Varatalvine metsanduslik õpperetk (Jalgsimatk Selgise- ja Kaiu rattaradade ümbruses)

Käes on jälle kõige pimedam ja kõledam aeg, mil iga inimene vähemalt vähesel määral kaamosväsimuse kätte langeb. Seda enam oleks tarvis pikemalt värskes õhus viibida, et vaimu pisutki talvestressist turgutada- kuidas aga korraldada matka, kui vaevalt pärast ärkamist juba päike jälle horisondi taha vajub?

   Äkilise geniaalsusevälgatusena nuputasin välja uue formaadi pimedatel kuudel matkamise jaoks- tuleb ühel hilisõhtul leida RMK metsaonn, võib-olla isegi telkimisplats, ning järgmisel päeval matkata kuni päikeseloojanguni, naastes kottpimeduse saabumise ajaks kenasti koju. Sellise matka puhul peaks ära langema mitu varemkogetud muret- ei pea kartma, et huviväärsused valguse puudumise tõttu nägemata jäävad, ning et pimedas ööbimispaigas uneaja saabumist oodates igavlema peaks. 

   Eelkõige ligipääsetavuse huvides valisin matkaks välja Kukemetsa metsaonni, mida mõned kuud tagasi olin külmikmobiili projekti (koodsõna õhtustele kondamistele Martin Külviku autos) raames ka korraks kaemas käinud. Onn asub Tartumaa põhjaosas väga metsases ning hõredalt asustatud piirkonnas Peipsi ja Vooremaa vahel.

   Üleüldiseks ideeks oli õhtupoolikul matkata Matjama bussipeatusest onnini ning järgmisel päeval RMK rattateid järgides Kaiu järvistuni Jõgevamaal, mille erakordsest kaunidusest olin samuti juba ennegi üldise pildi saanud. Matkakaaslaseks nõustus üllatuslikult üle pika aja hakkama bioloog Siim-Kaarel Sepp, kellega viimane ühine reis leidis aset alles aasta tagasi. Meie kirjeldatavad ponnistused näevad kaardil välja järgmised:

Kella kuue paiku saime Siimuga Tasku keskuses kokku ning sooritasime hädavajalikud sisseosted (milleks täpsemalt olid kartulid, mulgikapsad ja cous-cous!). Matjamale sõitsime Tartumaa kohaliku liinibussiga, mis umbkaudu enne seitset meid kottpimedale Tartu-Kallaste maanteelõigule maha jättis.

   Pime oli tõesti, ent sõrme nägime suhu ikkagi pista- seda esmajärjekorras tänu vähemalt kolmele taskulambile, mille Siim oli ennetavalt kaasa varunud. Tõsi küll, mõnekümne minuti järel töötas neist korralikult vaid üksainus- ühel sai hetkega patarei tühjaks ja teise tuluke vilkus sisse-välja, nii kuis parasjagu ise õigeks pidas.
   Meie õnneks oli maa kaetud väikese lumekirmega, mis teelpüsimise natuke hõlpsamaks muutis. Kilomeetrite viisi kõmpisime niimoodi mööda sirget kruusateed Välgi suunas, aeg-ajalt üksikute autode eest teepeenrale pagedes. Kaua murdsime päid, et nuputada, kuhu need sõidukid keset detsembriööd küll teel võiksid olla, ja salamisi lootsime, et mitte metsaonni talvisele grillipeole.

   Meie teele jäi Alajõe küla (kaks-kolm majapidamist, ning mõned tühjad hooned), lehiseallee, paisjärv, Kääpa jõgi ning tohutud sünged laaned, mis katkematu müürina kahel pool teed matkalisi õõvastasid. Sellest kõigest adusime muidugi heal juhul vaid hägusaid piirjooni, kuna kuuvalguseta ööl ei parandanud isegi taskulamp kuigivõrd silmanägemist.
   Lisaks vastmainitud vaatamisväärsustele asus tee kõrval mõnekilomeetriste vahedega mitu üksikut talu, mille õuel reeglina mõni koerakrants oma haugatustega rännumehi hirmutada püüdis. Ühe sellise ristisime aga ninjakoeraks, kuna tema vaevukuuldav klähvimine kõlas nõnda nagu oleks omanik talle vee asemel juba aastaid torusiili jootnud. Vaese peni kähinate üle naermine tundus härrasmeestele kohatu, ent reflektoorseid turtsatusi me tagasi hoida siiski ei suutnud.

   Ligi kaheksakilomeetrise kõnnaku jooksul eksisime korraks Välgi looduskaitseala mail ära, ent saime oma valest pöördest õnneks võrdlemisi kiiresti aru- vahelõik läks meile maksma tubli kaks lisakilomeetrit, mis talveööl raskete seljakottidega matkates tundus parajalt pikk distants. Piinad lõppesid aga peatselt, kui musta metsamassiivi vahelt pisike parklakoht lagedale ilmus. Seal oligi Kukemetsa onn- väike puust hütt paksu metsa taustal, ühes väikese välise lõkkeaseme,- kuivkäimla- ja puukuuriga. Kusagil ei paistnud pidulisi, seega pidi möödasõitvate autode sihtkoht siiski kusagil mujal olema.
   
   Kukemetsa onni sisemusest leidsime väikse korstnaga lõkkeaseme ja kuusnurgana seinte äärde ehitatud puust magamislavatsid. Meie esimeseks prioriteediks oli loomulikult tulesooja leiutamine- puukuurist leidsime vaid mõne üksiku väga niiske paku, mistõttu pidime improviseerima. Põletasime ära kellegi külmakartliku külastaja poolt lae alla soojustuseks asetatud kuivad rondid ning asetasime niisked halud lõkke kohale grillima:

Talvine grillipidu

Peamiselt tänu Siimu näpuosavusele võisime peagi endid mõnusasti tule ümber sisse seada, ning muid matkalikke tegevusi harrastada: keetsime priimusel tükkideks lõigatud kartuleid ning sõime need koos mulgikapsastega. Isegi keegi härra rott otsustas meie seltsi aega viitma tulla, aeg-ajalt kusagilt seina alt nähtavale ilmudes ja siis uuesti kadudes. Elu muutus õdusaks:

Jah, Siimul oli Eesti jäätise teemaline istumismatt kaasas

Metsnik omas elemendis

Lõke põles aga üllatavalt kiiresti, ning küttevaru vähenes silmnähtavalt, mistõttu otsustasime tõeliste meeste kombel öisesse laande metsa tegema minna. Tööriistaks Siimu matkakirves, vedasime metsast välja terve hunniku kuivanud ronte ja puutüvesid, laasisime ja lõhkusime need (kuidagi väga nauditav tegevus). Ladusime endi meelest onni terve puuriida, mõteldes, et küll neist järgmistele matkajatelegi jätkub, ent pärast võrdlemisi külma ööd avastasime tegu olevat siiski väga eufoorilise ülearvestusega- järel olid vaid loetud oksad ja mõned üksikud halud. Ehkki Siim oli öösel üritanud lõket turgutada, oli ärgates tulease kustunud ja hurtsik külmavõitu. Kartsin esialgu magamiskotist välja tulla, esiteks külma tõttu ning end pisut kehvasti tundes, kartsin Piirissaarel toimunu kordumist (peaaegu minestasin asemelt püsti tõustes). Lõpuks tegutsema asudes aga enesetunne taastus ning võisime hommikuste toimetustega jätkata.

   Kuna magasime tunduvalt kauem, kui plaanisime, valdas meid nüüd kerge matkamasendus, mis eriti talvisel hooajal kerge tulema. Kui aga lõke taas põlema sai ning hommikune purgisupp kõhtu täitis, tõusis meeleolu pisut. Mõlemad matkalised kartsid oma kotist siblimas leida härra rotti, kes Siimu väitel öösel meie onnis ringi kooserdanud oli. Eilsest järele jäänud kartulid olid igal juhul närimisjälgedega, mistõttu need onni juurde maha jätsime (Lase hea maitsta, härra rott!).

