Panga peal külma trotsimas (Jalgsimatk Ida-Virumaa pankrannikul)

Siinkohal- minu kaugelt kõige külmem matk. Ehkki varustus oli tasemel, ei kõrvaldanud see sugugi kõikvõimalike lolle elamusi ja juhtumisi, mida talvel telkimine endaga kaasa toob.
   Olen varem lumisel ajal telkinud kaks korda- Endla rabas ning Gauja rahvuspargis. Ehkki nood matkad sisaldasid samuti ekstreemseid olukordi, ei näidanud kraadiklaas kummalgi korral ligilähedaseltki nii madalat temperatuuri kui nüüd. Külma lubas ligi kakskümmend kraadi.

   Valmistusime sestap võrdlemisi põhjalikult- pakkisin juba teistkordselt kaasa oma uue talvemagamiskoti, ning Pata võttis telgi. Enne minekut arutasime veel läbi erinevaid viise, kuidas end öösel külma eest kaitsta. Mõtlesime kuuseokste ning lumevallidest soojustuse peale, ent reaalsus, nagu hiljem selgus, kujunes erinevaks.

   Matkaidee tekkis mõned kuud tagasi novembris, olles töölähetusel Jõhvi kontserdimajas. Töö kõrvalt oli mul kolleegiga õnn külastada Eesti kõrgeimat- Ontika panka esimese lumetormi ajal ning vaatepildist inspireerituna visandasingi nüüd marsruudi mööda lumist pankrannikut:

   Põhja-Eesti klint on võimsa ning omapärase loodusobjektina juba esimesest ammusest ajast eestluse sümboliks peetud. Selle kohalik kultuuriline tähtsus kajastub näiteks 100-kroonise rahatähe tagaküljel, samuti on kõrge pankrannik olnud inspiratsiooniks tuntud eesti kunstiteostele- üheks näiteks võib tuua Eduard Tubina 2. Sümfoonia "Legendaarne". Mida, aga tavaliselt ei teata, on tõik, et Põhja-Eesti pankrannik on vaid üks osa palju pikemast Balti klindist, mis algab Rootsist Ölandi läänekaldalt, lookleb pooletuhande kilomeetri vältel Läänemere põhjas, paljandub taas Osmussaarel ning kulgeb enam-vähem paralleelselt Soome lahe lõunakaldaga, kuni Venemaal Laadoga järve ligidal viimaks hääbub. Kogu klindi kõige kõrgemad ja järsemad paljandid asuvad Ida-Virumaal Toila ja Saka vahel.
   Pankrannik on äärmiselt tähtis ka geoloogilise uurimisobjektina- nimelt paljanduvad siin vanad kivimid ordoviitsiumist kambriumini (kuni 600 miljonit aastat vanad). Selle tekkelugu on aga veel segane- kõige põnevamaks teooriaks pean jääaegse Ürg-Neeva uuristustööd. Ehk oli siis kunagi kogu Soome laht üks hiiglaslik Amazonase-mõõtu jõgi?

   Meie matk pidi algama Toilast ning lõppema Kohtla-Järvel, hõlmates pankrannikust kõige kõrgema osa. Lootsime vaheldumisi matkata nii panga all kui selle peal.

   Saabusime Jõhvi bussiga, ning Toilasse kohaliku marsruuttaksoga. Pidime õige peatuse leidmiseks pikalt kusagil Ida-Viru paneelmajade vahel ekslema.
   Juba päris matka algul Toila kaupluse ees püüdsid kõrgemad jõud meie retke saboteerida, saates meile koormaks kaela kellegi vene rahvusest noormehe, kes kell 11 hommikul arvas, et kõige etemaks edasiseks tegevuseks oleks tema korteris viina juua. Meid päästis kindlast hukatusest kirjeldatava härrase naine, kes poest suure toidukotiga väljudes mehele tema laste olemasolu meelde tuletas.

   Toila on umbes 800 elanikuga kuurortalev Ida-Virumaal Pühajõe suudmes, tuntud oma spaa, matkaradade ning Oru lossipargi poolest. Viimane on praegusel ajal ainus, mis veel meenutamas kunagist Oru lossi- 19 saj. vene miljonäri Grigori Jelissejevi poolt ehitatud ning hiljem Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi suveresidentsina tuntud võimas kompleks hingematva vaatega vaatega Soome lahele.

Äärmiselt soe vaade

Töllerdasime mõnda aega Toila-Oru pargis, mis parasjagu oli äärmiselt külm ja lumine, hoopis teistsugune minu viimasest külastusest aastaid tagasi.
   Toila sadamast liikusime esmalt mööda Toila-Martsa matkarada pangaalusel maaribal. Aeg-ajalt eksisime ka lahele, turnimaks mööda külmunud laineharjadest moodustunud jääpanku. Süütule kõrvalseisjale näisime ilmselt nagu eksinud polaaruurijad.

Robert Peary ei leia põhjapoolust üles

Umbes 4 km läbisime panga all- kummaline on mõelda, et vaid mõnekümne-meetrine astang lahutab kaht külgnevat maa-ala geoloogiliselt mitmekümne miljardi aasta võrra. Pangaalusest rannaribast moodustub kambriumi avamusala, ent panga kohal jääb meie jalge alla juba paks kiht ordoviitsiumi setteid. Matkaraja lõpus järsakust üles ronides võisime oma silmaga jälgida miljonite aastate möödumist.

