Öisel ajal tuleb pähe palju häid mõtteid, mis hommikul tunduvalt halvemana näivad. Nii võib lühidalt kokku võtta minu ja Pata novembrikuised seiklused Otepää moreenkühmude vahel.
Jutt sai alguse nii- arutlesime Sirleniga midagi Elleri koolis, kui ühtäkki tuli jutuks Palupera mõis. Sirlenil oli vististi tarvis sinna järgmisel hommikul proovi jõuda ja tahtis teada, kas võiksin teda kuidagi transpordiga aidata. Pöördusin siis muidugi kolleeg Külmiku poole, kelle Opel veel mingi musta maagia abil enam-vähem sõiduvõimeline oli.
Mida õhtu hilisemaks ning hommik lähemaks, seda rohkem süvenes aga mul endalgi soov Palupera kandis ära käia- kujutlusse tekkis vaade Otepää kõrgustiku küngastest läbi Palupera pärnaallee. Helistasin uitmõttena Patale ja veensin ta kähku asju pakkima. Kummalisel kombel jäigi ta nõusse. Kuna suurem osa mu matkavarustusest oli parasjagu Tallinnas, pidin leppima säästumarketi magamiskotiga- novembrikuine matk sellisega on kindlasti häid elamusi tõotav!
Külmik korjas hommikul autoga peale minu, Pata ja Sirleni. Maksime siis talle natuke bensiiniraha ja sõit Valgamaale võis alata. Sirlen väljus Paluperal, nii nagu kokku lepitud, ent Joosepite uhke duo visati viie kilomeetri kaugusel asuvale Hellenurmele, sest eelistasime oma matka alustada säält. Igasuguse plaani puudumisel võtsime jalge alla kõige kaunimana tunduva kruusatee.
 |
| Hellenurme-Päidla maantee |
Sammusime Päidla suunas, järk-järgult tõustes mööda kõrgustiku nõlva. Peab tunnistama, et ratastel oleks sellist teed mööda olnud tunduvalt etem sõita. Moreenküngaste vahel märkasime muuhulgas Rapuntseli lossi:
 |
| Ma ei tea, miks me selle Rapuntseli lossiks ristisime |
Päidla külani on Hellenurmest maad natuke üle kuue kilomeetri, ning ehkki tegu on ühega vähestest Eestimaa paikadest, mis terve järvistuga kiidelda võib, tundsime meie küla ära hoopis kolhoosihoonete ilmumise järgi maastikupilti. Vaid vilksamisi võis võsastunud salutuka tagant aimata Mõisajärve piirjooni.
Pärast Päidlat võtsime suuna Otepää maantee poole, mis asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kõhedal novembriõhtul tundus maanteed mööda kõndimine aga pisut masendava tegevusena, sestap tegime väikese ringi, ning saabusime eesti talvepealinna Vana-Otepää kaudu. Kahel pool teed kõrgusid nüüd juba pea kahesajameetrised mäed. Vana-Otepää ise asus juba nii kõrgel nõlval, et endi ette jõllitades võis aimata kirikutorni üle metsa kõrgumas:
 |
| Taamal paistab Tehvandi nõlv Otepääl |
Jõudsime Otepääle päris pimedas ning asusime esime asjana kirikuhoovis (sellesama, kus meie lipp sisse õnnistati) piknikku pidama. Võileivad söödud ja leib luusse lastud, sammusime läbi linna Pühajärve poole ööbimispaika otsima.
Novembrikuus matkamisega on tihtipeale see jama, et midagi pole kunagi eriti näha. Jõudnud väsinult Pühajärve spa ette, pidime hakkama leppima mõttega nägemismeele ajutisest kadumisest. Pühajärve sõjatamm oli veel valgustatud (ja kui võimsaks vaatepildiks see veel oli), ent komberdanud mööda järve ümbritsevat matkarada metsa sisse, tuli silmade kasutamiseks sootuks loobuda, orienteerumiseks kasutasime sügismatkajate seas väga levinud tehnikat nimega "tee läheb sealt, kus on mudane".
Niiviisi käpuli poris pidime kogu ülejäänud õhtu kakerdama. Kohati muutus mudarada ajutiselt laudteeks, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, kuna lisandus tõsine märgumiseoht. Lõviosa sõjatamme juurest tuldud kahe kilomeetri jooksul veetsime aga käpuli poris. Taskulampe ei taibanud ju kumbki kõige pimedamal ajal kaasa võtta.
Sobiva ööbimispaiga leidsime viimaks Angunina poolsaarelt ühes lõkkeplatsi ning kauni vaatega Pühajärvele:
 |
| Olgu, võib-olla pildistasin vale teepoolt |
Näha polnud tõesti suurt midagi, telefonivalgust oli vaevalt nii palju, et pead vastu puud mitte ära lüüa. Kuidagi imekombel saime telgi paari katse järel siiski püsti, suutsime kompimise teel isegi toiduvalmistamiseks vajalikud materjalid välja otsida- pärast kosutavat kuskusiampsu ja viskilonksu läks meel juba päris heaks ja olemine targaks.
 |
| Novembrikuine meelelahutus |
Jäime peatselt talveunne, üsna kergesse küll, säästumarketi praaktoodete tõttu. Hommikuni pidasime siiski vastu võrdlemisi väikese kisaga, peamiselt keskmisest soojema õhutemperatuuri tõttu ning varavalges telgist välja ronides üllatas meid hoopis uus pilk oma laagriplatsile:
 |
| Polegi väga kole |
Teise matkapäeva marsruut kulges mööda Pühajärve matkarada võrdlemisi sündmustevaeselt- selgus, et vähese valguse kaasabil on rada tunduvalt hõlpsamini läbitavaks muutunud. Peatusime enne Otepääd Väike-Emajõe lättel, Pühajärve armuallikal ja Kiigemäel (viimasel neist leidsid kord väga ammusel jalgrattamatkal aset meenutamist sugugi mitteväärivad sündmused).
 |
| Lähema kirjelduse asemel veel üks vaade kaunile Pühajärvele |
Lõpetuseks ülevaade meie marsruudist üle Otepää kõrgustiku:
