Kahe mere piiril (Jalgsi ja bussiga Ahvenamaal)

Kõik algas ühel pimedal kuupaisteta augustiööl, kui meie tavapärase õhtuse ringreisiga Külmiku automobiilis ühinesid erandkorras Maret ja Kristiina. Istusime parasjagu kottpimedas Tiksoja puhkekohas, kui jutt läks ootamatult edasistele suveplaanidele. Kristiinal nimelt algas puhkus ning ta soovis sellest viimast võtta, pakkudes välja reisi Ahvenamaale. Ka minu ihaldusväärsete sihtkohtade nimekirjas on see kahe mere piiril asuv saarestik juba õige kaua olnud, kord varem oli üks talvine visiit isegi väga napilt ära jäänud.

   Kuna Kristiinal teist reisikaaslast parasjagu võtta polnud, lubasingi impulsi ajel tema ettepanekut kaaluda. Kähku veenis ta mind aga, et minek on äärmiselt vajalik ja nõnda tegimegi siis vajalikud ettevalmistused ööbimiskohtade osas (Kristiina ei ole väga telgiinimene) ning ostsime laevapiletid. Olin sel aastal juba pea kümneid kordi Helsinki suunal sõitnud, väikest vaheldust lootsin siis Stockholmi laevast. Meie oleng saarestikul nägi välja umbes selline:

Märkisin kaardile meie suuremad jalutuskäigud ja tähtsamad sihtkohad. Pikemaid vahemaid läbisime enamasti bussiga.

   Åland- saarestiku rootsikeelne nimetus tähendab tõlkes jõe maad, millest erineb tunduvalt soomekeelne Ahvenanmaa. Geograafiliselt on piirkond Turu saarestiku (Saaristomeri) jätk ning moodustab autonoomse, 
demilitariseeritud lääni Soome vabariigis. Kohalik elanikkond seevastu on täiesti homogeenselt rootsikeelne.
Ahvenamaa koosneb umbes Hiiumaa suurusest Ahvenamandrist (Fasta Åland/Manner-Ahvenanmaa) ning lugematul arvul väiksematest saartest ja skääridest. Mainimist väärivad meie sealviibimise tõttu nt. Eckerö, Lemland, Lumparland, Degerö.

   Reis algas nagu juba aimata võib, Tallinna sadamast. Saabusime pealinna uhiuues lillas SEBE bussis ning saime esimese reisivaimustuse osaliseks juba enne Tartust lahkumist, avastades endi eest ennenägematud multimeedia-ekraanid. Veetsime kaks ja pool tundi vahtides mingit mustvalget eesti filmi vanahärradest ja sanatooriumitest- humoorikas ajaviide.

   Laev väljus kell kuus õhtul ja tundus just nii luksuslik, kui seda varasemast mäletasin- karaokebaarid ja kallis õlu. Enne pimenemist käisin mitu korda dekil, et kodumaa küljest eenduvaid poolsaari tuvastada (arvan, et nägin Pakri neeme), suure osa õhtust veetsime aga Kristiinaga mööda baare tuiates. Keskööl kobisime kumbki oma kajutitesse.
   Head und polnud just loota, sest saabumine Mariehamni pidi toimuma kella viie ringis öösel. Aeg möödus kiiresti väga jutuka kajutikaaslase tõttu, kelleks oli keegi Ahvenamaal ehitustöödega tegelev eestlane. Televiisorist jälgisin tema eluloo taustaks, kuidas laev ekraanil millimeetri haaval Rootsile lähemale roomas.

   Vaevalt olin tukkuma jäänud kui me juba päral olime, ärkasin oma kajutikaaslase toimetamise peale. Käisin unise peaga pesus ja pesin hambad. Õige varsti võpatasin seepeale, et keegi kõvasti uksele prõmmis. Korraks astus keegi tädi isegi üle läve sisse, ütles tere ja karjus siis midagi arusaamatut- laevas pakutakse reisijaile, nagu selgus, äratusteenust.

   Patseerisime siis oma seljakotikestega läbi sadamahoone öise Mariehamni tänavaile. Oli pime ja külm ning äraütlemata loll olla. Kogusime endid pisut ja hakkasime kesklinna poole loivama, äärepealt oleks meil märkamata jäänud sadama ligidal seisev saja aasta vanune purjelaev Pommern- alus, mis olevat kaks maailmasõda puutumatult meredel mööda saatnud ning on nüüd saanud Ahvenamaa sümboliks.
   Kõndisime läbi mingi pimeda pargi ning vaagisime pikalt mõtet sinna kodutute kombel puhkama heita. Selle idee põrmustas üha tuntavamalt pealetungiv nälg ning karjuv vajadus sooja joogi järele. Otsisime siis selle asemel lähedusest bensiinijaama, ostsime hot dogi, jogurtit, kohvi ja kakaod ning nutsime natuke selle peale kulunud rahasumma pärast.

   Tasapisi läks taevas valgemaks, ent esimeste busside väljumiseni oli veel õige mitu tundi aega. Kuna planeerisime saarel suuremaid vahemaid just ühistranspordiga läbida, tuli meil see aeg surnuks lüüa. Hulkusime mööda Mariehamni idarannikut, kuni ühe rootsipunase kuuri taga sobiva lebopaiga tuvastasime. Pidasime seal oma kohvide ja kakaodega natuke piknikut, pugesime külma eest magamiskottidesse ning mõne aja pärast uinusime hommikut oodates. 

   Ärkasime vihma ja rootsi pensionäri peale. Erinevalt vihmast oli rootsi pensionär väga sõbralik- keegi naisterahvas, kes igal hommikul enne tööd käib väidetavalt sellesama kuuri taga ujumas (hmm, võib-olla polnudki ta siis pensionär). Mõne lahke sõna järel alustas see naisterahvas igal juhul suplemist, sellal kui meie magamiskottidest välja ronimisega tegelesime.
   Kooserdasime oma bussi oodates veidi veel Marienhamni keskuses ringi, muuhulgas külastasime üht ehtskandinaavialikku kohvipoodi. Ehkki teadsin juba varem, et tegu on rootsikeelse piirkonnaga, tundus siiski kummaline, et siinmail üldse soomet ei puhuta. Kogu ostmine-müümine meie külastuse vältel käis rangelt inglise keeles- nii ka eelmainitud kohvipoes. Pisikesest televiisorist lae all mängiti rootsi televisiooni. 
   
   Umbes kella kaheksa ja üheksa vahel astusime lõpuks oma esimesele Ahvenamaa bussile- sihtkohaks Eckerö saar Ahvenamandrist ujumisdistantsi kaugusel läänes. Bussid väljuvad Mariehamni põhjaosast suurelt väljakult, mis mõjus eksitavalt kui linna keskpromenaad. Sõidu jooksul vaatasime huviga aknast välja ning nutsime natuke piletile kulunud rahasumma pärast.
   Tee polnud kuigi pikk, ent see-eest vaheldusrikas- tihti kõrgusid tee kohal punakad graniitkaljud ning vaateulatusse jäi ka üsna mitu järve, mida siis ekslikult saartevaheliseks väinaks pidada võis. Tõepoolest- sild mis Ahvenamannert Eckeröga ühendas on vaid paarisaja meetri pikkune ning sinnagi vahele jääb hulganisti skääre ja rahne.

  Eckerö sadamas oli väga tuuline. Vaprate matkajatena aga võtsime end siiski kokku ning asusime teele oma esimese ööbimispaiga poole. Kõndisime umbes seitse kilomeetrit saare lõunaosa suunas mööda Torpvägeni-nimelist teed. Sellest saan viimaks lisada ka esimese pildi:

Eckerö maastikud

Meie ööbimiskohaks oli ridaelamu-tüüpi kämpingukompleks nimega Söderhagen. Kalli raha eest saime omale pisikese toa, kuhu mahtus täpselt kaks voodit ja pistik. Jagasime ühiskööki muuhulgas ühe soome linnuvaatlejaga, kes väga hingega asja juures tundus viibivat- elas ta Söderhagenis juba nädalaid, lahkudes igal varahommikul oma toast, et end naeruväärsesse kostüümi riietada ja üleelusuuruse fotoaparaadiga rannikule siutsujaid jahtima asuda. 

Eckerö saar nagu ülejäänud Soomegi asub Fennoskandia kilbil, mis tähendab, et piirkonna kristalne aluskord paljandub otse maapinnal. Eckerö on aga tuntud seepoolest, et tema aluskorra paljandid on distinktiivselt punakat värvi. Käisime enne õhtut neid kive lähemalt kaemas Degersandi neemel, Eckerö lõunatipus. Kuigi kivide värv väga hästi pildile ei jäänud, lisan merevaate sellele vaatamata:

Saar on tuntud ka viltuse horisondi anomaalia tõttu

Lisaks üks huvitav puu kivil:

Huvitav puu kivil

Neeme ja ööbimispaiga vahel kooserdades kuulasime ABBAt. Elagu Rootsi!

   Teine reisipäev algas arveteõiendamisega (ning sellele järgnenud hääletu nutuga) ning pika tagasivantsimisega Eckerö sadamasse. Sadamas oli ikka veel tuuline, ent tublide matkalistena jõudsime bussi kuidagi siiski ära oodata. Järgnes tagasisõit Marienhamni ning pärast kiireid sisseoste järjekordne bussireis Lumparlandi provintsi Ahvenamaa idaosas. Tähelepanelik pilk kaardile tuvastab, et viibisime nende kahekümne viie kilomeetri vältel lausa kolmel erineval saarel. Ahvenamannert eraldab Lemlandist vaid kitsas (tehislik) kanal, ning Lemlandi ja Lumparlandi vahele jääb omakorda vaid kitsas mõnekümne meetri laiune väin. Bussiaknast tundus Lemland olevat tasasem kui senikogetud maastik, samuti näis siin olevat palju rohkem põlde ja karjamaid kui Ahvenamaa lääneosas.

   Meie teine ööbimine pidi toimuma Svinö Stugby nimelises kämpingus, Lumparlandi lõunaosas. Pärale jõudes avastasime aga eest terve kompleksi, laiali laotatud õige mitmele ruutkilomeetrile, ning tulvil väga erinevast hinnaklassist majakesi. Meie oma pidi olema siis kõige odavame seast. Administratsioonihooneni ühe suurema künka otsas viis bussipeatusest väike, ent väga käänuline rajake, millelt avanes väga idülliline vaade ümbruse kaunile maastikule, ühes kaljurahnude, roheliste niitude, ning rootsipunase tuuleveskiga.
   Niinimetatud administratsioonihooneks oli poollagunenud ilmega onn, mille lähiümbrus kõiksugu kola paistis täis olevat. Koputamise peale ei reageerinud keegi, ent telefonikõne peale taarus uksele keegi väga joobes rootsi papi, kes end viisakalt tutvustas kui Svinö hiigelkämpingu haldajat.
   Mõistetavatel põhjustel papil jutuainest puudu ei tulnud ning takistuseks ei osutunud sugugi ka tõik, et tema niigi puisesse inglise keelde üpris sagedasti rootsi sõnad sisse hüppasid. Iseenesest polnud meil tema entusiasmi ja sõbralikkuse vastu loomulikult midagi, ent kui ta meid oma valgesse pikapisse istuda palus, suhtusime ettepanekusse mõnevõrra skeptiliselt.
 
   Loksusin siis pikapikastis oma viissada meetrit, Kristiina istus eesistmel- ei teagi kumb end turvalisemalt tundis. Mees näis oma haldusalasid õnneks hästitundvat ning ehkki tee kämpingualani oli äärmiselt kurviline ja künklik, jõudsime pärale ilma ühegi kriimuta. Asusime ranna ligidal, väga ebatasase pinnamoega hõredas männimetsas, mis hajusalt oli täidetud erinevas suuruses punaste hoonetega- rannaäärse künka tipus võis näha mitut keskmises suuruses maja ning mäe jalam oli tihedalt täis pikitud vaevalt paariruutmeetrise pindalaga onnikesi.
   Papi suurajukoore selgelt pärsitud tegevus võimaldas meile nüüd väga meeldiva üllatuse- ehkki olime juba tasunud väikese hüti eest, ulatas ta meile suurema maja võtmed, sonides midagi sellest, et kompleksis polevat hetkel palju külastajaid ja et kuidas me ikka väga toredad oleme. Samuti seletas ta meile ära saunakütmise spetsiifika, küsimata ka selle teenuse eest mingit lisatasu.

   Nii seadsimegi end sisse kahetoalisesse majakesse, koos kööginurga, puuküttega pliidikese ning avara väliterassiga:

Meisterkokk

 Meri Ahvenamaa ümber on pikitud väiksematest ja suurematest saartest, skääridest ja üksikutest kivimürakatest- vikipeedia andmeil on Ahvenamaa osa lausa maailma suurimast saarestikust (saarte arvult). Kuna hinna sees oli ka paadikasutus, otsustasime seda põnevat geograafilist imet oma silmaga vaatama minna.
   Paadisadam asus allamäge, vaid mõnekümne meetri kaugusel meie terassist. Valisime kümnete seast kõige kuivema aluse ja triivisime mööda lahesoppi avamerele. Poleks ma paremini teadnud, oleksin arvanud, et tegu on hoopis suure järvega, sest arvukad neemed ja saared tundusid veekogu igast küljest piiravat. Sõitsime igaks juhuks kalda lähedal, ehkki nii riskisime madalale jääda. Ühe säärase madaliku leidsimegi kahe saarekese vahelt kaldast umbes saja meetri kaugusel.
  Esmalt randusime ühele saartest ja püüdsime madaliku jalgsi ületada, aga püksid tahtsid maru märjaks saada. Seejärel istusime paati tagasi ja proovisime vesitsi- pidin paadis püsti seisma, et põhjas paiknevaid kivirahne näha ning ohutult nende vahelt läbi manööverdada. Väikese kokkupõrke manasin kuidagimoodi siiski esile.

Illustreeriv pilt

Paadisõidu kõige huvitavamaks osaks oli Ginkobben- suur saare mõõtu kivimürakas, mis mitmekümne meetri jagu veest välja turritas. Suutsime randuda väikeses kaljudevahelises orundis ning mööda kivirahnusid saare tipuni tõusta. Kaljupinda kattis õhuke pinnakate, mistõttu saarele isegi mõned puud kasvama olid sattunud.

   Enne pimenemist jõudsime veel kõndida kohaliku sadamani läbi Svinö küla, külast väljaspool ääristasid teed üldjuhul metsad, aeg-ajalt vaheldudes väikeste põllulappidega. Edasi-tagasi läbisime umbes kuus kilomeetrit.
   Sadama külastamisega seoses tekkis ideeraamistik järgmise päeva veetmiseks- Ahvenamaa lään koosneb nimelt lisaks Ahvenamandrile ja selle lähisaartele ka veel kaugematest saartest ja saarestikest, kuhuni sillaehitamine enam mõeldav poleks. Üks nendest saarestikest on Föglö- umbes pooletunnise laevasõidu kaugusel Lumparlandist kagus paiknev rajoon. Nagu selgus, väljub Svinö sadamast sinna iga kahe tunni järel praam.

   Kolmanda päeva hommikul otsustasimegi siis oma reisielamust järjekordse laevasõidu abil rikastada, viisime majavõtmed tagasi jutukale härrale administratiivhoones (kelle suurajukoor eilsega täpselt samas seisukorras tundus olevat) ning kõmpisime juba tuttavat teed mööda tagasi sadamasse.
   Praamisõidust saigi kogu reisi üks ehedamaid hetki, õieti päris harukordne juhus saarestiku geograafiaga uue nurga alt tutvust teha. Mitte kusagil mujal pole ma näiteks enne näinud vette väljajoonistatud veeteed- laev sõitis poiridade vahel nagu slaalomirajal, vältimaks tuhandetesse küündivaid rahne, skääre ja madalikke. Üks säärane pisike rahn tundus millegipärast olevat mingisuguseks linnumagnetiks, sest äärest-ääreni oli see täis valgeid kajakaid.

Praami ilmselt kõige ebahuvitavam osa

Sõit lõppes Degerö saarel Degerby asulas, kus sooritasime paaritunnise jalutuskäigu. Küla moodustas mööda kaljust mereranda justkui suvilakooperatiivi, kõrged hekid ümbritsesid ridamisi pisikesi punaseid suvemajakesi. Väga suur igatsus tekkis tollal ratta järele, tundsin end praami- ja bussiaegadest pisut piiratuna. Usun, et naasen ükskord veel siia kaherattalisel.

Degerby- lähemal silmitsemisel võib täheldada Ahvenamaa lippu

Küla lähistel võttis Kristiina mõned hetked suplemiseks, mis toimus tõtt-öelda küll üsna suure kisa saatel, sest skääride vaheline meri oli täiesti tulvil millimallikaist. Hoopis õdusamaks osutus kuival maal lebotamine.

Degerö vaated

Õige pea ootas meid aga tagasireis- naasime sadamasse, jätsime Föglö saarestikuga hüvasti ning triivisime praamiga tagasi Lumparlandi. Svinö sadamas ootas saabujaid juba Marienhamni buss, kuhu meiegi siis (väikese nutu saatel) piletid ostsime.

   Kuna meie laev oli väljumas alles öösel, pidime terve pärastlõuna ja õhtupooliku surnuks löömiseks veel mingi viisi välja mõtlema. Otsustasime järjekordse bussireisi kasuks, sedapuhku Sundi rajooni saare kesk-idaosas, täpsemalt soovisime oma silmadega ära näha piirkonna vana keskuse Kastelholmis.
   Saart põhja-lõuna suunas läbiv tee, mida mööda nüüd loksusime, pakkus erakordselt majesteetlike vaateid, kõige uhkema neist ehk Kornasfjärdeni ületamisel- tegemist on fjordilaadse pika lahega, mille mõlematel kallastel paljanduvad miljardite aastate vanused graniitkaljud. Kohe pärast silda laskus tee tunnelina ühe sarnase kivimürakasse, ning üllatusega panime tähele, et selle otsa olid leidlikud ahvenamaalased kohviku ehitanud. Ei saa öelda, et neil kujutlusvõimest selle koha pealt puudu oleks tulnud.
 
   Kastelholm jäi teest mõne kilomeetri jagu eemale ning bussipeatusest pidime õige pisut kõndima, ent silmailu oli täiesti seda väärt:

Kastelholmi loss

Nagu ülemiselt pildilt näha on Kastelholmis säilinud keskaegne linnus, Soome üks kõige uhkemaid. Kahjuks leidsime lossi eest suletuna, ent ka selle ümbruses oli uudistamist palju. Linnus kõrgub künka otsas järjekordse kitsa merelahesopi kaldal (pigem nägi see välja nagu tiik).

   Tutvusime juhuslikult ühe vanapaari ning nende koeraga, kes olid saarele tulnud pulmareisi eesmärgil. Kui selgus, et nad on Soomest (päris Soomest), kõnelesin nendega natuke soome keeles. Kui siis aga mõistsin, et paari naispool on eestlane, oli meil kõigil väga loll olla (väljaarvatud koeral ehk). Kuna naine tundus mehest mõnevõrra noorem, julgen arvata, et nende pulmareisi näol oli hoopis tegu osavalt maskeeritud sponsorlusleppe tähistamisega.

   Kastelholmi külje all paikneb ka üks naljaka nimega park- Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseum. Arvan, et siin püüti tutvustada Ahvenamaa traditsioonilist arhitektuuri...

Jan Karli aed

...ent päris selgelt me selle pargi temaatikast sotti ei saanud, osaliselt ilmselt keelebarjääri ja ajapuuduse tõttu. Siiski sain siit vähemalt ühe pildi Kristiinast:

Kristiina

Pidime nüüd bussist maha jäämise vältimiseks kiirel sammul tagasi vantsima. Jõudsime mõneminutise varuga.

   Impulsi ajel väljusime bussist Jomalas- Kesk-Ahvenamaa suurimas asulas ning kihelkonnakeskuses seitse kilomeetrit enne Mariehamni. Eelkõige lootsime oma mõtlematu aktiga veel natuke aega surnuks lüüa (laev oli ju alles pärast keskööd väljumas), oma üüratut kaarti uurides tuvastasin siinkandis ka matkarajavõimaluse, see pidi Mariehamnini viima ringiga ümber Prästträsketi-nimelise järve.
   Otsisime siis seda Prästträsketit, matkarada tähistasid küll viidad, ent suurt abi neist polnud- üldjuhul näitasid need umbluud.

Jälle on silmapiir veidi viltu- mingid üleloomulik jõud on tõenäoliselt mängus

Kuidagiviisi leidsime siiski õige teeotsa üles ja seiklesime pooltunni vältel mööda järve samblaseid kaldaid, aeg-ajalt tõustes  ümbritsevaile metsastele kaljudele ja moreenkühmudele. Kõik matkarajal ronitud nõlvad olid kõndimise jaoks natuke liiga järsud.
   Mingi vana vesiveski juures väljusime metsast ja pidasime väsinult piknikku. Otsustasime suurele teele naasta ning enne poodide sulgemisaega linna jõuda. Tee oli pikk ja üksluine.

Välkommen

Hakkasimegi oma reisiga lõpule jõudma. Enne sadamasse jõudmist veetsime aega Mariehamni eeslinnas kebabi süües ja siidrit juues. Kiirtoiduputka omanik, tõenäoliselt soome kodanik, küsis minu ja Kristiina käest, kas me räägime omavahel soome keeles. Ütlesin: "Ei, see on eesti keel."
   Teele jäi veel vana tuttav Pommern, kahjuks jäigi see uhke laev valges nägemata. Ootasime mõne tunni veel sadamas, enne kui kella ühe paiku öösel lõpuks laevale saime. Olin küll väsinud, ent kulistasin enne magamaheitmist endale laevabaaris siiski veel ühe õlle alla ja mõtlesin natukene aega kogetu peale. Olen veendunud, et Ahvenamaale peaks millalgi ratastega naasma.

Kajutikaaslastega õnneks seekord suurt juttu ei teinud, küllap olid ka väsinud. Enne Tallinnasse jõudmist sain tubli kaheksa tundi täis magatud küll.

Lätlaste Soomaal (Jalgsimatk Ķemeri Rahvuspargis)

Terve aasta on telkimisest vahele jäänud ja hästi pole see teps mõjunud- augusti algul taipasime Otiga lõpuks mõistus pähe võtta ja päästa, mis päästa annab.
   Matkavaimu taaselavdamiseks pole kahtlemata paremat moodust kui minna Lätti- kohe meie külje all, ent ometi nii erinev ja eksootiline. Kuna Otil polnud jalgratast visandasime jalgsimarsruudi:



Nagu kaardilt näha, otsustasime Ķemeri rahvuspargi kasuks Riia lahe lõunakaldal, Jūrmala linnast vahetult läänes. Tegu on ühega neljast Läti rahvuspargist ning peamiselt kaitseb see piirkonna suuri soid (Lielais Ķemeru tīrelis, Slokas purvs), Litoriinamere jäänukjärvi (Slokas ezers, Kaņieris), suuri metsamassiive ja traditsioonilisi rannakülasid (Bigauņciems, Klapkalnciems, Ragaciems). Rahvuspark on asutatud aastal 1997 ning nime saanud Ķemeri linnaosa- Jūrmala emalinnast kümmekond kilomeetrit eemal umbes kahe tuhande elanikuga asula järgi.

   Pisut enne kümmet hommikul ootasimegi Tartu vaksalihoones Valga rongi. Raudteeühendus Riiaga on hiljuti võrdlemisi kvaliteetseks muutunud- Valga rongijaam on nüüd osaks mõlema riigi raudteevõrgustikust ning tihti tuleb Tartust saabudes vaid paar sammu uude vagunisse astuda ning sõit üle piiri võib alata, meil oli enne Riia rongi siiski kolmveerand tunnikest aega sisseostete tegemiseks. Fotoaparaadi puudumise tõttu jäi seekord jäädvustamata kuulus Valga vaksalihoone snäkivalik, ent kui õigesti mäletan, pakutigi seal meie pettumuseks hoopis suveniire ja maiustusi.

   Sõitsime kolm tundi juba tuttavaks saanud marsruudil läbi laia Vidzeme. Rong sõitis muuhulgas läbi Strenči (ületas Gauja), Valmiera, Cēsise ning Sigulda. Enne Riiga jõudmist on mul aga alati silmad aknast väljas- midagi elevusttekitavat on selles, kuidas pealinnalähedased suured männimetsad muutuvad sujuvalt järveäärseiks suburbideks, tööstusrajoonideks ja elamupiirkondade vaheliseks võsaks. Oma ligi miljonilise linnastuga on Riia suurim populatsioonikeskus Baltikumis ja kahtlemata lõputut avastamisrõõmu pakkuv.