   Kõrgel klindil liikusime pikalt mööda maanteed, nautides põõsaste vahelt aeg-ajalt avanevat merevaadet. Pikki puhkepeatusi me kahjuks endale lubada ei saanud, sest külmakraade oli juba viieteistkümne ringis ning higisena lumehanges puhkamine muutus kiirelt märja keha lõdisemiseks. Mäletan eriti eredalt kuivõrd raskendatud oli kehakinnitamine- konservikarbi või leivakoti avamiseks pidi kindad käest võtma, mis kõvasti ebamugavust tekitas, ent veel raskem oli neid tagasi kätte panna lumekoorikuga kaetud äärte tõttu.
   Seletamatutel põhjustel rebenesid mul kõndides püksid- täpsemalt nende välimine kilematerjalist kiht. Esialgu see asjaosalistele suurt peavalu ei valmistanud, ehkki süütu kõrvalseisja poleks meist nüüd ilmselt midagi arvata osanud.

Õu, sina seal!

Kuna oli talv, polnud päevaaega just palju ja osa teest läbisime täielikus kottpimeduses. See on ka üks põhjustest, miks meil ei õnnestunud Valaste joast väga tabavat pilti saada:

Valaste juga on natuke ära külmunud

Valaste juga on teatavasti kaugelt Eesti kõige kõrgem. Juga moodustub Valaste ojast, mis pisikise nirena pangalt rohkem kui kolmekümne meetri kõrguselt alla jookseb. Nii kõrget juga ei leidu ei Lätis ega isegi Soomes, ehkki tuleb täheldada, et pärimuses levinud populaarse teooria järgi on oja inimkätega kaevatud ning juga ise seega tehislik.

   Pangalt laskusime hirmuäratavalt logisevale platvormile, et loodusimet lähemalt kaeda. Ehkki koht oli osaliselt valgustatud, oli siiski vaid hägusalt näha tohutut jäälossi, mille miinuskraadid olid tekitanud. 

   Kusagil Valaste lähedal võsas alustasimegi laagritegemisega. Üritasime meeleheitlikult lõket üles saada, ent iga tikutõmme eeldas kinnaste eemaldamist, mistõttu varsti pidime plaanist loobuma. Ka lõkkematerjali oli kottpimedas äärmiselt raske leida, rääkimata kuuseokstest, millega telgipõhja soojustada, sestap jäime lootma headele magamiskottidele.
   Telgi püstitamine oli piinarikkam kui eales varem- õhutemperatuur lähenes kahekümnele külmakraadile ning telgisõlmede sidumine osutus tundetuile sõrmedele peaaegu sooritamatuks ülesandeks.
   Uus magamiskott päästis siiski olukorra. Külmumisest oli asi kaugel, ent uni jäi kergeks ning öö jooksul tõmbasin mitu korda näoava kokkupoole, et ükski liigne nahalapike taeva pärast katmata ei jääks.

   Hommikul tabas mind kaks üllatust- esiteks mõistsin oma õhtuse kohutava vea tagajärgi (olin jätnud saapad magamiskotist välja), ning teiseks avastasin ehmatusega, kuhu me täpselt oma telgi asetanud olime (vaid paari meetri kaugusel telgiuksest haigutas viiekümnemeetrine kuristik).

Hommikune mürts

Üritasime hommikusöögiks priimusel purgisuppi soojendada, ent luues igati tüüpilise matkaperseliku olukorra, külmus see hoopis poti külge kinni. Ka minu saapaprobleemi polnud esialgu võimalik kuidagi lahendada (need olid väga jäätunud), sestap tõmbasin jala otsa neli paari sokke ning kõige otsa ühed villaseid. Üllatuslikult toimis selline mäkgaiverdamine päris hästi ning suutsin poole kilomeetri jagu Valaste kohvikuni kõmpida ilma külmavillideta.
   Valaste kohvik on õnneks 24h lahti- sulatasin seal oma saapad, jõin puljongit ning vaatasin uusimat digimoni-sarja. Arukas viis matkapäeva alustada.

Tüüpiline talvematk

  Saapad sulanud, naasime laagripaika ning alustasime uute masohhistlike tegevustega:

Jeti! Jeti!

Laager koos ning käed külmast tundetud, jätkasime teekonda. Teise päeva jooksul läbisime maa Valastelt Ontika mõisani ning mööda maanteed Kohtla-Järvele. Suuremat vaheldust see teelõik ei toonud- kasutasime liikumiseks asfaltteed, mis pärast Valastet rannikust eemalduma hakkas. Vahetult enne aga püüdsin silmapiiril meeleheitlikult tuvastada Suursaart- üüratut kaljust kühmu keset Soome lahte, mida selge ilmaga pangalt näha peaks olema. Luban endale uskuda, et selle hägusat piirjooni oma silmaga ka korraks seletasin.

   Kohtla-Järvele jõudes muutusid rebadel püksid ühtäkki probleemiks, seda süütute kõrvalseisjate pahandavate pilkude tõttu. Esmalt kõmpisime mööda kepikõndijaile rajatud metsateed ning seejärel mööda Kalevi tänavat kesklinnani. Linn on tõesti üks kõige kummalisemaid Eestis- elanikke peaks siin ju neljakümne tuhande ringis olema, ent kogu see inimmass on vististi väga suurele maa-alale ära jaotatud (Kohtla-Järve linnaosad asuvad tegelikult üle terve Ida-Virumaa laiali). Keskust ei tundunud linnal üldse olevat, vaid paar laiemat uulitsat ühes loetud supermarketitega.

   Ehkki rebadel püksid oleksid võinud seda ennustada, siis peksa ma tookord õnneks ei saanud ning pärast mõnd sõõmu odavat vene likööri, loksusingi kõige kiuste juba täiesti elava ja tervena bussiga Tallinna suunas. Päevakorralisi meteoroloogia-alaseid uudiseid jagavalt internetileheküljelt leidsin andmed, mille järgi oli telgisveedetud öösel Ida-Virumaal kaheksateist külmakraadi.