Nõndaks- taas midagi erakordselt napakat. Toimunud sündmusi on raske isegi matkaks liigitada, pigem oli tegemist harukordselt jaburate juhtumiste jadaga kodust kaugel asuvais geograafilistes piirkondades.
Nimelt tuli mul novembrikuus hullunud entusiastina idee Osmussaart külastada, iseenesestmõista muidugi telgi ja magamiskotiga. Leidsin netiavarustest isegi teemakohase meiliaadressi ning kirjutasin oma soovist paadimehele Dirhami sadamas. Ootasin ja ootasin, ent vastus jäigi tulemata. Vaevalt, et paat siis nii talve hakul enam sõidabki. Hinge jäi aga kripeldama pettumus- taipasin, et midagi sarnaselt absurdset tuleb kiirelt oma eluga ette võtta.
Kuhu aga siis minna? Võiks ju olla mingi saar, teeks reisi mõnusalt eksootiliseks, ent samas võiks sinna ka kergesti ligi pääseda. Hiiumaa on kahe päeva jaoks liiga suur, Kihnu laev sõidab natuke liiga harva- ring hakkas kahtlaselt ümber Vormsi kitsaks tõmbuma.
Mõeldud tehtud- uurisin järele praami- ja bussiajad, veensin ühe seltsilise minuga kaasa tulema, klapitasin kuupäevad ja reis võiski alata. Mõtlesime saarel veeta nädalavahetuse koos ühe ööga.
Sõitsin Jõhvi töölähetuselt pealinna ning veetsin öö sõbranna juures Tallinnas. Järgmisel hommikul ootasin matkakaaslase saabumist Tartust- Ott Vilson, füüsikatudeng ning tuubamängija (geniaalne kombinatsioon).
Ott saabus otse Zavoodist, olles täiesti magamata ja kergelt pohmas. Istusime ja puhkasime päeva esimesed tunnid Tallinna bussijaamas, lastes üha järgmisel ja järgmisel Haapsalu bussil kuhugi majade vahele kaduda. Küllap oli meeleolu siis selline.
Alles kell neli pärastlõunal viitsisime oma õlleklaaside tagant tõusta ning bussi vajuda, seega jõudsime Haapsallu juba täielikus kaamoses. Selgesti on silme ette jäänud talveõhtune tühi Haapsalu raudteejaam- sellest on vist juba aastakümneid, mil viimati sealkandis rongi nähtud.
Raudteejaam oli nimelt koht, kus Rohukülla viivat marsruuttaksot oodata. Kui väike bussilaadne masin lõpuks peatusesse pööras, proovisin sellest pilti teha, ent fotoaparaadile ei meeldinud vististi sugugi väljas valitsevad madalad õhutemperatuurid. Sain trobikonna klõpsude peale vaid ühe uduse pildi.
Jõudsime suurema tülita Rohuküla sadamasse, kus meid praam juba ees ootas, ostsime piletid ning astusime laeva. Ott väidab mäletavat, et sadamast sai tookord osta vaid üheotsapileteid, mis tähendab, et tagasisõit oli tasuta (või olid need siis ikkagi kaheotsapiletid?). Igal juhul oli väga elujaatav seista dekil ning juustes tunda külma meretuult, väikese viskilonksu saatel vahtida öhe- aga vaata palju tahad, no mitte midagi pole näha.
Vormsi või Ormsö- Eesti suuruselt neljas saar, asub Hiiumaa ja mandri vahel. Ajalooliselt on saarel domineerinud rannarootsi asustus, pea kõik saarel esinevad kohanimed on siiani rootsipärased. Saare kaarti saime lähedalt silmitseda praamil ning ühtlasi arutleda erinevate võimalike marsruutide üle.
Vormsil on mitmeid vaatamisväärsusi, ent ajapuuduse tõttu jäid paljud neist seekord külastamata. Kahju polnud aga suur, sest olin põhjalikumalt käinud saarel kümme aastat tagasi koos vanematega.
Praamilt maale astudes hoomasime taas üht elujõudu andvat olukorda tekkimas- vaatasime nukralt, kuidas iga viimanegi laevalttulnu kadus mõne pereliikme või sõbra autosse ning ükshaaval kaugenesid ka nende masinate tagatuled- olime üksi, selgelt ainsad ullikesed, kes saarele sellisel kuul telkima on tulnud.
Oli pime, nii pime, et vaevu nägime mööda muuli edasi kõmpida, isegi kuud polnud taevas pisutki valgustamaks novebriööd. Lülitasime mobiilidel sisse taskulambifunktsiooni, ent vaevu nägime nii endi varbaidki. Ühtäkki peegeldus valgus tagasi suurelt sildilt ning mind valdas mitmeid minuteid kestev naerupahvakas- sildi peal seisis "Vormsi vald". Tekkis väga õigustatud küsimus- kuhu, kurat, me seekord end jälle joonud oleme.
Kõmpisime Svibyst saare keskele Hullo külla, nägemata väga rohkem kui musta metsa piirjooni veidi vähem musta taeva taustal. Teekraavis sooritasime kalamaksakonservipeatuse, millest õhtupoolik sugugi targemaks ei muutunud.
Saare keskuseks on Hullo küla- siit lahknevad teed igasse saare nurka. Oleksime väga tahtnud külastada Rumpo poolsaart, ent kellaaeg oli juba hiline ja poolsaare tipp asus õige mitme kilomeetri kaugusel. Selle asemel otsisime saare keskelt pikisilmi kohta nimega Feim ja Sull, millest praamil päris lõbusa naeru saatel põgusalt lugenud olime- tundus see ju nime poolest igati kohana, kus hea pimedaid sügisõhtuid veeta. Paraku oli lokaal suletud ning meie õhtu muutus aina pimedamaks, külmemaks ja kõledamaks.
Seirasime laagripaiku Hullo-lähistel teedel. Leidsime aga vaid prügimaja. Väga õige-just nimelt prügimaja.
See kujutas endast ilusat rootsipunast kuuri, katuse all suur illustreeriv silt PRÜGI-MAJA.
Seest oli putka väga puhas- korralik värvitud põrand, paksud õhkupidavad seinad- kummaski küljes seisis kaks suurt konteinerit. Keskel, ohtlikke jäätmete koha peal laius aga tühjus.
Tegime siis ohtlike jäätmete näod pähe ning viskasime oma matid põrandale- magada ikka parem, kui katus pea kohal. Öö möödus sügavas unes tänu mu uhiuuele paksule magamiskotile, ehkki hommikupoole tundsin tuult läbi põranda puhuvat (putka asetses kanajalgadel). Samuti segas meid seletamatu kriiksuv heli, mis pani meid igal korral kartma, et mõni pahaaimamatu külaelanik on varahommikul oma prügist lahti saama tulnud. Milline üllatus oleks tal ust avades leida eest kaks võib-olla küll mitte nii ohtlikku jäädet norskamas konteinerite vahel.
Tõusime magamisasemeilt siiski ilma segamata (kes teab, ehk oleks meile vahelejäämise korral trahv tehtud ning kohalikus lehes lugugi kirjutatud). Kuna valget aega on novembris vähe, siis pidime ruttu tegutsema. Valmistasime kohustusliku priimuseroa, külastasime kiirelt veel Hullo kauplust, kiikasime kirikuaeda ning uudistasime selle tagaaias kükitavaid unikaalseid rõngasriste, seejärel võtsime aga suuna lääne poole Prästviigi järve ja Suurallika poole.
Hullost lahkudes õnnestus meil esimesteks kilomeetriteks jalge alla matkarada leida, nii asendus külavahetee metsarajaga. Vaatamisväärsused jäid teelt küll mõne versta jagu eemale, sestap tegime väikese ringi- käisime Prästviigi järve linnuvaatlusplatvormil ning sellest põhja jääval Vormsi suurallikal.
Prästviken kujutab endast merega ühenduse kaotanud lahte ning ühtlasi on Vormsi suurimaks järveks. Platvormilt nägime järve vaid napilt üle ulatuslike rooväljade. Üritasin veelkord pilti teha, üks õnnestuski, ent kahjuks olen sellegi vähese fotomaterjali kuhugi ära kaotanud.
Järvest kilomeetri jagu põhja suunas asub Vormsi suurallikas- ulatuslik veekogu, mida igast küljest piirab madal põõsastik. Allikaist on tegu kindlasti ühe Eesti tuntuimaga, ning omapärase loodusobjektina on see Vormsi saare üheks nimekaimaks vaatamisväärsuseks.
Metsarada lõppes paari kilomeetri kaugusel Suuremõisa külas- teelt pisut kaugemale, ning seetõttu külastamata jäi seekord Huitbergi paekühm (ei kujuta ettegi,millega tegu võiks olla). Sammusime seeasemel hoopis asfalti mööda Saxbysse, mis asub saare läänerannikul.
Puhkasime jalga paesel rannal ning vaatasime, kuidas horisondil tõusis merest Hiiu rannik. Saxby rand oli hulganiselt täis kiviklibu ning rannajoon oli uhkelt ääristatud suurte paekivilahmakatega. Läheduses kõrgus Hari kurgu valveks suur punane tuletorn.
Meie matk Vormsil oligi selleks puhuks lõppenud- vantsisime tagasi Saxby keskusesse, et kohalikule bussile jõuda. Sõitsime sellega enne sadamasse saabumist läbi kõik Vormsi suuremad külad- saime nii pisut aimu ka saare idaringist. Piletite asemel ulatati meile kummalegi kolm tühja ruudukujulist paberitükki- äärmiselt leidlik lahendus.
Tagasi Haapsalus, lõime aega surnuks mere ääres tatraputru keetes ning vajusime laheäärsetel treppidel eneselegi ootamatult kergesse unne. Tallinna (päeva viimasele) bussile jõudmine oleks nii napilt luhtunudki- kui lõpuks üles ärkasime, pidime aja võitmiseks raskete seljakottidega jooksma.
pühapäev, 15. november 2009
teisipäev, 15. september 2009
Viikingitemaal Patal külas (Jalgsimatk Siljani ümbruses)
Käes on 2009. aasta september. Võib öelda, et kirjeldatava seikluse alguseks olen ennast lõplikult tõestanud kogenud matkamehena. Alles kaks kuud tagasi naasin elumuutvalt retkelt diktatuurlikus Valgevenes, vaid aasta tagasi uitasin Lapi tundruil- minu matkavaim näib säravat kirkamalt kui eales varem.
Nagu eelsõnas mainitud, olen fanaatilise geograafiahuvilisena huvitatud eelkõige oma vahetust koduümbrusest- Eestist ning naabermaist. Selleks, et mitte oma kogemusi pealiskaudseks muuta, olen maadeavastamisega harjunud tegelema aeglaselt ning järk-järgult üha kaugematesse ja kaugematesse piirkondadesse süübides. Kuna käesolevaks hetkeks olen väga lähedalt tundma õppinud suuremat osa oma sünnimaast, põhjalikult tutvunud nii Läti kui Valgevenega; põgusalt näinud ka Soome hiilgusi (tollal polnud ma veel selline poolpõhjapõder nagu nüüd), oli tee valla ka lääne poole, kus laiumas 449,964 ruutkilomeetrit idaskandinaavlaste eluala.
Ajendi matkaks andis vastlõppenud suvi- mäletan selgelt, kuis Lipa küla lähistel Raplamaal Ženja ja Pataga augustiõhtu päikese viimaseid kiiri imetlesime, jättes kallite matkakaaslastega ühtlasi hüvasti. Tervelt pooleks aastaks oli mu nimekaim Rootsi emigreerumas, et lähemalt tutvuda aatomisiseseste osakestega ning jõududega, mille kaudu need üksteist mõjutavad.
Sügis polnud veel korralikult kätte jõudnud, kui leidsingi end uut matka planeerimas. Minu reisikaaslane elaski parasjagu viikingitemaal, mistõttu uurisingi põhjalikult kaarte meie ülemerenaabrite elupaigast. Kaalusin mitmeid sihtkohti- oleksime võinud käia mööda Vänerni kallast, ehk võinuks me külastada Tresticklani rahvusparki Norra piiril, ent kuna piiratud oli nii aeg kui raha, otsustasin võrdlemisi kergesti ligipääsetava Siljansledeni kasuks (matkarada Rootsi suuruselt kuuenda järve ümbruses). Läbisime umbes 300 km pikkusest rajast vaid fragmendi:
Siljan- järv Kesk-Rootsis, Dalarna läänis; pindala 354 ruutkilomeetrit, mis on meie Võrtsust umbes kolmandiku jagu suurem. Kõige huvitavam osa Siljanist on ehk tema tekkimislugu. Ligikaudu 377 miljonit aastat tagasi Devoni ajastul kukkus pahaaimamatule Laurentia nime kandvale ürgmandrile meteoriit, jättes endast järele hiiglasliku augu, mida tänapäeval Siljani ringi (Siljansringen) nime all tuntakse. Ehkki nüüdseks on kraater suuresti setete alla mattunud, on kokkupõrke tagajärgi võimalik tajuda kas või ülemisel kaardil, kui seda pisut põhja poole nihutada- kraatri edela-ja idapiiri moodustab Siljan ise koos Orsa järvega ning põhjast ja kirdest märgivad selle asukohta Skattungen ja Oresjön. Siljani ring on selgelt väga suure läbimõõduga (52km), ning sellega Euroopa suurim meteoriidikraater.
Minu retk Kesk-Rootsi ulmemaastikele algas loomulikult Tallinna sadamast. Kummaline oli üksinda võõrasse seltskonda sattuda- oma kajutikaaslasist mäletan kedagi aasia päritolu rootsi-inglise-jaapani ärimeest, kelle ülikondade ja kohvrite kõrval minu helesinine matkakott üsna hipilik välja nägi. Kajuti teises nurgas vegeteeris üks pealtnäha ehe eestlane, kes võis ka lihtsalt kõnevõimetu olla.
Stockholmi jõudmiseks tuleb laeval läbida (vikipeedia andmeil) maailma suurim saarestik- Rootsi ranniku tohutu skääride võrgustik. Seda kena vaatepilti kogunes dekkidele hommikul uudistama üllatuslikult suur seltskond.
Rootsi pealinna sadamas sai alguse üks kogu reisi läbiv motiiv- pidin Pataga kokku saama lähedalasuvas Gärdeti metroojaamas, mida ma sugugi leida ei osanud, sest see asus ometigi nii lollis kohas. Minu juurde astus tühjal tänaval üks naisterahvas, kes minult täiesti puhtas inglise keeles küsis, kas ma otsin Gärdeti metroojaama- ta nimelt teadvat, et seda sugugi ei leita, sest see asub ometigi nii lollis kohas. Lai naeratus näol, juhatas ta mind eelpoolmainitud lolli metroojaama ja kiiresti hakkas minus süvenema kahtlus, kas siinmail professionaalsetele kaitseinglitele mitte eraldi ametikohta ei eksisteeri.
Sain Pataga lollis kohas kokku, ning aega raiskamata kolisesime maa-aluseid tunneleid mööda läbi kesklinna ning bussiga Tyresö linnaossa (sisuliselt juba eeslinn, kuna ainult jalutuskäigu kaugusele jääb juba loodus ning Tyresta rahvuspark), kus mu nimekaim juba mõne kuu vältel oma öid veetnud oli. Elas ta ühikatoas, jagades kööki teiste väljamaa hipidega, kes hommikuti igaüks oma isiklikku sorti maisihelvestega krõbistasid.
Asun nüüd lähemalt matkakirjelduse juurde; Järgmisel hommikul pakkisime viimase vajaliku kraami ning enne keskpäeva loksusime juba rongis loode poole.
Rongiliiklus on Rootsis muidugi tapvalt kallis, mistõttu lootis Pata Rootsis levinud nn. viimase hetke piletitele. Tõepoolest- leidsin vana kraami hulgast juhuslikult üles meie rongipiletid, millel ilutsevad numbrid tunduvad praegugi kosmilised: Stockholm C- Borlänge C 147.00 SEK ning Borlänge C- Leksand stn 43 SEK. Need olid siis veel odavad piletid.
Iga kord kui rongis midagi valjuhäälditest teatati, kikitas Pata kõrvu, et kas ta juba kohalikust keelest midagi aru saab. Üldiselt vist sai, ent kui rong järsku Borlänge-nimelises linnas peatus ja meid välja visati, ei osanud me sellegipoolest kuidagi edasi käituda. Nii palju teadsime, et pidime leidma mingi asendusbussi, ent ümberistumiseks oli aega vähe ja meil polnud aimugi, kus see asuda võis. Meid aitas hädast välja üks naisterahvas, kes meilt puhtas inglise keeles küsis, kas meil on aimu, kus buss asub- ta nimelt teab, et meil on ümberistumiseni vähe aega- ning juhatas meid, lahke naeratus näol, bussiterminali. Kuidagi korduv motiiv vist.
Viimaks leidsime endid oma esimest sihtkohast- Leksandi-nimelisest linnakesest otse Siljani kaldal, kust lootsime pääseda kuulsale Siljansledenile. Leksand nägi välja selline:
Tegu on Dala hobusega- kunagine piirkondlikult levinud laste mänguasi, mis tänapäeval saanud üheks rootsi mitteametlikest sümboleist. Meeldiv tõdeda, et kohalikud viikingitemaa asukad on hobuseni ehitanud isegi kivitrepi, et iga suvaline jobu saaks kindlasti nende kultuurisümboli otsas turnida.