   Meie matkatee oli võrdlemisi üksluine, ent sellegipoolest uudne ja põnev- kulgesime mööda RMK uut Oandu-Ähijärve matkarada (selgus, et see oli siinmail rajatud juba olemasolevatele rattamarsruutidele) katkematute metsamassiivide vahel. Tee oli kohati nii pikalt sirge, et kummaski suunas võis selle horisondi taha kadumist jälgida:

Kui poleks ainult seda jobu ees

Matkasime nõnda ligikaudu kakskümmend kilomeetrit, mille jooksul nägime mitutki suurt raiesmikku (tõeliselt apokalüptiline maastik), üht metsaveotraktorit ning hunnikut jälgi, mis tundusid tekkinud olevat mõne läheduses elava krüptozooloogi kollektsiooni põgenemise tagajärjel.

Õõ...põder? Chupacabra?

Kui viimaks Jõgevamaal suuremale asfaltteele välja jõudsime, pimenes ilm kahjuks juba jõudsalt (hämar oli juba hommikul), ning Kaiu järvedest olime kahjuks veel tubli seitsme kilomeetri kaugusel. Sellegipoolest pöördusime päikeseloojangu ajal teelt veidi kõrvale, et järgida üht Kaiu ümbruse matkarada. Kui tee lõunasse pöördus, jäime ühtäkki kohkunult taevasse jõllitama- läbi puude paistis selgesti kurjakuulutav oomen vene trikoloori näol- alt üles lugedes punane päikeseloojang, sinine taevaviirg ja valge pilvetriip:

No väga õrnalt on aimata

Matkarajal jõlkusime vaid veidi aega. Matkaradade süsteem tundus siinkandis aina keerulisemaks muutuvat, sestap naasime enne kottpimedat suurele teele. Kaiu järved jäid nägemata, ent kohalikule mõhnastikule saime korraks pilgu peale heita.
   Kõndinud mõne kilomeetri asfaltteel, peatusime pikemalt Sõõru bussipeatuses. Puhkasime jalga ja keetsime cous-cousi konserviga, millest kahjuks osa nina kaudu välja tulla tahtis.

   Kiirelt tabas meid meeleheide- ilm oli pime, jalad olid väsinud ja asusime jube kõledas kohas- väga hõreda asustusega maanteel, millele vaevu mõni üksik auto sõitma juhtus. Tartu bussini oli siit kaheksa kilomeetrit ja üle kolme tunni. Mõtlesime Siimuga juba kedagi endile järele kutsuda, ent minul polnud kõneaega ja Siimul aku tühjenes. Õnneks võtsime end kogenud matkameestena lõpuks siiski kokku ja pressisime mööda laia asfalti Saare bussipeatuseni Jõhvi maanteel. peatusime vaid kaks korda kergeks jalasirutuseks.

   Ilm oli nii pime ja pilvine, et isegi taskulambi valgel oli raske teed aimata, kõige tipuks hakkas sadama ka pehmeid lumeräitsakaid, mis jonnakalt otse silma maanduda tahtsid. Möödusime Kaiu järvedest lähedalt, ning ületasime taas Kääpa jõe- viimane oli tõeliselt hirmuäratav, kuna sillalt alla vaadates oli laia jõe piirjooni vaid vaevu aimata.

   Väsimuse, külma, ja hõõruva aluspesu kiuste vedasime end siiski Jõhvi maanteele välja. Saare peatuses bussi oodates oli meil nüüd üle tunni aega, et kohalik kõledus ikka ilusasti kontideni jõuaks. Üksteise järel möödusid hiiglaslikud rekkad, mille tuled ainult korraks langevaid lumehelbeid valgustasid. Ajasime Siimuga lolli juttu ja ajasime selga vähe kuivemad riided. Riidevahetusprotsessi üheks tulemuseks oli Siimu kaheldava väärtusega kompositsioonpilt:

Ei kommentaari

Olgu, kuidas on, vähemalt sai kõndida. Kartsime asjatult, et bussi ei tule või jätab meie peatuse vahele. Umbes tunni aja pärast istusime siiski juba Tartus Krooksu kõrtsis ja seedisime õllekapa taga vastkogetut.