Ühel jäisel ent tuulevaiksel vastseaastakuu päeval istusid kaks meest ja naine pooltühjas bussis, heites aeg-ajalt ärevaid pilke akna taga mööda vuhavatele lumistele küngastele. Nad olid sõitnud kaua, juba hommikust peale, ja kui naine oma telefoniekraani hetkeks valgustas, nägi ta kella juba tund üle keskpäeva näitavat. Keegi meie tegelasist ei osanud veel oodata, millised erakordsed sündmused on neid ootamas vaid mõne tunni kaugusel.
Viimaks peatus buss. Meie loo kangelased jäid kannatlikult ootama õllelõhnaliste nahktagides noorhärrade ja aedviljakorvidega memmede väljumist. Üks meestest vinnas bussi pagasist välja kolm pungil täis seljakotti ning asetas need lumele, kust seejärel igaüks oma isikliku leidis.
 |
| See mees |
Suuri sõnu vahetamata hakkas kolmik astuma mööda lumest puhtaks pühitud käänulist asfaltteed, aeg-ajalt huviga ümbrust silmitsedes.
"Vaata, Miina! Munamäe torn" osutas üks meestest, kelle nimi oli muuseas Lauri. Naine noogutas äratundvalt. Seltskonna kolmas liige Joosep hakkas seepeale kiirelt üles lugema Eesti kõrgeimate tippude nimesid. Tema kaaslasi see liialt ei huvitanud ning seetõttu jäigi neil teadmata kui kõrgel kohal too Haragamägi ikka nimekirjas paikneb (kuuendal kohal).
"Siit peaks saama lõigata Kerekunnu mäeni," kuulutas pool tundi hiljem Joosep, entusiastlik pilk suunatud kõrgele lumisele nõlvale maantee kõrval. Kõhklemata hakkas Lauri suurte sammudega mööda mäge üles kahlama, teised tema jälgi mööda sabas. Mäenõlvalt paistis raskuteta veel Munamäe torn, mille otsast seltsilised just tulnud olid.
 |
| Võitlus alfaisase tiitlile |
Kuna Joosepi jaoks oli ümbrus kodune, teadis ta oma kaaslased juhatada mööda väikest metsarada Mäe-Kääraku spordibaasi, hirmsasti tahtis ta näidata Eesti üht järsemat mäenõlva Tõudrõmäe lääneosas. Jõuluilmelist künklikku maastikku imetledes ei tulnud kellelgi mõttesse, et miski võiks sel päeval kuidagi liiga lollilt välja kukkuda.
Nende teadmata oli aga just nii minemas. Ilm hämardus kiirelt, kui Miina lõpuks noorte kuuskede vahelt Pehe talu aidakatust silmas. Keegi ei tajunud ka siis veel midagi ülearu ebatavalist.
 |
| Kuigi külgetõmbejõuga oli mingi ikaldus |
Võti krigises lukuaugus. Mitu korda pidi Joosep vandudes ust raputama, enne kui see lõpuks avanes. Astunud läbi vööruse talviselt kõledasse elutuppa, vajusid meie loo kangelaste suud jahmatusest lahti- nad olid sattunud sõjatandrile.
Toa ühes nurgas poolkatkise diivani kohal rippus peegel- mingi tundmatu jõud oli selle raskelt viltu ajanud ning selle pinnal ilutsesid suured valged plekid. Katmata laudpõrand oli kaetud suurte valgete laikudega, laualambid poolsada aastat vanal kummutil ümber lükatud. Plekke leidus ka magamistoas ning sealne väike lauapeegel oli valge ollusega lausa ühtlaselt kaetud. Köögipõrandal vedelesid lahtikistud wc-paberi rullid ning ahju ees maas lebas kahtlase välimusega puunott.
Puunoti näol, nagu meie vapper kolmik varsti avastas, oli tegemist kutsumata külalisega- üsna ärakoolenud kassikakuga. Tõenäoliselt oli ta tuppa pääsenud pööningu kaudu ning leidmata väljapääsu, hirmunult mööda maja ringi lennanud, Joosepi vanaisatalu muuseumiväärtusega mööbliesemete peale oma kloaagi tühjendanud ning seejärel surnuks nälginud.
Nüüd istuvad Miina, Joosep ja Lauri magamistoa kušetil, ümber kümmekond tekki ning teki all täisvõimsusel undav soojapuhur. Aegajalt kuuldub kellegi suust vaikseid ohkeid: "Ulata see puhur palun siia nüüd, minu kord on!" Tube ei saa nad kütta, sest ahjud on vanad ja võivad talvel kiiresti lõhki küdeda.
Keegi käib aeg-ajalt valjude karjete saatel välikäimlas, keegi lõhub köögis kirvega hommikupudru jaoks jääd ja keegi sulatab elektripuhuriga lastevorsti. Kassikakk lebab aga ikka köögipõrandal, oodates, et keegi ta maised jäänused mataks.
2.Peatükk
"Seal see ongi!" näitab üks matkalistest kuhugi kaugusesse, kust hägusalt paistavad vaikse metsajärve kontuurid. Ta osutab Alasjärvele, Tõlija lättele. Legendi järgi saanud see paik nime hiiglasliku alasti mehe järgi, keda vööst saadik vees on jaaniöödel järves liikumas nähtud. Praegu pole aga tegu jaaniööga- kogu metsaalust katab sääreni lumi ja Piusa kaldaid kaunistavad mitmesugused jääskulptuurid.
Teelised on rännanud juba mitu kilomeetrit mööda jõge, et leida üles selle läte. Nüüd, leidnud, mida otsinud, teavad nad mida teha- tuleb võtta sihiks Sarapuumäe mobiilimast ning tagasiteele asuda, jõudmaks enne õhtut tagasi puhuri kaissu. Ka suitsusaun ei küta ju end ometi ise.
Teelised on rännanud juba mitu kilomeetrit mööda jõge, et leida üles selle läte. Nüüd, leidnud, mida otsinud, teavad nad mida teha- tuleb võtta sihiks Sarapuumäe mobiilimast ning tagasiteele asuda, jõudmaks enne õhtut tagasi puhuri kaissu. Ka suitsusaun ei küta ju end ometi ise.
Kassikakk visatakse sama päeva õhtul ilma erilise tseremooniata kompostihunnikusse. Kurvalt tammub Joosep jalalt-jalale soojendamaks oma külmi varbaid ning jälgib üle tagaukse, kuidas Rudolf ja Martin õunapuuaias surnukehaga askeldavad. Ehk loeb emb-kumb mõne palvegi. Rudolf viskab aga labida nurka ja nõuab sauna. Õigus jah, selleks nad ju tulidki.
Lisamaterjalid:
