Varatalvine metsanduslik õpperetk (Jalgsimatk Selgise- ja Kaiu rattaradade ümbruses)

Käes on jälle kõige pimedam ja kõledam aeg, mil iga inimene vähemalt vähesel määral kaamosväsimuse kätte langeb. Seda enam oleks tarvis pikemalt värskes õhus viibida, et vaimu pisutki talvestressist turgutada- kuidas aga korraldada matka, kui vaevalt pärast ärkamist juba päike jälle horisondi taha vajub?

   Äkilise geniaalsusevälgatusena nuputasin välja uue formaadi pimedatel kuudel matkamise jaoks- tuleb ühel hilisõhtul leida RMK metsaonn, võib-olla isegi telkimisplats, ning järgmisel päeval matkata kuni päikeseloojanguni, naastes kottpimeduse saabumise ajaks kenasti koju. Sellise matka puhul peaks ära langema mitu varemkogetud muret- ei pea kartma, et huviväärsused valguse puudumise tõttu nägemata jäävad, ning et pimedas ööbimispaigas uneaja saabumist oodates igavlema peaks. 

   Eelkõige ligipääsetavuse huvides valisin matkaks välja Kukemetsa metsaonni, mida mõned kuud tagasi olin külmikmobiili projekti (koodsõna õhtustele kondamistele Martin Külviku autos) raames ka korraks kaemas käinud. Onn asub Tartumaa põhjaosas väga metsases ning hõredalt asustatud piirkonnas Peipsi ja Vooremaa vahel.

   Üleüldiseks ideeks oli õhtupoolikul matkata Matjama bussipeatusest onnini ning järgmisel päeval RMK rattateid järgides Kaiu järvistuni Jõgevamaal, mille erakordsest kaunidusest olin samuti juba ennegi üldise pildi saanud. Matkakaaslaseks nõustus üllatuslikult üle pika aja hakkama bioloog Siim-Kaarel Sepp, kellega viimane ühine reis leidis aset alles aasta tagasi. Meie kirjeldatavad ponnistused näevad kaardil välja järgmised:

Kella kuue paiku saime Siimuga Tasku keskuses kokku ning sooritasime hädavajalikud sisseosted (milleks täpsemalt olid kartulid, mulgikapsad ja cous-cous!). Matjamale sõitsime Tartumaa kohaliku liinibussiga, mis umbkaudu enne seitset meid kottpimedale Tartu-Kallaste maanteelõigule maha jättis.

   Pime oli tõesti, ent sõrme nägime suhu ikkagi pista- seda esmajärjekorras tänu vähemalt kolmele taskulambile, mille Siim oli ennetavalt kaasa varunud. Tõsi küll, mõnekümne minuti järel töötas neist korralikult vaid üksainus- ühel sai hetkega patarei tühjaks ja teise tuluke vilkus sisse-välja, nii kuis parasjagu ise õigeks pidas.
   Meie õnneks oli maa kaetud väikese lumekirmega, mis teelpüsimise natuke hõlpsamaks muutis. Kilomeetrite viisi kõmpisime niimoodi mööda sirget kruusateed Välgi suunas, aeg-ajalt üksikute autode eest teepeenrale pagedes. Kaua murdsime päid, et nuputada, kuhu need sõidukid keset detsembriööd küll teel võiksid olla, ja salamisi lootsime, et mitte metsaonni talvisele grillipeole.

   Meie teele jäi Alajõe küla (kaks-kolm majapidamist, ning mõned tühjad hooned), lehiseallee, paisjärv, Kääpa jõgi ning tohutud sünged laaned, mis katkematu müürina kahel pool teed matkalisi õõvastasid. Sellest kõigest adusime muidugi heal juhul vaid hägusaid piirjooni, kuna kuuvalguseta ööl ei parandanud isegi taskulamp kuigivõrd silmanägemist.
   Lisaks vastmainitud vaatamisväärsustele asus tee kõrval mõnekilomeetriste vahedega mitu üksikut talu, mille õuel reeglina mõni koerakrants oma haugatustega rännumehi hirmutada püüdis. Ühe sellise ristisime aga ninjakoeraks, kuna tema vaevukuuldav klähvimine kõlas nõnda nagu oleks omanik talle vee asemel juba aastaid torusiili jootnud. Vaese peni kähinate üle naermine tundus härrasmeestele kohatu, ent reflektoorseid turtsatusi me tagasi hoida siiski ei suutnud.

   Ligi kaheksakilomeetrise kõnnaku jooksul eksisime korraks Välgi looduskaitseala mail ära, ent saime oma valest pöördest õnneks võrdlemisi kiiresti aru- vahelõik läks meile maksma tubli kaks lisakilomeetrit, mis talveööl raskete seljakottidega matkates tundus parajalt pikk distants. Piinad lõppesid aga peatselt, kui musta metsamassiivi vahelt pisike parklakoht lagedale ilmus. Seal oligi Kukemetsa onn- väike puust hütt paksu metsa taustal, ühes väikese välise lõkkeaseme,- kuivkäimla- ja puukuuriga. Kusagil ei paistnud pidulisi, seega pidi möödasõitvate autode sihtkoht siiski kusagil mujal olema.
   
   Kukemetsa onni sisemusest leidsime väikse korstnaga lõkkeaseme ja kuusnurgana seinte äärde ehitatud puust magamislavatsid. Meie esimeseks prioriteediks oli loomulikult tulesooja leiutamine- puukuurist leidsime vaid mõne üksiku väga niiske paku, mistõttu pidime improviseerima. Põletasime ära kellegi külmakartliku külastaja poolt lae alla soojustuseks asetatud kuivad rondid ning asetasime niisked halud lõkke kohale grillima:

Talvine grillipidu

Peamiselt tänu Siimu näpuosavusele võisime peagi endid mõnusasti tule ümber sisse seada, ning muid matkalikke tegevusi harrastada: keetsime priimusel tükkideks lõigatud kartuleid ning sõime need koos mulgikapsastega. Isegi keegi härra rott otsustas meie seltsi aega viitma tulla, aeg-ajalt kusagilt seina alt nähtavale ilmudes ja siis uuesti kadudes. Elu muutus õdusaks:

Jah, Siimul oli Eesti jäätise teemaline istumismatt kaasas

Metsnik omas elemendis

Lõke põles aga üllatavalt kiiresti, ning küttevaru vähenes silmnähtavalt, mistõttu otsustasime tõeliste meeste kombel öisesse laande metsa tegema minna. Tööriistaks Siimu matkakirves, vedasime metsast välja terve hunniku kuivanud ronte ja puutüvesid, laasisime ja lõhkusime need (kuidagi väga nauditav tegevus). Ladusime endi meelest onni terve puuriida, mõteldes, et küll neist järgmistele matkajatelegi jätkub, ent pärast võrdlemisi külma ööd avastasime tegu olevat siiski väga eufoorilise ülearvestusega- järel olid vaid loetud oksad ja mõned üksikud halud. Ehkki Siim oli öösel üritanud lõket turgutada, oli ärgates tulease kustunud ja hurtsik külmavõitu. Kartsin esialgu magamiskotist välja tulla, esiteks külma tõttu ning end pisut kehvasti tundes, kartsin Piirissaarel toimunu kordumist (peaaegu minestasin asemelt püsti tõustes). Lõpuks tegutsema asudes aga enesetunne taastus ning võisime hommikuste toimetustega jätkata.

   Kuna magasime tunduvalt kauem, kui plaanisime, valdas meid nüüd kerge matkamasendus, mis eriti talvisel hooajal kerge tulema. Kui aga lõke taas põlema sai ning hommikune purgisupp kõhtu täitis, tõusis meeleolu pisut. Mõlemad matkalised kartsid oma kotist siblimas leida härra rotti, kes Siimu väitel öösel meie onnis ringi kooserdanud oli. Eilsest järele jäänud kartulid olid igal juhul närimisjälgedega, mistõttu need onni juurde maha jätsime (Lase hea maitsta, härra rott!).

   Meie matkatee oli võrdlemisi üksluine, ent sellegipoolest uudne ja põnev- kulgesime mööda RMK uut Oandu-Ähijärve matkarada (selgus, et see oli siinmail rajatud juba olemasolevatele rattamarsruutidele) katkematute metsamassiivide vahel. Tee oli kohati nii pikalt sirge, et kummaski suunas võis selle horisondi taha kadumist jälgida:

Kui poleks ainult seda jobu ees

Matkasime nõnda ligikaudu kakskümmend kilomeetrit, mille jooksul nägime mitutki suurt raiesmikku (tõeliselt apokalüptiline maastik), üht metsaveotraktorit ning hunnikut jälgi, mis tundusid tekkinud olevat mõne läheduses elava krüptozooloogi kollektsiooni põgenemise tagajärjel.

Õõ...põder? Chupacabra?

Kui viimaks Jõgevamaal suuremale asfaltteele välja jõudsime, pimenes ilm kahjuks juba jõudsalt (hämar oli juba hommikul), ning Kaiu järvedest olime kahjuks veel tubli seitsme kilomeetri kaugusel. Sellegipoolest pöördusime päikeseloojangu ajal teelt veidi kõrvale, et järgida üht Kaiu ümbruse matkarada. Kui tee lõunasse pöördus, jäime ühtäkki kohkunult taevasse jõllitama- läbi puude paistis selgesti kurjakuulutav oomen vene trikoloori näol- alt üles lugedes punane päikeseloojang, sinine taevaviirg ja valge pilvetriip:

No väga õrnalt on aimata

Matkarajal jõlkusime vaid veidi aega. Matkaradade süsteem tundus siinkandis aina keerulisemaks muutuvat, sestap naasime enne kottpimedat suurele teele. Kaiu järved jäid nägemata, ent kohalikule mõhnastikule saime korraks pilgu peale heita.
   Kõndinud mõne kilomeetri asfaltteel, peatusime pikemalt Sõõru bussipeatuses. Puhkasime jalga ja keetsime cous-cousi konserviga, millest kahjuks osa nina kaudu välja tulla tahtis.

   Kiirelt tabas meid meeleheide- ilm oli pime, jalad olid väsinud ja asusime jube kõledas kohas- väga hõreda asustusega maanteel, millele vaevu mõni üksik auto sõitma juhtus. Tartu bussini oli siit kaheksa kilomeetrit ja üle kolme tunni. Mõtlesime Siimuga juba kedagi endile järele kutsuda, ent minul polnud kõneaega ja Siimul aku tühjenes. Õnneks võtsime end kogenud matkameestena lõpuks siiski kokku ja pressisime mööda laia asfalti Saare bussipeatuseni Jõhvi maanteel. peatusime vaid kaks korda kergeks jalasirutuseks.

   Ilm oli nii pime ja pilvine, et isegi taskulambi valgel oli raske teed aimata, kõige tipuks hakkas sadama ka pehmeid lumeräitsakaid, mis jonnakalt otse silma maanduda tahtsid. Möödusime Kaiu järvedest lähedalt, ning ületasime taas Kääpa jõe- viimane oli tõeliselt hirmuäratav, kuna sillalt alla vaadates oli laia jõe piirjooni vaid vaevu aimata.

   Väsimuse, külma, ja hõõruva aluspesu kiuste vedasime end siiski Jõhvi maanteele välja. Saare peatuses bussi oodates oli meil nüüd üle tunni aega, et kohalik kõledus ikka ilusasti kontideni jõuaks. Üksteise järel möödusid hiiglaslikud rekkad, mille tuled ainult korraks langevaid lumehelbeid valgustasid. Ajasime Siimuga lolli juttu ja ajasime selga vähe kuivemad riided. Riidevahetusprotsessi üheks tulemuseks oli Siimu kaheldava väärtusega kompositsioonpilt:

Ei kommentaari

Olgu, kuidas on, vähemalt sai kõndida. Kartsime asjatult, et bussi ei tule või jätab meie peatuse vahele. Umbes tunni aja pärast istusime siiski juba Tartus Krooksu kõrtsis ja seedisime õllekapa taga vastkogetut.

Uut sorti meelelahutus (Matkamäng Elva puhkepiirkonnas)

Vapper kolleeg Külvik komistas septembri viimasel nädalal sellise huvitava asja otsa- http://www.vvvs.ee/91/?view&140. Tegu oli teatavat liik orienteerumismänguga- Kogu Elva puhkepiirkonna ümbrusesse olid peidetud kontrollpunktid, millest osalejatele oli ette antud hunnik pilte ja koordinaate- pidime siis numbrid gps-i lööma ja vastavatest paikadest oma (võimalikult originaalilähedase) pildiversiooni looma. Punktid on märgitud sellel kaardil: https://mapsengine.google.com/map/edit?mid=zqltUNrIRz0o.kNSDrvJTvG6Q.

   Orienteerumiseks kasutasime enamasti Külviku automobiili, ent Vapramäel ja Vitipalus tuli jalge alla võtta ka pisut pikemaid jalgsimatku. Täpsem reisikirjeldus (Autoriks Külmik) ja pildimaterjal on eelnevaltmainitud lingil, seetõttu keeldun oma ülevoolavat kirjutamisandi käesoleva postituse jaoks raiskamast. Piltidest lisan siia vaid lollakaima:

Elva jõgi tragikoomilises võtmes

Roostik, raba ja järved (Jalgrattamatk Edela-Pärnumaal)

Kurvastusega tuleb nentida, et viimaste aastate jooksul on matkaspordi osakaal minu elus tublisti vähenenud- seda eelkõike seoses kolimisega pealinna ning kaasneva iseseisvama elustiili ja tihedama töörutiiniga. Samuti on muutunud inimesed minu ümber- vanad matkakaaslased, kes varem hetkegi poleks kõhelnud seljakotti selga ajamast, leiavad nüüd järjest vähem aega ja jaksu sääraste välitingimuslike lollakuste jaoks.
   Matkamine on minu jaoks palju ka teisenenud- pikad ning nõudlikud telgimatkad on asendunud lühemate ja pealiskaudsemate retkedega, päevased jalgrattasõidud õhtuste autotiirudega. Heaks illustratsiooniks mu jutule on tõik, et peaaegu neli aastat on nüüdseks möödunud minu viimasest tõelisest jalgrattamatkast Valgevenes.

   Üks põhjus, kaugelt kõige hirmuäratavam, on sellele kõigele mu enda näiliselt kasvav laiskus ja viitsimatus. Aeg-ajalt olen püüdnud end kokku võtta ja vana entusiasmi nii endas kui sõprade seas taastada ning vahel on see ajutiselt isegi õnnestunud. Tahaksin väga loota, et mind juba niivõrd paljudel retkedel saatnud avastuslust, teadmishimu ja kirg ei hääbu mingite elu paratamatuste taha, vaid naaseb kogu hiilguses, muutes matkaspordi taas minu elu kõige sisukamaks tõeotsinguks.

   Sääraseid mõtteid olen heietanud juba tükk aega ning nõnda naasin ka järjekordselt Soome ooperisuvelt Savonlinna järvedemaal, olles kahe kõige kuumema kuu jooksul vähe tegelenud muuga, kui õhu teadliku suunamisega läbi kontrollitult võnkuvate kõrimembraanide. Soovmõtteks oli mul nüüd oma vaba august pisut vaheldusrikkamalt mööda saata, osa sellest loodetavasti ka telgis. Nii moosisin järjepanu oma sõpru-tuttavaid, ja mädakuu algusesse õnnestuski üks retkekene kokku leppida, sedapuhku lausa ratastel.

   Esialgu unistasin nostalgilisest Läti/Lõuna-Eesti matkast, ent kusagil ajusopis vegeteeris ka idee Pärnumaa-tiirust (oli ju Eesti lääneosa minu jaoks veel küllalt vähetuntud). Kuna matkaliste hulk kasvas kiiresti ootamatult suureks ning väga palju aega kellelgi pakkuda polnud, otsustasimegi seekord kolmepäevase Edela-Eesti reisi kasuks, täpsemalt lootsime külastada Pärnust lääne poole jäävaid piirkondi Audru ja Tõstamaa ümbruses. Planeerisin algul kõvasti pikema marsruudi, kui tegelikult teoks sai (külastamata jäi meil näiteks Soontagana maalinn). Saagu meie teekond siinkohal kaardi abil illustreeritud:



Matkaliste kohtumispaigaks leppisime kokku Pärnu raudteejaama (mis ei asu niivõrd Pärnus, kui selle aedlinnaga piirnevas võsas), kohtumisaeg oli üsna õhtune. Mina ning Miina loksusime Pärnusse jõudmiseks ligikaudu kolm tundi bussis, ainult selleks, et pealinnast saabujaid veel mõned tunnid oodata. Jõudsime kohale alles pärast kuut ja ennäe- linn polnudki tuumarünnaku käigus hävinud!

   Pärnu bussijaama vastas asub teatavasti kuulus Port Arturi kaubakeskus, mis mõne suvekuu vältel oli kodupaigaks AHHAA-keskuse näitusele. Tahtsin nostalgilisil põhjusil sealt korraks läbi hüpata, ent teadmata põhjustel ülespanekut leidmata, kasutasin soodsat asukohta ära tulusaks ostusööstuks, muretsedes suure osa matkal vajalikust toidu- ja joogikraamist ning uhiuue Regio Teedeatlase.
   Küll oli hea taas sadulasse istuda nii, et selle tagumine ots kõiksugu kola täis on. Sõidustiil on nii ju hoopis teine! Veeresime Miinaga aeglaselt mööda Riia tänava kõnniteed, suutmata sujuvalt kahjuks ei teeääri ületada ega arvukaid auke vältida- selle otsese tulemusena kogesin õige pea väga tuttavat tunnet, mis tekib siis kui rattakott pakiraamil viltu vajub.

   Istusime Miinaga mõni aeg raudteeplatvormil ja närisime suitsutatud kanatiibu, niikaua kuni Tallinnast loksusid kohale Lauri, Mari ja Silja. Kolmiku saabudes rongijaama, naersime natuke aega üksteise nägusid, (või noh üldiselt vist minu nägu) ja Mari jogurtipakki, mida ta lootis hea hommikusöögimaterjalina kuidagi oma rattapakiraamile siduda. Seejärel keerasime oma kaherattalised sõidusuunas- uuesti läbi linna Tõstamaa poole.

   Targanatunduva mõttevälgatuse tulemusena vältisime algul tiheda liiklusega Riia maanteed ning järgisime mis tundus olevat sellega paralleelselt kulgev uus kergliiklustee. Kui aga avastasime, et see meid hoopis linnast välja viib, ekslesime läbi mingi laorajooni tagasi keskmagistraalile. Seal naersime natuke aega jälle Mari jogurtipakki, mis sedapuhku juba purunenuna keset kõnniteed lebas, oma säilmetega umbes jardi jagu tänavat saastades.
   Suvepealinna mõnusid ei nautinud me sugugi kaua- üsna sirgjoonelise liikumise tagajärjel ületasime jõe ja pöörasime Haapsalu maanteele. Õhk oli meeldivalt soe ja kui linnast välja jõudsime, vaimustusin taas kõigist tuttavaist hilissuvistest eesti lõhnadest, mida tuul ninasõõrmeisse puhus.

   Varsti pöörasime teelt eemale Valgeranna suunas. Tee oli mõnusalt allamäge ja kaetud klaassileda asfaltiga. Mõne kilomeetri järel jagunes aga tee kaheks ning seltskond kolmeks- ühed pooldasid Valgeranna motelli juurest rannast ööbimispaiga otsimist, teised oleksid meelsamini edasi sõitnud mööda rannaga paralleelselt kulgevat kruusateed, ning kolmandail polnud sest kõigest sooja ega külma. Veensin matkalisi edasi väntama ning nii jõudsimegi Audru roostiku kaitsealale. Tee kõrvale jäi kõvasti kenade merevaadetega lõkkekohti, ent kõiki neid ilustas paraku vähemalt paar autopäramikke, ühes rõõmsate grilliseltskondadega. Enne pimenemist leidsime ühe sarnase paiga ka okupeerimata (ehkki üks suvitajate plokk asus teisel pool roostikku kuuldekauguses) ja püstitasime oma telgid valgele mereliivale. Ida pool paistsid Pärnu tuled.

   Õhtu möödus kaheldava ajukeemia mõju all (mida äkki natukene võimendas viski), rääkisime ohtralt mõistujuttu, identifitseerisime tähtkujusid ja pidasime öist pikniku. Keetsin isegi priimusel makarone, ehkki kui need lõpuks ära keesid, ei tahtnud neid enam eriti keegi, olles endid juba piknikukraamist pooloimetuks näksinud. Hea algus rattamatkale.

   Telgiuni möödus huvitavalt- kella kolme paiku ärkasime häälitsuste peale, mis kuuluvad ühe ohustatud liigi isenditele- polnuks me nii unised, oleksime võinud oma silmaga näha väga haruldast poolviisakat bemmivenda. Nad liiguvad nelja-viiepealistes karjades, ning kõige tõenäolisemalt võib neid kohata mõned tunnid pärast südaööd. Tihtilugu peatuvad nad öö jooksul teatud paikades pikemalt, eelistades suviti vaikseid veekogudeäärseid lõkke-ja grillipaiku. Sellistel puhkudel tunneb nad ära valju ning monotoonse, domineerivalt madalasagedusliku kõuemürinalaadse heli järgi. Inimesi nad ei karda, pigem mõjume neile ligitõmbavatena (eriti magavad isendid).
   Poolviisakat bemmivenda eristab harilikust pisike nüanss. Nimelt häälitsevad nad inimeste ligidal vaid nii kaua, et nad üles äratada- justkui katsetusena, kas tahab äkki keegi nende karjaga liituda. Ignoreerides neid umbes veerandtunni jagu, lõpetab kari aga tavaliselt häälitsemise ning olenguga jätkatakse vaikuses, võimaldades lähedusesolevatele magajatele öörahu.

   Hommik mererannas tuli loomulikult suplusega tähistada, mis osutus küll raskeks Pärnu lahe erakordse madaluse tõttu. Ligi poole kilomeetri kaugusel rannast otsustasin enam mitte külmetada, tegin hetkeks näo nagu supleksin ning naasin kaldale natuke liivasemana kui enne.
   Hommikueineks pühkisime õhtuse piknikukraami liivast (peaaegu) puhtaks, ja nii võisimegi kiirelt laagri kokku lüüa ja minekit teha.

   Meie hommikupoolik kulges liivastel kruusateedel (või vastupidi), mis üsna täpselt lahe rannajoont järgisid. Esialgu sõitsime merest pea käegakatsutavas kauguses, ent kui tee peagi lõunasse pöördus, tungisid kalda äärde kitsad ja soised metsatukad, mis vaadet piirasid. Vastasteepool oli valdavalt kaetud niitudega.
   Esimese asulana jäi teele Saulepa- kummaline ristand kalurikülast ja funktsioneerivast alevikust. Matkalised veetsid siin mõnedkümned minutid kaupluse ees garage-tüüpi karastusjooke mekkides ning turbo-tüüpi nätsusid närides. Naljaka kokkusattumusena kohtus Lauri Saulepas ühe koolipõlveaegse tuttavaga, kellega nad siis muljetasid, niikaua kuni mina oma kuldset Porschet rattakaunistuseks kleepida üritasin.
 
   Saulepast ei jää sugugi kaugele Pärnu-Tõstamaa maantee. Tähtsate toimingute lõpetamisel veeresimegi nüüd sinnapoole, et suund Lindi rabale võtta- kaardi järgi pidi see väike rabamassiv olema maanteelt kergesti ligipääsetav.
   Teeristis kohtusime juhuslikult usinate kalurite/talunikega, kes oma saadusi väikeste lettide otsast möödujaile maha parseldada püüdsid. Mõneminutilise arutelu järel kogusime oma sularahanatukese kokku ning saime vastu hõrku suitsulatikat ning tomatit. Enne lahkumist jutustasime kauplejatega veel tubli viis minutit, teemal sularahaautomaadid ja äärmiselt suur distants neist lähimani (ja ehk rääkisime midagi ilmast ka).

   Raba on teele tõesti üllatavalt lähedal- pisikest laugasteta soomülgast eraldab liiklusest vaid vaevalt sada meetrit hõredat männikut, läbi mille mööduvaid autosid kergesti näha võis. Raba serval nägime vaevalt kümnemeetrist vaatetorni kõrgumas, ning selle otsas üht noormeest kaugusesse vahtimas. Tõusime samuti torni ning tegime härrasega põgusat tutvust- tegemist oli saksa rahvusest umbes kahekümne viie aastase härraga, kel juhtumisi väga kadestamistväärt seiklus käsil oli. Sakslasliku monotoonsusega rääkis ta meile, kuidas ta üksiku jalgratturina Taani, Rootsi ja Soome kaudu oli Eestisse pedaalinud, ning läänerannikut kulgevaid maanteid mööda nüüd Pärnumaale sattunud. Küllaltki muljetavaldav ju- üle kuu aja niiviisi üksikult rahu ja vaikuse otsinguil sadulas istuda, ning ikkagi säärase külma rahuga tolereerida imestunud kõrvalvaatajate kordumakippuvaid küsimusi, adudes tõenäoliselt ise lausa füüsilisel tasandil sõiduüksinduses tekkinud mõttemulli katkemist.
   Jätsime peagi ränduriga hüvasti- usutavasti jätkas ta nüüd oma läänemeremaade tiiruga järelejäänud baltikumis ning Poolas. Meie rühmitus aga asus lõunapiknikku pidama- suitsulatikad ning tomatid kustutasid nälja kiiresti ning priimuse kasutamine ei osutunud jällegi vajalikuks. Olles kõhud täis muginud jäi lõviosa meist viivuks tukkumagi, niikaua kuni Mari männiku alt marju (hehee) noppis.
   Olime lootusetult hiljaks jäänud- esialgu lootsime rappa jõuda matka esimeseks õhtuks, ent käes oli juba teise päeva lõuna. Selge see, et pidime oma marsruuti edaspidi kõvasti kärpima.

   Kuni Tõstamaani natuke üle kahekümne kilomeetri kaugusel, oli läbitava piirkonna meeldivaks iseärasuseks maastiku tasasus- eks olen ju rattaga rohkem Lõuna-Eesti suurküngaste vahel ringi sõitma harjunud. Muidugi ei tähenda see, et sealne ümbrus igav või näotu oleks, metsade, niitude ja alleede vaheldumine garanteeris pideva silmailu.
    Meie teele jäid asulaist Pootsi ja Seliste, esimeses neist tegime ka poepeatuse. Kaupluse ees jäätist limpsides täheldasime, et korralikult sisustatud kuuri näol oli kohalikel vanahärradel siin kaheliitriste balloonide manustamise jaoks lausa päikesevari olemas. Selistest ei jäänud seevastu peale vana koolihoone ja suure infotahvli suurt midagi meelde.

    Mõned kilomeetrid enne Tõstamaad hakkas maantee ometigi tõusma (tõenäoliselt luitestiku tõttu) ning jalgratturitelt pisut rohkemat ponnistust nõudma. Ühe säärase tõusu lõpul märkasime tee kõrval bensiinijaama, kus paarikümneks minutiks peatusime, ning endile ühed äärmiselt hilised hommikukohvid/kakaod lubasime.
   Tõstamaa ise on pea kuuesajapealise elanikkonnaga alevik ning kunagine kihelkonnakeskus. Asula südamikuks on ristmik, ümber mille on terve trobikond poode ehitatud (sarnaselt nt. Rõuge või Järva-Jaaniga). Et taevas hoidku, üheski külas ostlemata ei jääks, sisenesime Teeristi poodi, et omale päeva ei-tea-mitmendad jäätised muretseda. Lauri sai poodnikuga kiiresti jutu peale, mina aga olin ametis uhke mänguasjavaliku imetlemisega. Üks roheline veepüstol meeldis mulle niivõrd, et selle ostmatajätmine oleks mind kogu ülejäänud päeva kummitanud. Nii suurendasingi Tõstamaal oma inventuuri ning ühtlasi ka autoriteeti.

   Pöörasime nüüd pilgud põhja poole- Pärnumaa suurte järvede suunas. Ermistu ja Tõhela on vastavalt Eesti suuruselt üheksas ja kümnes järv, kus juures suurem neist- Ermistu- asub Tõstamaalt vaevalt kolme kilomeetri kaugusel. Veerandtunnise pedaalimise järel leidsime endi eest teeviida osutamas Ermistu puhkeküla suunas ning paari-kolme kahekordse hruštšovka tagant paistiski vilksamisi järvepind. Sõitsime läbi niinimetatud puhkeküla ja sättisime end mugavalt ühele kaldaäärsele rohulapikesele istuma.

   Peesitasime järve ääres ligikaudu kaks tundi, käies end aeg-ajalt Ermistus jahutamas. Meie piknikuplatsi piiras lisaks järvele ka väike kanal, milles õige mitu õngekorki hulpis, puhkeküla tundus nimelt ka kaluritele magus paik. Järv ise tundus olevat soise põhjaga ning siseveekogu kohta väga võimsalt lainetav, paarikümne meetri kaugusel kaldast ulpis vetel väike saun/majake(!). Üritasime Mariga selle terassile ronida ning kadedusega mõtlesin, kui meeldiv oleks ise siin vihelda ja saunasessiooni järel otse jahedasse järvevette hüpata.
   Enne lahkumist jõudsime veel veepüstoliga mängida ning päeva esimese sooja roa keeta- tatrapuder ubadega. Toidu liigne magedus välistas paraku maitseelundite heakskiidu.

   Lootsime laagripaiga leida piirkonna teise suurjärve- Tõhela äärest, sestap sõitsime veel üheksa kilomeetri jagu põhja poole. Loodus paistis siinkandis sisemaalisem- metsatukkade vahele tungisid nüüd juba suuremad põllud ja mõned võsasemadki paigad. Majapidamisi ja talusid märkasime vaid üksikuid.
   Tõhelani jõudes tabas meid kurb üllatus- leidsime ainsa järvekaldani juhtiva teeotsa viivat suurde kämpingukompleksi, kus telkimine oli tasuline (seda kuulutas suur infotahvel). Ümbrust uudistades nägime lisaks puust hütikestele ja pisikesele paadisadamale küllaldaselt telkimiseks sobivaid paiku, ent ehkki kämpingus ühtki hingelist ei paistnud olevat, ei julgenud me trahvi hirmus röövtelkimisega siiski tegelema hakata. Lootes hinnaalandust välja kaubelda, helistas Lauri infotahvlile lisatud numbril, ent sai rangelt eitava vastuse.

   Jalutasime pisut järve ääres ringi, et ehk mõnd rajakest leida, mis ehk kämpingust eemale viiks, ent tulutult- Tõhela kaldad näisid soised, võsased ja telkimiseks kõlbmatud. Tahtmata asjatult raha kulutada, istusime tagasi ratastele ja sõitsime puhkekompleksist välja. Kuna infotahvli järgi pidi sealtpoolt algama mingisugune matkarada, väntasime mõne kilomeetri jagu tagasi lõunasse. Kohale saabudes tabas meid järjekordne pettumus- rada oli vaevu läbitav, kaetud ligi meetrise heinaga ning selgelt polnud keegi seda juba ammu hooldanud.
   Kõigele vaatamata kakerdasime sel nii-öelda rajal mõnisada meetrit suurelt teelt eemale ning otsustasime telgid üles seada raja kõrval asuvasse konarliku maapinnaga põllunurka. Tundsin väsimust ja rusuvat kõhedust.

   Kolmas matkapäev oli vast kõige üksluisem, kuigi algas jälle ebatavaliselt- olime vaevalt telkidest välja kakerdanud, kui keegi härrasmees oma maasturiga üle põllu meie laagrisse sõitis. Varsti selgus, et tegemist on sellesama inimesega, kellele Lauri eelneval õhtul telkimise osas oli helistanud, ning nagu aimata võis, oli ta võrdlemisi pahane. Kui aga mitu korda nagu ühest suust kinnitasime, et grammigi prügi endist maha ei jäta, leebus ta ja keeras otsa ringi.

   Sõitsime kõigepealt tagasi Ermistu äärde, et hommikusuplusega end veidi kosutada, ning seejärel võtsime juba suuna tagasi Pärnu poole, järgides seekord otseteed üle Soomra ja Kihlepa. 25 kilomeetrit kuni Audruni möödusid üsna tempokalt, peatusime vaid veevarude täiendamiseks- tungisime natukene maad enne Kihlepat sisse ühte hästihooldatud taluõue, kus kaks vanadaami meid lahkelt tuppa kutsusid ja veepudelid täita lubasid. Õuel paistis eredalt silma kõikvõimalike tikanditega kaetud laud- tundus, et vanadaamid olid endile asjaliku hobi leidnud.

   Olimegi nüüd oma matka lõppfaasis- Audrus peatusime veel ostlemiseks ning pidasime heeringafilee ja kanatiibadega kirikuhoovis väikese pikniku. Umbes tunniajase hingetõmbe järel sõitsime alevikust välja, millele järgnes juba tuttav tee mööda Haapsalu maanteed. Läbi linna sõites tegime veel mitu puhkepeatust, kaalukaim neist ehk Hesburgeris. Oli alles pärastlõuna, kui me oma Pärnu raudteejaamas oma matka lõpp-punkti jõudsime. Vaevlesime kuumuses ja manustasime garage-tüüpi karastusjooke enne kui veel palavamasse rongi pääsesime ning hääleka rattaragina saatel tagasi Tallinna poole hakkasime veerema.

Jäine retk Vene piirile (Jalgsiretk Piirissaarele)

Lõpuks ometi midagi erakordselt napakat, midagi nii tobedat ja arutut, et tagantjärele kirjutadeski tuleb lai muie suule.

   Taustast: Pärast pikki töiseid sügiskuid jõudis ometi kord kätte kauaoodatud talvevaheaeg. Jõulukingid jagatud ning kohustuslik Tummõlka-aastavahetus peetud, tekkis enne puhkuse lõppu väike vaakum, mis tuli sisustada millegi erilisega- otsustasime sõber Siim-Kaarliga, et jaanuari algus on parim aeg jälle telgivarustust proovida.

   Et elamus oleks eksootiline, kasutasime juhusliku mõttevälgatusena ära üht talve imelisimat võimet- kaanetada suuri veekogusid jääkihi alla. Meie marsruudiks sai järgnev:



Piirissaar: Keset Peipsi-Pihkva järve, vene piirist umbes 500m kaugusel asuv valdavalt soine saar. Pindala 7,8 ruutkilomeetrit ning rahvaarv 50 elaniku ringis, kellest peaaegu kõik on vene umbkeelsed pensionärid. Suviti käib Laaksaare sadamast saarele laev, jäämineku ajal hõljuk (ilmselt kõige ägedam asi maailmas) ning külma talve korral jäätee. Kultuurilis-ajalooliselt on Piirissaar osa Vana-Võromaa Räpina kihelkonnast ning vanausuliste traditsioonilisest elupiirkonnast.

