ajutise iseloomuga plärtsatus

   Tee kulgeb madalamale laia serpentiinina ja mägioja ristub teega märkimisväärne arv kordi. Mõnel pool vuhiseb see tee all truubis, ent aeg-ajalt pläriseb juga otse vastu asfaltteed, paisates õhku tuhandeid veepiisku- sellise purskkaevu alt läbi joostes ajaks tark inimene endale uuesti vihmakile selga.

 

Niiskevõitu olukord

Tee langedes läheneme üha jõudsamalt tsiviliseeritud maailmale. Inimasutus ilmutab end meile esmakordselt väikeses mägikülas, mis ilmselt kohalike väikelaste peale mõeldes on erinevat sorti tarade ja piirete abil tõeliseks labürindiks ehitatud. Pöördume asfaltteelt kõrvale ning asume ekslema pisikeste alpisuvilate vahel, lootes nõnda kiiremini allapoole saada. Esialgu suhtub küla meisse vaenulikult ning takistab meie liikumist kõikvõimalike tõketega, alustades eelpool kirjeldatud taradest ning lõpetades mägisele maastikule omaste järsakutega. Mõningase turnimise järel leiame aga madalamalt uue teeotsa, mis vapraid matkalisi järgnevate tundide jooksul saatma jääb.

See silt juhatab kohalikud neiud minu suunas

Järgnev teelõik jätkab laskuvat kulgemist ning lihased sääre tagaosas, mille olemasolust enne aimugi polnud, hakkavad endast tasapisi märku andma. Õnneks on teekate asfaldist ning soosib kiiret edasiliikumist- õige pea leiame endid Finhaut'-nimelisest asulast, mis suuruselt pigem küll küla mõõtu, ent väliselt rohkem väikest linna meenutab.

Finhaut' asula

Kõmbime läbi küla ning tuju kerkib aina, kuna eneselegi üllatuseks olen sotsiaalsete vajadustega inimene ning inimasustuse lähedus loob läbivettinud ning kurnatud matkaja südamesse teatava turvatunde. Pärast põgusat puhkehetke, väikest kehakosutust ning mõningast peataolekut väljume asulast ning ootamatult hakkab meie marsruut kattuma tähistatud palverännuteega. Ilma selginedes avanevad meie silme ees üha suursugusemad vaated.

Suursugune vaade

Nimetatud palverännutee kulgeb sügava Trienti oru nõlval, mis mõned penikoormad eespool suubub omakorda veelgi suuremasse Rhône'i jõe orgu. Mõistame, et kui tahame õhtuks kuhugi räästa alla jõuda, tuleb meil vähemasti orgude ristumispunktini välja pressida. Päike asub taevas veel küll üpris kõrgel, ent jalalihased on allamäge kõndimisest juba kaunis valusad ning tee järjepidev langemine ei tõota enne Rhône'i jõge hetkekski lakata. Meeleolu on meil veel siiski kõrge, mistõttu kiristame valuaistingute peale vaid veidi hambaid ja marsime rõõmsalt edasi.

   Tõepoolest- kui seni olin ehk veel pisut pettunud tänase rännutrajektoori paratamatust muutumisest, siis siinne silmailu tõstab tuju vaatamata väsinud säärtele päris kõvasti. Pata lubab homme mind Juura mägedesse viia, mis tusatunnet matka läbikukkumisest veelgi vähendab.

Veel pisut silmailu

Tee kulgeb esialgu põhiliselt tihedate salutukkade vahel väikesel pinnaseteel, ent alates Trétieni-nimelisest väikeasulast hakkame jälle tuimalt mööda kõva asfaltteed kõmpima. Jätame järjekordse mägiküla kiiresti selja taha ning saabume ühe tähtsa kohaliku vaatamisväärsuse juurde.

Tähtis kohalik vaatamisväärsus

Gorges du Trient ehk eesti keeles Trienti kuristikud on loodusobjekt, mis kujutab endast avarat sälku mäenõlval, kust veerohkel ajal plärtsub suure kaarega alla Triège'i -nimeline oja. Mõõtmatu ajahulga vältel on veenire mäe sisse uuristanud hulganisti koopaid ja vagusid, mille uudistamiseks tee kõrvale toredad platvormid on rajatud. Teisel pool teed aga sukeldub oja häälekalt põhjatusse sügavikku pool kilomeetrit madalamal.