Lisaks järjekordsele roosale monumendile, on Leksandist meelde jäänud ka väga äädikane kartulisalat ja liiga kallis jäätis, mida manustasime Siljani lahesopi läheduses metsarajal.
Et õhtu oli juba lähedal, polnud laagriplatsi leidmisega enam palju aega, aga paraku jooksis Siljansleden sel hetkel asfaltteedel, võrdlemisi tihedalt asustatud piirkonnas. Sestap, viimase maja selja taha kadudes valmistasime laagri otsekohe esimesele ettejuhtuvale põllule. Kuna olime väsinud ja äädikasest kartulisalatist pungil, otsustasime isegi priimust mitte kokku panna ning jäime otse ärateenitud unne.
Pärast matka kõige külmemat ja ebamugavamat ööd koitis teine päev- hommikuks närisime mõned leivakäärud vorsti või konserviga ning asusime teele.
Läbinud veel mõned suuremad ühtlaselt rootsipunased asulad, sattusime peaaegu pooleks päevaks metsa vahele- meie tee kulges esialgu eemale ka järvest, nii et pidime leppima hoopis teistsuguste elamustega:
Kuna tegu oli tähistatud matkarajaga, leidus teel aeg-ajalt ka puhkekohti- pinke, varjualuseid või kas või lihtsalt niidetud platse. Ühe sellise ilmumist järgmise künka taga ootasime pikisilmi lõuna valmistamiseks, ent kurnatuina lõpuks ühe teeristi sobivaks tunnistades, avastasime, et tõsiseltvõetavate matkameestena olime mõlemad unustanud tikud ühes võtta.
Oma nüüdseks viimased leivakoorukesed põske pistnud, sammusime edasi, mööda pisikesi metsateid ning lõunaeestilikke kruusaseid külavaheteid. Meie teele jäid järgmiseks Brassjöni järv teeristil ning Klockarbergi küla samanimelise mäe otsas. Tuleb mainida, et kõrgustevahed hakkasid kohati juba suuremaina tunduma kui meie oma Haanjamaal- asub piirkond ju Skandinaavia mäestikule juba küllalt lähedal.
Klockarbergis mängis Pata sangarit, suunates kogu oma tuumafüüsiku ajupotentsiaali rootsi keele purssimisele, et kohalikult vanamehelt tikke küsida. Tal läks õnneks ning tuju tõusis, fantaseerides õhtul ees ootavast soojast roast.
Meie teine ööbimispaik asus sügaval metsa sees, väikese järve ääres (Lilla Kollsjön)- ainsaks märgiks inimtegevusest oli vana punane paadikuur, mida enne matka esimest sooja rooga kaemas käisime.
Sügavalt metsast avanes üle järve ühtäkki vaade pisut mägisematele aladele- pildil kujutatu võib tunduda kaugelt vaid künkana, ent tegu pole enam sugugi jääajatekkelise moreenkühmuga- vaatasime tõtt ligi 400 miljoni aasta vanuse Kaledoonia kurrutuse eelmäestikuga.
Kolmanda päeva hommikupoolik kulges plaanipäraselt. Järk-järgult hakkasime lähenema taas Siljanile, ning mõnel pool võis rajalt veidi kaugemale ekseldes üle Fennoskandia kaljude näha kogu järve kaugel allpool kaugusesse sirutuvat:
Kuna pilte tegime hädise nuti-eelse telefoniga, siis paraku mõned kaunid paigad jäidki korralikult jäädvustamata. See-eest saime järvevaate fotole (ehkki vaid aimatavas kauguses) mahajäetud kuurortasulas Sollerö-Åsenis:
Sollerö-Åsen tegutseb ilmselt suusabaasina- septembri keskel puudus inimasustus külast igal juhul peaaegu täielikult, kinni olid kõik majutusasutused, turismipunktid ja kohvikud- peab tunnistama, et just viimase puhul tundsin kerget matkamoraali langust. Ühe huvitava vaatamisväärsuse siiski leidsime:
Vaikselt kulgeski matkarada pisut tihedaminiasustatud piirkonna suunas- meie teele jäi Mångberg, järjekordne ühtlaselt punane suvitusalevik rohkete randadega veesilma ääres (Mångsjön), kust võtsime lõpuks suuna Siljansledenist eemale- väike pruun puust silt näitas 4,8 km Gesunda poole.
Gesunda asub otse Siljani ääres ning sedakaudu viib ainus tee järve suurimale, Solleröni saarele, kuhu lootsime õhtuks jõuda. Alevik ise asub piirkonna kõrgeima mäe (Gesundaberget) jalamil, mille kõrgus merepinnast ulatub 514 meetrini, ent mis järvepinnalt nähtuna kõrgub üle 350 m ümbritseva maastiku kohal. Meie mõistes teeb see Gesundabergetist täieliku hiiglase. Alevikuni tuligi pikalt laskuda mööda kruusa ning väikeseid asfaltteid.
Kohale jõudes rõõmustas meid jälle põhjamaine elukorraldus- ehkki asusime umbes Kallaste mõõtu alevikus, olid kõik poed pühapäeva tõttu suletud. Igatsedes meeletult midagi igapäevasele kuivtoidule vahelduseks, ootasime pikalt oma professionaalse kaitseingli kolmandat ilmumist, ent sedakorda tulutult. Ilmselt pole selles riigis kolm kohtu seadus.
Solleröni saarele viis üle pika muuli sirge asfalttee, millelt on võetud meie matka ehk kõige inspireerivam pilt Siljanist:
Poeetilise nimega saarele jõudes (Sollerön tähendab tõlkes Päikesesaart), tabas meid pettumus- piirkond oli võrdlemisi linnastunud, esimesena jäi silma tohutu kämpinguala otse Siljani liivasel rannal. Telkimise hinda kuuldes pöörasime, sõnatult ning lõuad maani, eemale- vantsisime kaugemale, saare südame poole.
Käes oli juba praktiliselt öö, seega lootsime oma telgi peita sügavale metsa sisse. Meil õnnestus tee kõrvalt leida üks suurem männik, kuhu siis vaevu oma laagri mahutasime. Suurt luksust ega hingematvaid vaateid see õhtu endaga kaasa ei toonud, ent vähemasti säilis pisut raha tagasisõiduks.
Hommikul avastasime end kohaliku golfiväljaku äärest. Tundub, et põhjamaades on need väga levinud, isegi keset Päikesesaart, mis nime järgi oleks võinud olla Dalarna kultuuri ja looduse pärl. Pikki sirgeid teid pidi leidsime tee saare keskele samanimelisse linna. Lõpuks ometi õnnestus meil ka poes käia, et korraks riisi ja tatrapudru maitse jäätisetuutu abil suust eemaldada.
Edasine olukord tundus üsna mannetu- olime Siljansledenist juba kaugele eemaldunud, ent sihtkoht asus 15km kaugusel Mora linnas. Järgnes tüüpiline matkaperse- mööda asfalti rügasime tuimade nägudega üha edasi-ja edasi, lugedes kilomeetriposte- üks iga kümne minuti järelt. Mida linn lähemale, seda ühtlaselt sirgemaks ja igavamaks läks tee, mõne tunni järel leidsime end suurte koledate metsavabrikute ja siis juba linnamajade vahel.
Mora oli meie matka lõpp-punkt- ligikaudu 11 000 elanikuga linnake kanalil, mis lahutab Siljanit põhjapoolse Orsasjöniga. Pisut jalutasime rannal, mõtlesime tagasi läbitud paikadele, enne kui rong meid jälle Stockholmi poole vedama hakkas.
Järgmisel päeval, pärast ööd Tyresö hipikommuunis, leidsin enne laeva aega ka põgusealt pealinnaga tutvuda. Selgesti on meeles kuningaloss, ent ka sushibaar, kus saja SEKi eest võis süüa nii palju, kui mahub- seda õnne ei jõudnud ära nautidagi. Seiklus lõppes vastu kolmapäeva ööd, mil jõlkusime pooltühjas kajutis tagasi sügisese Eestimaa poole.
Nagu eelsõnas mainitud, olen fanaatilise geograafiahuvilisena huvitatud eelkõige oma vahetust koduümbrusest- Eestist ning naabermaist. Selleks, et mitte oma kogemusi pealiskaudseks muuta, olen maadeavastamisega harjunud tegelema aeglaselt ning järk-järgult üha kaugematesse ja kaugematesse piirkondadesse süübides. Kuna käesolevaks hetkeks olen väga lähedalt tundma õppinud suuremat osa oma sünnimaast, põhjalikult tutvunud nii Läti kui Valgevenega; põgusalt näinud ka Soome hiilgusi (tollal polnud ma veel selline poolpõhjapõder nagu nüüd), oli tee valla ka lääne poole, kus laiumas 449,964 ruutkilomeetrit idaskandinaavlaste eluala.
Ajendi matkaks andis vastlõppenud suvi- mäletan selgelt, kuis Lipa küla lähistel Raplamaal Ženja ja Pataga augustiõhtu päikese viimaseid kiiri imetlesime, jättes kallite matkakaaslastega ühtlasi hüvasti. Tervelt pooleks aastaks oli mu nimekaim Rootsi emigreerumas, et lähemalt tutvuda aatomisiseseste osakestega ning jõududega, mille kaudu need üksteist mõjutavad.
Sügis polnud veel korralikult kätte jõudnud, kui leidsingi end uut matka planeerimas. Minu reisikaaslane elaski parasjagu viikingitemaal, mistõttu uurisingi põhjalikult kaarte meie ülemerenaabrite elupaigast. Kaalusin mitmeid sihtkohti- oleksime võinud käia mööda Vänerni kallast, ehk võinuks me külastada Tresticklani rahvusparki Norra piiril, ent kuna piiratud oli nii aeg kui raha, otsustasin võrdlemisi kergesti ligipääsetava Siljansledeni kasuks (matkarada Rootsi suuruselt kuuenda järve ümbruses). Läbisime umbes 300 km pikkusest rajast vaid fragmendi:
Siljan- järv Kesk-Rootsis, Dalarna läänis; pindala 354 ruutkilomeetrit, mis on meie Võrtsust umbes kolmandiku jagu suurem. Kõige huvitavam osa Siljanist on ehk tema tekkimislugu. Ligikaudu 377 miljonit aastat tagasi Devoni ajastul kukkus pahaaimamatule Laurentia nime kandvale ürgmandrile meteoriit, jättes endast järele hiiglasliku augu, mida tänapäeval Siljani ringi (Siljansringen) nime all tuntakse. Ehkki nüüdseks on kraater suuresti setete alla mattunud, on kokkupõrke tagajärgi võimalik tajuda kas või ülemisel kaardil, kui seda pisut põhja poole nihutada- kraatri edela-ja idapiiri moodustab Siljan ise koos Orsa järvega ning põhjast ja kirdest märgivad selle asukohta Skattungen ja Oresjön. Siljani ring on selgelt väga suure läbimõõduga (52km), ning sellega Euroopa suurim meteoriidikraater.
Minu retk Kesk-Rootsi ulmemaastikele algas loomulikult Tallinna sadamast. Kummaline oli üksinda võõrasse seltskonda sattuda- oma kajutikaaslasist mäletan kedagi aasia päritolu rootsi-inglise-jaapani ärimeest, kelle ülikondade ja kohvrite kõrval minu helesinine matkakott üsna hipilik välja nägi. Kajuti teises nurgas vegeteeris üks pealtnäha ehe eestlane, kes võis ka lihtsalt kõnevõimetu olla.
Stockholmi jõudmiseks tuleb laeval läbida (vikipeedia andmeil) maailma suurim saarestik- Rootsi ranniku tohutu skääride võrgustik. Seda kena vaatepilti kogunes dekkidele hommikul uudistama üllatuslikult suur seltskond.
Rootsi pealinna sadamas sai alguse üks kogu reisi läbiv motiiv- pidin Pataga kokku saama lähedalasuvas Gärdeti metroojaamas, mida ma sugugi leida ei osanud, sest see asus ometigi nii lollis kohas. Minu juurde astus tühjal tänaval üks naisterahvas, kes minult täiesti puhtas inglise keeles küsis, kas ma otsin Gärdeti metroojaama- ta nimelt teadvat, et seda sugugi ei leita, sest see asub ometigi nii lollis kohas. Lai naeratus näol, juhatas ta mind eelpoolmainitud lolli metroojaama ja kiiresti hakkas minus süvenema kahtlus, kas siinmail professionaalsetele kaitseinglitele mitte eraldi ametikohta ei eksisteeri.
Sain Pataga lollis kohas kokku, ning aega raiskamata kolisesime maa-aluseid tunneleid mööda läbi kesklinna ning bussiga Tyresö linnaossa (sisuliselt juba eeslinn, kuna ainult jalutuskäigu kaugusele jääb juba loodus ning Tyresta rahvuspark), kus mu nimekaim juba mõne kuu vältel oma öid veetnud oli. Elas ta ühikatoas, jagades kööki teiste väljamaa hipidega, kes hommikuti igaüks oma isiklikku sorti maisihelvestega krõbistasid.
Asun nüüd lähemalt matkakirjelduse juurde; Järgmisel hommikul pakkisime viimase vajaliku kraami ning enne keskpäeva loksusime juba rongis loode poole.
Rongiliiklus on Rootsis muidugi tapvalt kallis, mistõttu lootis Pata Rootsis levinud nn. viimase hetke piletitele. Tõepoolest- leidsin vana kraami hulgast juhuslikult üles meie rongipiletid, millel ilutsevad numbrid tunduvad praegugi kosmilised: Stockholm C- Borlänge C 147.00 SEK ning Borlänge C- Leksand stn 43 SEK. Need olid siis veel odavad piletid.
Iga kord kui rongis midagi valjuhäälditest teatati, kikitas Pata kõrvu, et kas ta juba kohalikust keelest midagi aru saab. Üldiselt vist sai, ent kui rong järsku Borlänge-nimelises linnas peatus ja meid välja visati, ei osanud me sellegipoolest kuidagi edasi käituda. Nii palju teadsime, et pidime leidma mingi asendusbussi, ent ümberistumiseks oli aega vähe ja meil polnud aimugi, kus see asuda võis. Meid aitas hädast välja üks naisterahvas, kes meilt puhtas inglise keeles küsis, kas meil on aimu, kus buss asub- ta nimelt teab, et meil on ümberistumiseni vähe aega- ning juhatas meid, lahke naeratus näol, bussiterminali. Kuidagi korduv motiiv vist.
Viimaks leidsime endid oma esimest sihtkohast- Leksandi-nimelisest linnakesest otse Siljani kaldal, kust lootsime pääseda kuulsale Siljansledenile. Leksand nägi välja selline:
 |
| Leksand |
Lisaks järjekordsele roosale monumendile, on Leksandist meelde jäänud ka väga äädikane kartulisalat ja liiga kallis jäätis, mida manustasime Siljani lahesopi läheduses metsarajal.
Et õhtu oli juba lähedal, polnud laagriplatsi leidmisega enam palju aega, aga paraku jooksis Siljansleden sel hetkel asfaltteedel, võrdlemisi tihedalt asustatud piirkonnas. Sestap, viimase maja selja taha kadudes valmistasime laagri otsekohe esimesele ettejuhtuvale põllule. Kuna olime väsinud ja äädikasest kartulisalatist pungil, otsustasime isegi priimust mitte kokku panna ning jäime otse ärateenitud unne.
Pärast matka kõige külmemat ja ebamugavamat ööd koitis teine päev- hommikuks närisime mõned leivakäärud vorsti või konserviga ning asusime teele.
Läbinud veel mõned suuremad ühtlaselt rootsipunased asulad, sattusime peaaegu pooleks päevaks metsa vahele- meie tee kulges esialgu eemale ka järvest, nii et pidime leppima hoopis teistsuguste elamustega:
 |
| Külavahetee |
Oma nüüdseks viimased leivakoorukesed põske pistnud, sammusime edasi, mööda pisikesi metsateid ning lõunaeestilikke kruusaseid külavaheteid. Meie teele jäid järgmiseks Brassjöni järv teeristil ning Klockarbergi küla samanimelise mäe otsas. Tuleb mainida, et kõrgustevahed hakkasid kohati juba suuremaina tunduma kui meie oma Haanjamaal- asub piirkond ju Skandinaavia mäestikule juba küllalt lähedal.
Klockarbergis mängis Pata sangarit, suunates kogu oma tuumafüüsiku ajupotentsiaali rootsi keele purssimisele, et kohalikult vanamehelt tikke küsida. Tal läks õnneks ning tuju tõusis, fantaseerides õhtul ees ootavast soojast roast.
Meie teine ööbimispaik asus sügaval metsa sees, väikese järve ääres (Lilla Kollsjön)- ainsaks märgiks inimtegevusest oli vana punane paadikuur, mida enne matka esimest sooja rooga kaemas käisime.
 |
| Lilla Kollijärv (tõlkes) |
Kolmanda päeva hommikupoolik kulges plaanipäraselt. Järk-järgult hakkasime lähenema taas Siljanile, ning mõnel pool võis rajalt veidi kaugemale ekseldes üle Fennoskandia kaljude näha kogu järve kaugel allpool kaugusesse sirutuvat:
 |
| Milline vaade...avanes selle rünga otsast, ausalt! |
 |
| Ilus järvevaade |
 |
| Rootslased on sitaveo osas väga konkreetsed |
Gesunda asub otse Siljani ääres ning sedakaudu viib ainus tee järve suurimale, Solleröni saarele, kuhu lootsime õhtuks jõuda. Alevik ise asub piirkonna kõrgeima mäe (Gesundaberget) jalamil, mille kõrgus merepinnast ulatub 514 meetrini, ent mis järvepinnalt nähtuna kõrgub üle 350 m ümbritseva maastiku kohal. Meie mõistes teeb see Gesundabergetist täieliku hiiglase. Alevikuni tuligi pikalt laskuda mööda kruusa ning väikeseid asfaltteid.