   Ja nii tabaski meid geniaalne idee- kes on öelnud, et matkata tuleb vaid maismaal? Planeeritud marsruudi läbimiseks paremaid ilmaolusid oleks raske ette kujutada- pärast nädalatepikkuseid kangeid külmasid oli temperatuur nüüd vaid mõni kraad alla nulli ning taevas päikesepaisteline. Ikka kohutavalt imponeeris mulle mõte Peipsi jääl hulkumisest ning vastselt ajateenistuse läbinud Siim-Kaarel tundus nostalgilistel põhjustel olevat elevil mõttest talvel üks telgiuni ära magada. Pakkisimegi siis magamiskotid ja priimused matkakotti, jätsime auto Laaksaare sadamasse umbes 40 kilomeetri kaugusel Tartust ning alustasime uurimisretkega. Esmamulje oli säärane:

Liiklus on hõredavõitu

   Enne jääleminekut puhusime kindluse mõttes paar sõna sadamatöötajatega (talvel ilmselt jäätee haldajad) ning saime kohalikest jääoludest nii parema pildi. Meile soovitati kõndida mööda märgistatud jääteed ning läheneda saarele lõuna poolt. Kaardil on selgesti näha, et Piirissaare idapoolne ots asub Laaksaarele palju lähemal, ent kohalike jutu järgi on sealne asustusest puutumatu kallas tulvil lumealuseid kopraurge, kus kergesti jala murda võib. Mind hirmutas aga rohkem sealse jää pisut väiksem paksus (nägin sellist infot piirivalve koduleheküljel), ehkki läbivajumisest oleks asi ikka päris kaugel olnud.

   Laskusime jääle- autosõiduks mõeldud tee oli märgistatud püstiste kuuseokstega. Pidime Piirissaarele jõudma enne pimedat, et piirivalvet mitte pahandada.
    Peagi avastasime endid keset ääretut sinakasvalget tühjust, siin-seal askeldas mõni läti kalamees koos auto ja kaasaskantava jurtaga. Ümberringi laiuvat jäävälja seirates taipasin rahulolutundega, et olen üle pika aja taas hakkama saamas millegagi, mis täieliku lollusena kvalifitseerumas. Tõepoolest, kui Siim oma nutitelefoni välja võttis ja tuntud internetisotsiaalvõrgustikus oma asukohaks Lämmijärv märkis, mõistsime, kui kirevaid elamusi on ikka veel võimalik ammutada vaid neljakümne kilomeetri kaugusel kodust.

Läti kalamees on must täpike pildi keskel

Loomulikult näpistas matkalisi varsti nälg- selle mure lahendasime lihtsate vahenditega, mis olemist sugugi intelligentsemaks ei muutnud. Lasen pildil enda eest kõneleda:

Mina siin niisama keset Euroopa suuruselt neljandat järve makarone keetmas

Asetasime priimuse lumele ja panime pasta keema. Toidu valmides tekkis üks väike talvine mure- nimelt olin oma söögiriistad maha unustanud ja nii pidime Siimu kahvlit jagades potist kordamööda sööma. Sellega aeglustus kogu protsess niivõrd, et kõige alumine osa makaronidest jõudis poti külge kinni külmuda, enne kui järg nendeni saabus.

   Jäätee oli umbes 8km pikk, ja et käes oli hiline pärastlõuna, hakkas päike peagi juba võrdlemisi madalale vajuma. Kui saar juba üsna käegakatsutavas kauguses, möödus ootamatult autoga meist keegi pisut kohtlane noormees ja küsis kuhu kõnnime (hmm..Venemaale?) Võõras oli üsna pealetükkiv ja soovis meile küüti pakkuda, ent tahtmata sugugi oma imeretke tehislike vahenditega lühendada, keeldusime viisakalt. Kui siis selgus, et tegemist oli Piirissaare vallavanemaga isiklikult(!), lubasime endist saarele jõudes vähemalt märku anda, et ta öösel rahuliku südamega oma vallavanema und võiks magada.

   Piirissaare vallamaja asub Toonil- ühel kolmest saare külast (teised kaks on Piiri ja Saare, hehee), mis on asutatud kunagi saare loodeosas paiknenud, ent  nüüdseks uppunud Porka küla endiste elanike poolt. Seadsime oma eesmärgiks siis enne ööd sinna jõuda.
   Kummalisel kombel ei lõppe jäätee saarele jõudes, vaid jätkub mööda laevakanalit saare keskele. Kanalit piiravad kahelt poolt suured lumevallid, millelt paar korda ka maismaale hüppasime- nägime tõelist müstikat, mida kujutab endast ilmatu lumega kaetud mätastik väikese metsatuka ja lõputu jäävälja taustal.

   Saare keskel sadamas pääsesime lõpuks maale, olles juba täielikult pimeduse rüppe vajunud. Teid algab siit kokku suisa kolm, mistõttu tuli aeg korraks maha võtta, et Siim saaks oma nutitelefonilt pisut kaarti ja GPSi uurida.
   Peale mõne üksiku, välimuse järgi otsustades mahajäetud laohoone enne Tooni küla erilist asustust ei eksisteeri. Külla jõudeski tuvastasime vaid loetud majapidamisi, ehkki üüratu valgustatud piirivalvetorn vallamaja taga paistis kohe silma. Sadamast külani oli kõmpimist ehk kilomeetri- kahe jagu.

   Koputasime vallamaja uksele. Maja oli seest külmavõitu ja väga lakooniliselt sisustatud. Vallavanem ise oli umbes kolmekümnendates mees ning kohati pisut kummalise jutumaneeriga. Õieti oli ta väga jutualdis, kohe liigagi. Teiseks vaevas teda vist ka kurtus, kuna meie jutule ta vähemasti eriti nähtavalt ei reageerinud. Pikalt proovisime talle seletada, et oleme saarele tulnud just telkimissooviga, ent agara ja ettevõtliku inimesena oli vallajuhil tarvis meid kangesti ikka oma äranägemise järgi majutada. Ootamatult leidsimegi ent ühel hetkel vanast velskri majast küdevat ahju valvamas.

Valvan ahju

   Velskri maja asus vallamaja tagahoovis vaatega järve kallast piiravale võsastikule. Toad olid majas peaaegu täielikult tühjad, kui välja arvata pliit köögis, laud ja elektriklaver (!) ahjutoas, paar madratsit magamistoas, ning hunnik vanu arstiriistu velskritoas (hehee).

   Vallavanema plaan ei toiminud aga sugugi nii hiilgavalt nagu ta lootis. Ahi ei tõmmanud sugugi ja mina ühes kolleeg Siimuga külmetasime kahe tunni vältel suitsuses kambris, aeg-ajalt peavaluilmingute tugevnedes väljas jäist, ent sellegipoolest värsket õhku hingamas käies. Ahi küdes pikkamisi lõpuni, ent vaid selleks, et kogu tekkinud soe siis koos suitsuga jälle akna kaudu välja lastud saaks. Maja sisetemperatuur lähenes juba õhtul miinuskraadidele, rääkimata öisest košmaarist, millest telgiuni ilmselt tunduvalt õdusam oleks olnud.

   Sooja kontides hoidmiseks tegime pärast ahju sulgemist veel väikese tiiru järvele, läbi sellesama võsastiku maja taga. Piirivalveradari alt ida poole vaadates nägime juba Venemaad- piir jookseb siit vaid mõnesaja meetri kauguselt. Üritasime metsakuivast materjalist jääle lõket püstitada, ent käed olid selleks juba liiga külmad. Suurt sooja ei saanud need ka paraku läbikülmunud suitsusest magamiskambrist.

   Hommikul ärkasin velskri maja magamistoa põrandal, tõusin istuli, jõudsin vaevalt end kasukasse ja paksudesse pükstesse riietada, ning vajusin seejärel tahtmatult tagasi põrandale. Kogu keha kattis külm higi ning väga tugevate, ent aeglaste pommlöökidena tundsin süda rinnus tagumas.
   Olin lisaks külmale saanud vist vingu. Päris ära ma ei minestanud ning ajapikku leevenesid ka külmavärinad. Hiljem pisut toibununa väljusin majast ning vantsisin mööda küla edasi-tagasi, oodates Siimu ärkamist.

   Terve päev möödus kehva enesetunde saatel, aga ringiliikumiseks jaksu siiski pisut jagus. Ka vallavanem oli väga rahul, et sai meid telgis magamisest päästa.

   Tagastasime velskri maja võtmed ja avastasime saart: Saare külla ei viitsinud me minna, rohkem huvitas meid kauplus paari kilomeetri kaugusel Piiri külas. Patseerisime üle tunni aja poe ees ning ootasime ühes kogu ülejäänud saarerahvaga selle avamist. Saime kohalikelt üsna hämmastunud pilkude osaliseks- arvatavasti olid nad lihtsalt ära unustanud, milline näeb välja üks alla viiekümne aastane inimene. Eesti keelt tundus neist paraku vaid üks oskavat, sedagi tugevas räpina murdes

   Saare ainus kauplus on lahti väidetavalt kümnest kaheni, ent kuna oli kauba toomise päev, läks seekord peaaegu keskpäevani, enne kui näljane ja janune rahvamass uksest sisse lahti. Kaup toodi meie pettumuseks kohale auto, mitte hõljukiga.
   Kuna pea kõik riiulid näisid isegi vahetult pärast kauba toomist pooltühjad, kartsime siiralt, et võime kohalike eest kraami ära osta- piirdusime seetõttu vaid mõne õlle ja präänikuga. Valisime endale tagasihoidlikud purgipremiumid, kuna suuremad ja kangemad õlleballoonid tundusid siin minutitega defitsiidiks muutuvat.

   Piiri küla näis väga sarnane Peipsi-äärsete vanausuliste küladega- ühe suure külatänava ääres on kahel pool ühe-või kahekordsed puumajakesed tossavate korstendega. Kuna tegu oli umbtänavaga, kondasime siin vaid õige vähe ja võtsime peagi suuna tagasi lõuna poole.

Vääriselurajoon Piiri külas

Küla lõunapoolsest küljest leidsime poollagunenud, ent siiski uhke õigeusu kiriku, ühes Suure Isamaasõja ohvrite mälestuskiviga:

Nime saanud väidetavalt kellegi Peeter-Pauli järgi

Tooni külla tagasi kõmpides pöörasime teelt korraks kõrvale, et väisata saare uut vaatetorni- lumise ilma tõttu nähtavus just suurem asi polnud, ent meie hinnangu kohaselt oli tegu siiski vastostetud õllede kurkukulistamiseks piisavalt pasliku paigaga.
   Ja tuligi seejärel need kaheksa jäist kilomeetrit uuesti jalgade alla võtta. Kõndisime taas sadamasse, laskusime kanalile ning müttasime tuldud teed tagasi. Et mitte olukorda liialt intelligentseks muuta, otsustasime Peipsi jää paksuse ära mõõta. Ligi pooletunnise mõõtmistöö järel saime tulemuseks umbes 40 cm...

...või tegelikult ei teagi, mõõteriistaks oli kirves

Kui vesi pooletunnise lõhkumise järel lõpuks pinnale imbus, tekkis kõhe tunne küll!

   Piirissaar jättis endast maha järjekordse tobeda elamuse- see on üks sellistest kohtadest, mille olustik niivõrd erineb tuttavast kodumaisest keskkonnast- ligipääsmatu saar, umbkeelsed elanikud, kummaline ajalugu ja võõras elustiil teevad saarest niigi eksootilise paiga, ent kui külastusega kaasneb ka 8 km jääteed, on tulemus unustamatu.