Vaadet kaunistab veel vana sild

Kauaks me veevärki imetlema ei jää, sest tõotatud maa orupõhja näol jääb meist veel kaugele. Kusagil meist pisut madalamal jookseb teega paralleelselt ka eilsest tuttav raudtee, sestap kaalume me põgusalt ka raudse ratsu selga hüppamist. Sõiduplaan esialgu meie vajadustega ei kattu, mistõttu vantsime kiirete sammudega edasi, kuni jõuame järjekordse Šveitsi mägilinnakeseni.

Mägilinnake osutub päris suureks ja selle nimi on Salvan

Salvani linnakeses tervitab meid ühtäkki ehtne Lääne-Euroopa linnapilt ühes avarate tänavate, konarlike munakiviteede ja vähemalt ühe kõrge kirikutorniga. Peatume hetkeks pargipingil, et pisut keha kinnitada ja tõstatame uuesti päevakorda rongitranspordi võimaluse- Salvan näib igati sobiv koht, kus saabuva lokomotiivi ootuses väikese koogi ja küpsise kõrval aega surnuks materdada. Lühikese arutelu järel siiski ülehindame oma võimeid ning otsustame tänase rännaku lõpetada kerge õhtuse jalutuskäiguga. Salvanist Vernayazi linnani Rhône'i kaldal on kaardi järgi jäänud minna vaid tühised neli või viis kilomeetrit- tegu on vahemaaga, mille läbimine peaks meiesugustele kogenud matkajaile olema meelakkumisega võrreldav.

   Millega mul aga seni väga palju kogemust pole, on samakõrgusjoonte liigtihe paiknemine sirgjoonelisena näival trassil. Salvani ja Vernayazi vahel hakkab tee laskuma väga kiiresti ning ehkki teoorias peaks allamäge liikumine ronimisest kergem olema, räägivad lamedavõitu Eestimaaga harjunud jalalihased sootuks teist juttu. Oleme kõvakattega teelt sedapuhku eemaldunud ja kõmbime oiete saatel mööda libedat kruusa allapoole.

Sukeldume

Vaevalt on linnatänavad selja taha jäänud, kui satume silmitsi Tuhala nõiakaevu kurja kaksikvennaga.

Poriloik hakkas keset teed vett välja ajama

Kummalise loodusnähtuse tekkepõhjuseks on ilmselt mingisugune karstilaadne moodustis, mis suurte vihmade ajal vett maapinnale ajab. Ehkki praeguseks on taevas pisut jälle tibutama hakanud, pärineb põhiosa sellest veest ilmselt neist pilvist, mis meid hommikul Emossoni järve kaldal ära tahtsid uputada.

Rada laskub veelgi

Tasapisi hakkab meie ees avanema Rhône'i jõe org ning Vernayazi linnake selle põhjas. Paraku näib, et vaatamata peaaegu kogu päeva kestnud püsivale laskumisele oleme reisisihiga võrreldes ikka veel pea pool kilomeetrit kõrgemal. Sellisele logistilisele probleemile on mineviku teedesillutajail olnud paraku pakkuda ainult üks lahendus- järsult laskuv serpentiinrada.

   Järgnev katsumus ei meeldi meie jalgadele sugugi. Kui Pata säärelihased on mägimatkadega ehk mingilgi määral harjunud, siis minu koivad tahavad meie päeva viimaste kilomeetrite jooksul sootuks alla anda. Ligi tund aega kestva ponnistuse kestel ilmneb muidki hädasid- koledal kombel hakkab soonima aluspesu, jalalabad muutuvad pidevast põrutusest tuimaks ning minu päevinäinud sinise seljakoti rihmad kipuvad nihkuma ebamugavatesse positsioonidesse, mis teeb haiget alaseljale, hõõrdub valusalt vastu õlgu ning häirib ülakeha veresoonkonna tööd. Pika ussina allapoole siuglev tee on igas tagasipöördekurvis märgistatud kivile või kaljule maalitud järjekorranumbriga, millega arvestatakse nuki kaugust oru põhjast. Nende numbrite kahanemine kulgeb väga vaevaliselt ning üsna pea vajan puhkepeatust juba iga kolmanda või neljanda kurvi järel.

Liiga suur number

 Ka Pata on ilmselgelt väsinud, ent soovib pigem asjaga kiirelt ühele poole saada, mistõttu pikaks meie puhkepeatused just ei veni. Samas peab tõdema, et ega sellises olukorras pole hingetõmbepausidest niikuinii suurt kasu, kuna esimene samm pärast jõudehetke on täpselt sama piinarikas kui sellele eelnenud viimane jalaaste. Viimaks loobun ka seljakoti ning pükste pidevast kohendamisest- mõistame, et ei pääse kannatustest enne, kui oleme jõudnud Vernayazi külla Rhône'i oru põhjas.

   Mida väiksemaks muutuvad kaljudele joonistatud järjekorranumbrid, seda pikemaks muutuvad nendevahelised intervallid- järjest suurem on vahemaa järjestikuste kurvikohtade vahel. Poolsantidena maandume lõpuks siiski oru põhjas laiuvale sillutatud tänavale ning seame sihi kohaliku raudteejaama poole. Ehkki laskumine on nüüdseks lõppenud, tekitab muserdust kõva teekate, mis helladele jalgadele on täielik liig.

Vernayaz

Heidan pilgu selja taha ning imestan oma vastupidavuse üle- meie stardipositsioon serpentiinraja alguses asub ikka päris muljetavaldaval kõrgusel. Sooniva aluspesu ja ebapädevalt toestatud seljakotiga läbi linnakese kõmpimine ei osutu aga ka sugugi lihtsaks katsumuseks. Kui raudteeplatvormil istmiku lõpuks pingile toetan, tabab mind kerge pearinglus ning vastik iiveldus. Pean hullema ärahoidmiseks tarbima päris suure annuse retseptiravimit- ajapikku hakkab see õnneks toimima ning kui ühe ümberistumise järel tagasi Monthey linna jõuame on ülekoormusest tingitud nõrkus ja ärevus asendunud kehalise ja vaimse rammestusega. Minu matkakaaslane peab aga veel ärksana püsima, sest meie neljarattaline sõber ei sõida läbi Šveitsi ju ometi autopiloodil.

   Kell läheneb südaööle, kui ka Pata ponnistused viimaks lõpule jõuavad ning tema truu automobiil Genfi linna lähedal ühe Prantsusmaa väikelinna kevadöiselt õdusasse majahoovi veereb. Jõuame vaevalt endi valutavad kehad puhtaks küürida, vihmast ligunenud riided kuivama asetada ning voodiasemed valmis seada, kui sügav uni järgnevaks ööpäevakolmandikuks võimust võtab.   

   Järgmisel hommikul on voodist tõustes kere päris kange ja valulik. Kui esimesed liigutused tehtud saavad, muutub olemine siiski niivõrd palju elastsemaks, et otsustame saabunud päeva kasutada Juura mäestikus turnimisele, millest olime eilset plaanivälist matkatrajektoori läbides kõnelnud. Einestame kohaliku saia ning mandlipiimaga valgendatud kohvi kallal ning sätime end ronimisvormi.

   Joosepi elamu ei paista silma hiiglaslike mõõtmete ega ülevoolava luksusega, ent on sellegipoolest avar, õdus ja lõunaeuroopalikult maitsekas kodu.

Pata kodu

Joosep on oma elamise soetanud kommuuni, mille nimi on Thoiry, ning mis asub Genfi kesklinnast umbes 15 km kaugusel läänes. CERN-i hiigellaborini Prantsuse-Šveitsi piiril on vahemaa veelgi väiksem ning sestap käib Pata tööl enamasti jalgrattaga- tegu on ilmselt küllaltki meeldiva protsessiga, sest siinseid teid kaunistavad lummavad mäevaated kõikides suundades. Prantsusmaal resideerumine ongi tegelikult CERN-is õppivate ja töötavate noorte teadlaste seas populaarne, kuna üürihinnad ning üldine elukallidus on Šveitsiga võrreldes siin märkimisväärselt leebemal tasemel.

   Thoiry kommuun koosneb omakorda viiest ridamisi paiknevast külakesest suure peatänava ümber ning Pata elab neist kõige edelapoolsemas- kohas, millel juba järgmine nimi- Fenières. Kommuuni teeb eriliseks selle asukoht Juura mägede kõrgeimate tippude jalamil. Juura ahelik jookseb mööda Šveitsi-Prantsuse piiri edela-kirde suunas ning ulatub umbkaudu Rhône'i orust Reini jõeni. Alpide peaahelikust eraldab mäestikku Šveitsi platoo, millel asuvad nii Genf kui ka mitmed teised suured Šveitsi linnad. Juura mäed liigituvalt tekkelt Alpide eelmäestikuks ning on nime andnud samanimelisele geoloogilisele ajastule, mille kestvusaeg jäi vahemikku 199-145 miljonit aastat tagasi.

   Juura mäestiku kõige kõrgemad tipud on Crêt de la Neige (1720 m) ja Le Reculet (1718 m). Need asuvad üksteisele väga lähedal ning kõrguvad majesteetlikena otse Pata koduküla külje all. Nende vallutamine saabki meie tänase ambitsiooni sisuks. 

Ülalpool on kaart meie eelseisvast päevateekonnast, mida andunud lugeja kindlasti nüüd pingsalt uurib, kas või ainult sellepärast, et kõiksugu kaardid näevad äärmiselt pilkupüüdvad välja.

   Juura mäestiku kõrgeimad tipud asuvad meie praegusest paiknemisalast üle 1200 meetri kõrgemal, ent esialgu pole tõusumeetreid kusagil tunda. Tammume rõõmsalt läbi kauni eramurajooni ning ühel pisikesel teelahkmel pöörame vasakule, kus taamal paistab paksu uduloori tagant vilksamisi tumeroheline mäesein. Oleme rasked matkakotid jätnud baaslaagrisse ning kanname kumbki seljas vaid kerget ranitsat, kus kaasas vesi, maiustused ning latt ehtsat eesti suitsuvorsti. Ööga kuigivõrd kuivanud jopest tundub vähemalt esialgu kehakatteks piisavat ning kuna tänased absoluutkõrgused peaksid eilsega võrreldes olema madalamad ning seetõttu leebema kliimaga, loodan selle soojapidavusele ka ülejäänud päeva kontekstis.

   Paarisaja meetri vältel möödume kiviaedadega ääristatud hoovidest, mis on enamjaolt heakorrastatud üksiku rohulible tasandil. Ilupõõsaste taha on peitu pugenud armsad nürinurkkatustega ühe- või kahekordsed alpimajakesed, ning õndsat hommikuvaikust lõhuvad aeg-ajalt tõuaretatud koduloomade olmehäälitsused. Õige pea kahaneb tänav rohetunud pinnaseteeks, mida palistab vasakult poolt kohalik loomne garneering.

Loomne garneering

Mida kaugemale selja taha jäävad linnamajad, seda avaramaks muutub meie ümber maastik, ent vaadet mäetippudele varjab endiselt paks uduloor. Senini oleme kulgenud veel valdavalt horisontaalsel tasapinnal.

Tee kulgeb üle nõmme

Küllalt varsti annab avar nõmm aga maad tihedamatele puukooslustele ning vaevalt oleme mõnd tõusumeetrit tunda saanud, kui suubume asfaltteele, mis Thoiry keskuse poolt serpentiinina mägedesse tõuseb. Ületame pigivälja ning jätkame matkaga Kesk-Euroopa kevadele iseloomulikult rohelises laialehises metsas.

   Pärast teeületust aga hakkab rada kiiresti tõusma ning muutub järsemate nõlvade ilmumisel kitsaks kanaliks, milles pisikesed veenired eilsete vihmahoogude jäänukeina lahtist moreeni kivihaaval allamäge uhavad. Tegu pole ametliku matkateega, mistõttu ilmub meie kulgemistrajektoorile aeg-ajalt kõiksugu takistusi, alates peenest oksarisust jalgade ees ning lõpetades niiskete tihnikutega, kust vaevumärgatavat rada järgides läbi peame murdma. Palju abi leian taas jalutuskepist, mida Pata oma piiritus helduses mul ka täna käsitseda lubab.

Matkarada

   Kui oleme metsasel mäenõlval tubli paar-kolmsada meetrit ülesmäge rühkinud, liigendab meie teed seesama asfalttee, millest ennegi olime üle tulnud. Palju kõrgemale siit aga autoga enam sõita ei saa, kuna paarsada meetrit paremal lõppeb magistraal pisikese büroohoone juures ja üles mäeharjade poole saab liikuda ainult mööda kitsaid kruusateid ning erinevate värvidega märgistatud matkaradasid. Neljarattaliste jaoks on nõlvanukile ehitatud suur parkla, kust peaks teoorias avanema kaunis vaade ida pool laiuvale maastikule.

Teoreetiline vaade Genfi linnale Lac Leman'le ja tõenäoliselt ka Alpidele

Udu ei anna järele ka kõrgemale ronides. Matk Juura mäestiku kõrgeimate tippude otsa jätkub pilvepahvakasse uppunud lehtmetsas. Rada on siin korralikult tähistatud, laiem ning korralikult hooldatud. Higiste selgadega voorime aeglaselt ülesmäge ning pettume ühiskonnas sügavalt, kui meist aeg-ajalt mõni kallitesse dressidesse mähkunud keskeurooplane jooksujalu mööda kiirustab.

Nõiamets

Veel mõnisada meetrit kõrgemal jääb mets hõredamaks, tee muutub kruusasemaks ning maastikupildis hakkavad domineerima erineva suurusega valdavalt taimkatteta kaljurüngad. Ülesmäge rassimine on ronijailt varastanud palju energiat ning seetõttu on seljakotid järjepanu maiustustest tühjenenud. Ühel pikemal tõususirgel tekib magusast aga lõplik küllastumus ning alternatiivina läheb käiku Eestist kaasa ostetud suitsuvorst. Täisväärtuslikku kõhutäit see pelk vorstijupp siiski ei asenda ning järjest suurenev energiavaegus jääb edaspidi probleemiks vähemalt poolele matkaseltskonnast.

Sellele poolele matkaseltskonnast

Oleme tõusnud juba tublisti rohkem kui tuhande meetri kõrgusele, kui kruusatee ühe kaljunuki all järsult hargneb. Õnneks on siin olemas teeviidad ning Pata initsiatiivil järgime silti, mis osutab vasakule Narderani-nimelise majakese suunas. Siin muutub meie matk veel tubli penikoorma jagu huvitavamaks, kuna rada järgides tuleb meil nüüd turnida kuristike serval, sõeluda arvukate kivikamate vahel ning ronida läbi kitsaste kanjonite.

Kitsas ning madal kanjon

Niivõrd mitmekesist maastiku me Alpides ei näinud, mistõttu on mul tagantjärele täitsa hea meel, et vihm meid mägedest alla peletas ning meile asendustegevusena Juura aheliku vallutamise peale sundis. Kuna mets nii kõrgel enam ei kasva, mõjub eriti efektsena ka meid kogu päeva saatnud uduloor. Põhimõtteliselt ronime me nüüd pilvede sees.

Pilvede embuses

Rada lookleb üha ülespoole ning ei lähe kaua, kui jõuame tipust umbes nelisada meetrit madalamal laiuvale lagedale tasandikule. Läbi pilveloori paistab õrnalt ka matkamajake Narderan.

Matkamajake Narderan

Narderan on üpris lihtne onnike, kuhu romantilist puhkust veetma tulla ilmselt ei tasuks, ent meiesugustele väsinud rändajatele sobivad majakese ees asetsevad pingid jalgade puhkamiseks küll. Hoone sisemusest midagi ülemäära õdusat ei leia, pigem tekib siin kujutluspilt nõukogudeaegsest pommivarjendist.

   Loodus on siin põnev. Muidu ühtlaselt roheline platoo on tipitud kivimügarikega, mille vahele on end kollaste täpikestena õitsema sättinud metsikud nartsissid. Kuna Narderan asub tasandiku põhjast mõnikümmend meetrit kõrgemal, satume tunnistajaiks erakordsele vaatepildile- pilvekesed, mille embuses me viimastel tõusunukkidel oleme rännanud, hõljuvad nüüd platoopõrandal vahetult meist allpool, möödumisel peaaegu meie jalgu riivates.

Pilved on nüüdseks juba mõnevõrra kõrgemale tõusnud

Pärast jõudehetke Narderani juures ootab meid ees päeva viimane tõusulõik- üha karmimal ning elutumal maastikul on Le Reculet' tipuni ronida vaja veel ligi nelisada meetrit. Kuivõrd nüüd ei varja meie vaatevälja ei mets ega Narderani juurde maha jäänud pilvemassid, satub meie teele eelnevast veelgi suurejoonelisemaid vaateid. Kuigi Juura mäestik jääb Alpidele absoluutsete kõrguste poolest tunduvalt alla, on siinseid mastaape ikkagi kohati päris raske hoomata. Meie külgedel tõusevad taeva poole madala murukattega järsud mäenõlvad, selja taha jääb lauge kuristik ning kõrgemal otse meie ees varjab Le Reculet' tippu hiiglaslik püstloodis lubjakivisein.

Üha kõrgemale

Ronime matkakepikeste abil üha ülespoole ning ületame kolossaalse kivikülvi, mille tekkepõhjuseks ei saa kindlasti olla muud, kui mõne kohaliku Kalevipoja laamendamine.

Kohaliku Kalevipoja laamendamise tulemus

 Kivideväli lõppeb peaaegu vahetult lubjakivikalju all ning siinselt pisikeselt aasakeselt avaneb imekaunis vaade idapool kõrguvatele Graia Alpidele, millest omakorda eristub selgelt tohutu Mont Blanci massiiv. Narderani helevalge katus on meie all muutunud pisikeseks plekiks hiiglaslikul mägimaastikul.

Pata mõlgutab romantilisi mõtteid top-kvargist

Edasi turnime mööda kitsast rada, mida paremalt poolt piirab järsk kaljusein ning millest vasakul sukeldub maapind küllaltki kõhedusttekitava kalde all allapoole, moodustades laiade mäeharjade vahele avara oru.

Alpikann

 Oru põhi on kaetud paksu sulalumega.

Sellise vaate taustal tunnen end äärmiselt väiksena

Kui oleme lubjakivikaljust pika poolringiga möödunud, ei varja meid enam miski võimsate tuuleiilide eest, mis sellisel kõrgusel on juba küllaltki kõledad ning külmad. Selle kõrval tunduvad madalamal valitsenud udused ilmastikutingimused tagantjärele õige paitavad ning soojad.

   Tänane esimene vallutus on nüüd praktiliselt käeulatuses- Le Reculet' tipust lahutab meid veel paarikümnemeetri kõrgune peaaegu püstloodis järsak, millesse on ronimise hõlbustamiseks paigaldatud pirakatest puupalkidest koosnev trepilaadne moodustis, ning seejärel lühike teekond üle kerge kalde all taeva poole sirutuva lageda kõnnumaa.

Metsik inimeseloom

Mäetipu vallutamine pole siiski päris meelakkumine, sest külma tuule ning üha süveneva näljatundega kaasneb nii füüsilise kui vaimse vormi tuntav nõrgenemine. Sellegipoolest on Le Reculet' vallutamine emotsionaalne sündmus, sest avarad vaated igas ilmakaares teevad kõik läbitud katsumused kuhjaga tasa ning samuti on rahuldustpakkuv näha, kuivõrd kõrgele oleme kolme-nelja tunni jooksul roninud Šveitsi platoo põhjast.

Päris kõrgele

Prantslased on siia 1718 meetri kõrgusele mäetipule rajanud ka suure teraskonstruktsiooniga risti, mis suuresti märgib minevikus valitsenud segadust Juura mäestiku kõrgeima punkti kindlaks tegemisel. Tõepoolest- Crêt de la Neige mõne kilomeetri kaugusel kirdes, mida tänapäeval Le Reculet'st kahe meetri võrra kõrgemaks peetakse, ei meenuta isegi eriti mäetippu ning majesteetlikkuse ja silmatorkavuse poolest jääb oma edelapoolsele kaksikvennale tublisti alla.

Kusagil sealpool asub Crêt de la Neige

Kuna hiiglasliku terasristi all on tuul meie riietust arvestades täiesti väljakannatamatuks muutunud, pistame poolvastumeelselt veel viimased müslibatoonid naha vahele ning kiirustame paarkümmend meetrit madalamal jooksvale mäeharjale. Siin oleme vähemalt taganttuule eest mõnevõrra kaitstud, kuna meie seljatagust jääb turvama Le Reculet' oma suure terasest kaunistusega. Tuiame mööda lumeväljadega ääristatud pinnaseteed ning imetleme kahele poole avanevaid kevadisi Kesk-Euroopa vaateid.

Tagasivaade Le Reculet' tipule ning seda kaunistavale terasristile

Crêt de la Neige'ile lähenedes muutub maastik tunduvalt vaheldusrikkamaks- lageda tühermaa asemele kerkivad ühtäkki puistunud kõrgendikud, mäeharja hakkavad liigendama sügavad uhtorud ja kriitvalgete seintega kanjonid ning kõikjale nägemisvälja ulatuses tekivad erineva suuruse ning kujuga lubjakivirüngad. Isegi pinnas kaotab oma tuhmi hallikaspruuni värvi ning riietab end kirkasse helekollasesse.

Teen Le Reculet'st pilti

Kuna Crêt de la Neige ülejäänud mäeharjast eriti ei eristu, ei pea me end ka ronimisega väga väsitama. Tee tipuni kulgeb peaaegu märkamatult ning ega Juura mäestiku kõrgeim punkt isegi ülemäära majesteetlikuna mõju- tiheda põõsastiku tagant ilmub ühtäkki välja paari meetri kõrgune kivihunnik, mille otsa on tiputähisena paigaldatud peenike puupost.

Peaasi on tipuni jõuda

Küll aga teeb siinne maastiku mitmekesisus Le Reculet' ümbrusele kenakesti silmad ette- mäeharjalt on ilusasti näha Juura mäestiku rohelisusesse mattunud põhjanõlv, mis võimsate lainetena otse me silme all allapoole rullub. Seal, kus mäed oru põhja puudutavad, algab suur tasandik, mis ulatub kuni silmapiirini välja- tegemist on BFC (Bourgogne-Franche-Comté) piirkonnaga Prantsusmaal, mis loodi 2014. aastal Burgundia ning Franche-Comté piirkondade ühendamisel. Vaade on läbivalt roheline ning ühtegi linnatüüpi asulat meie nägemisulatusse ei jää.

Juura mäestik

Crêt de la Neige'i ümbrus on täis pilkuhaaravaid geoloogilise tekkega huviväärsusi. Erosioon on üleskurrutatud kaljudest välja tahunud erineva kujuga rüngad ning mäeseintesse uuristanud hulganiselt pisikesi koopaid. Kõikjal võib näha kasvamas sitkeid mägimände.

Sitked mägimännid

Kaua meie idüll mäeharjal enam ei kesta, kuna enne pimedat on tarvis veel kõik see 1,2 vertikaalset kilomeetrit teises suunas uuesti läbida. Kui üles jõudsime kõiki puhke- ja muidumolutamispause arvestades pisut vähem kui nelja tunniga, siis alla loodame jõuda märkimisväärselt kiiremini. Eilset kogemust arvestades ei looda me aga ka lihtsale ettevõtmisele ning etteruttavalt tuleb tunnistada, et midagi ülearu roosilist meid tõesti ees ei oota.

Esimesed ponnistused allamäge

Crêt de la Neige'i konarlikud kõrgendikud jäävad ruttu selja taha ning eneselegi üllatuseks leiame mäest alla suunduva pinnasetee, mis tasapisi kasvab täiesti laevatatavaks kruusateeks. Sellel rajal püsides saame korraga vältida nii sihitut ekslemist kui ka tuldud marsruudi uuesti läbimist. Kuna esimesed kilomeetrid kulgevad päris korralikus tempos, on meeleolu hoolimata süvenevast näljatundest veel kõrge ning lootusrikas. Vaadetegi kohta pole suurt midagi halba öelda.

Normaalne

Kiduratest männipuudest on saanud tihedad lehtpuusalud ning helekollane malts on muutunud tumeroheliseks lopsakaks murukatteks. Šveitsi platood kaugel allpool katab tihe pilveloor, millest turritavad kauguses läbi Alpide lumised mäetipud.

Allakäigutrepp

 Ei möödu aga täit tundigi, kui vähemalt ühel Joosepil on päevaks ette nähtud energia järsku täielikult ära kulutatud. Toit aga on otsas ning vettki pole kaasa saanud just ülearu, mistõttu ei jää muud üle kui ainult allamäge edasi rühkida. Iga sammuga aga saavad põlved kergelt põrutada ning eesmiste säärelihaste väsides muutub allamäge kõndimisel hädavajalik pidurdustegevus täiesti väljakannatamatuks. Järjest sagedamini pean puhkama ning järjest vähem on nendest hingetõmbehetkedest kasu- iga kord, kui uuesti tammuma hakkan, jätkub valu ja väsimus täpselt sellises mahus, kus see peatudes pooleli jäi. 
 

Vahelduseks pilt mägikitsedest

Ühel kaunil hetkel tekib tunne, et liigume samal rajal, mida mööda ennist üles rassisime. Tatsame nüüd laialehises metsas vesisel kruusal. Lisaks maa konarlikkusele segavad sammumist ka arvukad kivid ning erineva suurusega puuoksad, alakeha pole aga pole sellisel slaalomirajal üldse huvitatud lisasammude tegemisest. Sõna otseses mõttes põletavaks probleemiks on nüüd muutunud ka naha kinnisoonimine pükste piirkonnas ning mingil hetkel hakkan juba kartma, et pean tsivilisatsiooni naastes hakkama lahtist haava kinni õmblema.

   Vaatamata üha kasvavatele valuaistingutele suudame vähem kui paari tunniga läbida lõviosa laskumisteekonnast. Sellest keskse osa veedame juba varasemast tuttavas lehtmetsas, mida aeg-ajalt tükeldab pika serpentiinina allamäge looklev autotee. Metsa vahel tatsudes unistan hetkest asfaldil ning sillutatud tee hetkelisel ilmnemisel soovin kohe tagasi vesisele liivale- nõnda kulgeb meie piinarikas laskumine Thoiry linnakese poole.

   Kui oleme oru põhjast veel umbes paarisaja meetri kõrgusel, ammendub aga minu vaimne ja füüsiline vorm lõpuks täielikult ning Pata pakub meie retke jaoks välja alternatiivse lõpplahenduse- komberdame kuidagi järgmise teeristini ning jagame seal oma matkaseltskonna kaheks. Nii sünnibki, et kui serpentiintee viimast korda meie teed lõikab, kõnnib Pata üksinda edasi ning mina jään istuma otsekui tellitult lagedale ilmunud välipingile puust piknikulauakese taha.

   Kokkuleppele vastavalt passin siin niikaua, kuni Pata oma armsa neljarattalise seltsis taaskord välja ilmub. Ootan niiviisi tubli kolmveerand tundi ning jõuan selle aja jooksul läbi tunda kõiksugu aistingud valust iivelduseni, ent taaskord aitab mu enesetunnet parandada psühhiaatri välja kirjutatud retseptiravim.

Paranenud enesetunne

Kui uskumatuna tunduv teoks saab ning me Pata usaldusväärsel tehisratsul lõpuks tuttava majakese ees seisma jääme, on meie matka ametlik osa lõppenud. Järgmise päeva hommikul läheb mu nimekaim juba laborisse tööle ning mina, olles end korralikult välja puhanud, sooritan järgmise kahe päeva jooksul Thoiry lähiümbruses mõõdukad rattaretked Patalt laenatud kaherattalisel. Huvitaval kombel ei jää mägironimisest külge mingisuguseid püsivaegusi ning nõnda tiirutan ma rõõmsalt ringi päikeselistel Lääne-Prantsusmaa tasandikel, teen pikemat tutvust Genfi linnaga ning ekslen kahe riigi vahelisel piiril piki rohelisi põllu-ning karjamaid. Kauemaks jäävad nendest käikudest meelde Šveitsi oranžid asfalditriibud, purskkaevud Genfi järves ning kaunid pargid samanimelise linna elamurajoonide vahel. Kaunis on ka Thoiry ümbruse lõunaeuroopalik arhitektuur ning muidugi majesteetlikud mäevaated nii Juuradele kui Graia Alpidele.

L'église Saint Nicolas

Tagasisõit Eestisse algab 7. mai hommikul Thoiry keskuses. Jätan sõbraga hüvasti ning astun Genfi lennujaama suunduvale bussile. Tegu on Šveitsi riigi all tegutseva transpordifirmaga, mille põhieesmärgiks on ilmselt Prantsusmaal asuvate Genfi suburbide teenindamine.

   Lend Helsingisse kulgeb võrdlemisi meeldivalt, kuna sõidu lõppfaasi saan veeta sakslasest pinginaabrile Lääne-Eesti saarestikku tutvustades. Hiiumaa ja Saaremaa paistavad lennukiaknast nii pisikesed, et tahaks kohe käed ümber panna ja intensiivselt kallistada.

  Enne õnnelikku maandumist Eestimaa pealinnas tuleb mul paar tundi taas Vantaa lennujaamas istuda- sealt pärineb juhuse tahtel ka üks reisi kõige meeleolukamatest piltidest:

OH BLJ