Kohale jõudes rõõmustas meid jälle põhjamaine elukorraldus- ehkki asusime umbes Kallaste mõõtu alevikus, olid kõik poed pühapäeva tõttu suletud. Igatsedes meeletult midagi igapäevasele kuivtoidule vahelduseks, ootasime pikalt oma professionaalse kaitseingli kolmandat ilmumist, ent sedakorda tulutult. Ilmselt pole selles riigis kolm kohtu seadus.
Solleröni saarele viis üle pika muuli sirge asfalttee, millelt on võetud meie matka ehk kõige inspireerivam pilt Siljanist:
 |
| Lõpuks ometi |
Käes oli juba praktiliselt öö, seega lootsime oma telgi peita sügavale metsa sisse. Meil õnnestus tee kõrvalt leida üks suurem männik, kuhu siis vaevu oma laagri mahutasime. Suurt luksust ega hingematvaid vaateid see õhtu endaga kaasa ei toonud, ent vähemasti säilis pisut raha tagasisõiduks.
Hommikul avastasime end kohaliku golfiväljaku äärest. Tundub, et põhjamaades on need väga levinud, isegi keset Päikesesaart, mis nime järgi oleks võinud olla Dalarna kultuuri ja looduse pärl. Pikki sirgeid teid pidi leidsime tee saare keskele samanimelisse linna. Lõpuks ometi õnnestus meil ka poes käia, et korraks riisi ja tatrapudru maitse jäätisetuutu abil suust eemaldada.
Edasine olukord tundus üsna mannetu- olime Siljansledenist juba kaugele eemaldunud, ent sihtkoht asus 15km kaugusel Mora linnas. Järgnes tüüpiline matkaperse- mööda asfalti rügasime tuimade nägudega üha edasi-ja edasi, lugedes kilomeetriposte- üks iga kümne minuti järelt. Mida linn lähemale, seda ühtlaselt sirgemaks ja igavamaks läks tee, mõne tunni järel leidsime end suurte koledate metsavabrikute ja siis juba linnamajade vahel.
Mora oli meie matka lõpp-punkt- ligikaudu 11 000 elanikuga linnake kanalil, mis lahutab Siljanit põhjapoolse Orsasjöniga. Pisut jalutasime rannal, mõtlesime tagasi läbitud paikadele, enne kui rong meid jälle Stockholmi poole vedama hakkas.
 |
| Salsa i Mora |
neljapäev, 20. august 2009
Paasapühäq Setomaal (Jalgrattaga Obinitsa ümbruses)
Elas kord üks mees, kes sugugi tööle ei tahtnud minna. Selle asemel veetis ta aega kusagil Haanja ja Läti vahel, tõmmates üksteise otsa garmoškalugusid ning harutades peas niithaaval lahti suuri eluküsimusi.
Elas ka üks teine mees, kes ilmselt samuti tööle minna ei tahtnud, sest kahtlaselt heal meelel oli ta valmis linnaseid toimetusi varna viskama ning eelpool kirjeldatud tööluusijaga oma jõud ühendama. Koos kavatsesid nad ette võtta ühe väikese kultuuriloolise avastusretke Lõuna-Eesti päramistesse nulkadesse.
Leppisime kokku, et kohtume poolel teel. Kolleeg Külmik istus ratta selga Orava raudteejaamas ning mina asusin teele oma vanaisatalust Tummõlkalt. Monteerisin garmoška koormarihmadega jalgratta esipakiraamile, et taevas hoidku, ma kõrvalvaatajaile liialt tõsiseltvõetavana ei tunduks.
Kõige suuremaks väljakutseks osutus lõõtsajalgratturile Tsiistre kant, sest lisaks pidevatele tõusmistele ja langemistele oli kruus seal nii treppi sõidetud, et hirmsasti hakkasin ma kartma oma pilli tervise pärast. Vastseliina lähistel siledamale pinnale jõudes sedalaadi probleemid muidugi lahenesid.
Kulus õige mitu meeleheitlikku telefonikõnet, enne kui joburatturid keset Võrumaa pärapõrgut viimaks kokku said. Tuleb möönda, et rattaralli võitsin sedapuhku mina, sest kõigi eelduste kohaselt oleks Külmik pidanud minust juba Vana-Vastseliinas mööduma. See oli aga alles Lepä külas Meremäe ja Obinitsa vahel, kui kidurat kolleegi viimaks kaherattalisel silmasin. Nagu välja tuli, oli ta vahepeal Piusa liivakarjääris munenud:
Meie kohtumispaik Lepä külas:
Külmiku isa oli hiljuti Setomaale ostnud vana taluaseme, mida ta jõudumööda nüüd jälle üles püüdis ehitada. Talu asukohaks on Miku küla Obinitsa lähedal, kuhu me siis kärmelt kohale pedaalisime ja kus me seejärel lärmakalt öömaja nõudsime. Saimegi mõlemad omale asemed taluaida lakas.
 |
| Martin Külvik kruusakarjääris munemas |
 |
| Tähelepanu pöörata setu garmoškale Selveri kotis |
 |
| Ei kommentaari kohe üldse |
Pimedad augustiõhtud Miku talus möödusid muidugi kohaliku ööeluga tutvudes:
 |
| Kohaliku ööeluga tutvumas |
Järgnevad päevad olid aga oh, kui tormilised- jalgratastel avastasime suurel hulgal Setomaa huvitavaid nulkasid, ehkki täpsed marsruudid on kahjuks mälust kadunud. Õhtuti ootas meid aeg-ajalt suitsusaun, mis oli küll hiljuti ehitatud, ent autentne. Meie 150 aastat vana lobudikuga Tummõlkal ma seda sauna siiski võrrelda ei söandaks (minu esivanemad olid ju ikka tõelised saunakarud).
Muuhulgas käisime Piusa jõe ääres marjul:
Muuhulgas käisime Piusa jõe ääres marjul:
 |
| Piusa jõe ääres marjul |
Kõige oodatumaks sündmuseks olid meie augustikuisel puhkusel aga loomulikult Obinitsa paasapühad. Selle raames tulevad Obinitsa surnuaiale kokku kõik allesjäänud ehtsat setod kogu Eestimaalt, et suure peo ja lärmiga kadunud lähedasi meenutada. Pühad algavad hommikul võimsa rongkäiguga, mis suundub Issanda Muutmise kirikust kohalikule kalmistule, ning seejärel otsib igaüks surnuaialt omale kõige hingelähedasema(d) haua(d) ning ühes sõprade ja sugulastega kaetakse neil pidulaud.
Olles kasvanud väljaspool õigeusu kultuuriruumi, on tõesti kummaline jälgida, kuidas paik, mida harilikult seostatakse rahu ja vaikusega, ühtäkki tõelise rahvapeo tandriks transformeerub. Võib ju mõelda, et selline viis surnutega suhelda on ehk elutervemgi kui luterlikus maailmas levinud kombed- on ka maetuil nii ju kord aastas võimalik osa saada tõelisest pidusöömast-joomast.
Olles kasvanud väljaspool õigeusu kultuuriruumi, on tõesti kummaline jälgida, kuidas paik, mida harilikult seostatakse rahu ja vaikusega, ühtäkki tõelise rahvapeo tandriks transformeerub. Võib ju mõelda, et selline viis surnutega suhelda on ehk elutervemgi kui luterlikus maailmas levinud kombed- on ka maetuil nii ju kord aastas võimalik osa saada tõelisest pidusöömast-joomast.
Meie pidulaud kaeti endistele taluomanike hauale, kellelt Külmiku isa hiljuti oma valdused ostnud oli. Külmiku isa näol pole tegu küll põlise setomaalasega, ent tõelise kultuurifetišistina on ta endale kohalikus kogukonnas juba suure hulga tutvusi soetanud, mistõttu võisimegi end peomelu keskel üsna koduselt tunda.
Kõige keerulisem osa paasapidustustest oli kell 10 hommikul kohe mitte väga purju jääda. Igal haudkonnal (hehee) oli kaasas isepruulitud hansa või vähemasti pudel Viru Valget. Heaks tavaks on enne peolt lahkumist kogu surnuaed läbi kõndida ning kõik tuttavad ja sugulased ära teretada, kes kõik pakuvad sealjuures suupisteid ning otse loomulikult ka kanget kraami. Nii õnnestus mul enne keskpäeva ühel kenasti kaunistatud hauaplatsil viina võtta suisa Seto kuninganna endaga. Viimast lauset uuesti lugedes tekib mul küll muie suule.
Mingil hetkel eraldusimegi Külmikuga ettevaatlikult seltskonnast, kuna olime ju siia tulnud siiski antropoloogilisteks vaatlusteks, mitte läbustamiseks (hehee).
Mingil hetkel eraldusimegi Külmikuga ettevaatlikult seltskonnast, kuna olime ju siia tulnud siiski antropoloogilisteks vaatlusteks, mitte läbustamiseks (hehee).
Meie seiklus lõppes ühel kenal augustihommikul...ei, augustiööl- rong Tartusse Orava raudteepeatusest oli väljumas mõnedkümned minutid enne kuut hommikul, mistõttu ajasime end lakas istukile juba enne kolme hommikul:
 |
| Võimas kaader |
Rongipeatuseni oli üle 20km rattasõitu- oh kui meeldiv oli elu enne autosõiduiga. Augustiöine sõit oli lummav- kiiresti tuhisesid mööda Obinitsa kirik ning selleks ajaks juba inimtühi surnuaed, väga kiiresti laskusime alla Piusa ürgoru nõlvast ning väga aeglaselt rassisime hiljem Piusa ürgoru nõlva mööda jälle üles. Pikemalt peatusime Piusa liivakivikarjääris:
 |
| Pidasime kinni kiirusepiirangust |
Ühtäkki saabus hommik:
 |
| Lummav |
Liiga hilja taipasime kella vaadata- olime natuke liiga kauaks klaasliivaväljale seiklema jäänud. Pidime ahastusega tõdema, et rongini on sõita veel üle 10 kilomeetri jagu lainelist kruusateed ning aega selle läbimiseks on kõigest pool tundi.
Aega peatumiseks polnud (pidime mõlemad juba hommikul tööl olema), kuid pärast Orava külakeskust kippus pulss juba liiga kõrgeks tõusma ning Külmik eest ära kaduma (minu õigustuseks oli mul väikelapse raskune garmoška esipakiraami külge kinnitatud). Aega kaotada polnud aga minutitki, sestap kujunes järgnevast veerandtunnist mu elu üks sportlikemaid- viimased kilomeetrid pressisin ratta seljas ikka väga pahupidise näoga.
Jalgrattaepohh päädis ei millegi vähema kui imega. Kui ma koera kombel klähvides lõpuks rongi silmasin, nägin ma silmanurgast ühtlasi ka seda, kuidas Külmik minust mõnisada meetrit eespool oma kaherattalist meeleheitlikult liikuvasse vagunisse püüab sokutada. Tänu taevale nägi vedurijuht peeglist meie ponnistusi, vajutas pidurit, ning ootas ära ka minu väsinud kere vajumise hommikuselt inimtühja vagunisse. Hiilgav suvelõpuhetk, ära tegime!
 |
| Yeah |
Tellimine:
Postitused (Atom)