   Jõudes pärale raudteejaama, oli tükk sagimist, et tunnelivõrgustikust rongiterminalini läbi murda- erinevalt Tallinnast on Läti pealinn riigi tõeline geograafiline keskus, sõlmpunktiks kogu maa raudteevõrgustikule. Meie rong pidi sõitma Tukumsi suunal, ent kuna väljumiseni oli veel tükk aega, jõudsime kohalikus sööklas endale väikse karbonaadi sisse õgida, Ott kummutas õdusa läti-tunde hõlpsama tekkimise tarbeks suule ka esimese õllekapa.
   Eraldi seikluse Riias moodustas matkapoe otsimine- ma polnud Tartus jõudnud soetada priimusele gaasiballooni, sestap kogelesime lähimas turismipunktis sõnad "Hiking shop" ning meile joonistati kaardile suur ring umbes 3km kaugusel läbi kesklinna.

   Ehkki Lätis hulkumine on alati huvitav, muutus pikk ja sirge peatänav lõpuks siiski tüütuks, seda tobedam tunne oli seetõttu lõpuks hoopis "Biking shopi" välja jõuda. Hea õnne tõttu olime siiski jõudnud kaupluste piirkonda ning ka oma gaasi leidsime viimaks lähedusest. Riias töllerdamisest on meelde jäänud veel rohelised (elektrooniliselt jälgitavad) jalgrattad, mida raha eest võis omale laenutada ning rikšad, millega vaesed läti koolipoisid paksusid ameerika turiste läbi vanalinna vedasid. Omaette võimas vaatepilt on muidugi alati ka vabadussammas.

   Tukumsi rong oli rahvast pungil nagu eelmisel korralgi mitu aastat tagasi- tegemist on lähiliiniga, midagi analoogset meie Elektriraudteele. Konduktoril oli tükk tegemist vaguni läbimisega, eriti häirivad olid muidugi meie üüratud matkakotid.
   Reisi vältel avaneb vaguniaknast mitmeid võimsaid vaateid- Daugava nähtuna linna ainsalt raudteesillalt; võimas Lielupe voolamas otse raudtee kõrval, taustaks Jūrmala aedlinnad.

   Jõudes kella kaheksa paiku Ķemerisse, võtsime pärast inspireerivat viskipausi kohalikus mõisapargis suuna esialgu lõunasse- tahtsime näha piirkonna suurimat (ja Läti üht suurimat) raba- Lielais Ķemeru tīrelis (Suur Ķemeri raba). Tee viis meid üle Riia-Tukumsi maantee, mööda kohalikust surnuaiast ning otse metsa vahele- iga läbitud kilomeetriga võis märgata maastiku järk-järku soostumist. 
   Kui kaart nelja kilomeetri pärast esimesed laukad üsna lähedaseks tunnistas, leidsime endid ühtäkki taluhoovist. Ilmselgelt oli tegu mingi looduskaitseteemalise administratiivhoonega, kuna õu oli tulvil säärastest siltidest ja kaartidest, mida kodumaal RMK matkaradade alguses leida võib. Meie avastusrõõm lahtus kähku kui kusagilt maja poolt järsku lätikeelset kisa kostma hakkas. Meie arusaamatuile mühatustele reageerides vastati meile viimaks vene keeles- matkarada on kinni, sohu minna ei tohi, telkida ei tohi, mitte midagi ei tohi. Kahju.
   Õue peale me ei kippunud, ent telk oli ikkagi vaja püstitada. Pagesime väikesele kõrvalmetsateele ning leidsime pisikese, lõkketegemiseks sobiliku niidetud ala. Laagri tegime siiski natuke eemale metstukka, kartes kohalike looduskaitsjate raevu. Õige pea tundus, et kuulsime nende autot lahkumas, ent kuna ilm pimenes, jäi rabakülastus ära.

   Teist päeva alustasime piiludes taas taluhoovi. Märgates jälle inimtegevust, pöörasime nördinult otsa ringi ja patseerisime tuldud teed tagasi (uuesti 4 km). Rappa jäigi pääsemata, seda kahetsen siiamaani.
   Tagasi Ķemeris, uudistasime pisut ümbrust- leidsime linna/linnaosa/alevi olevat pidumeeleolus, toimumas oli  vististi mingi kogupereüritus. Mäletan õhupalle ja ringitormavaid lapsi, ent mitte tähistamise põhjust- võib-olla ei tundnudki me huvi.

   Üks asjaolu oli asula juures väga kummaline, miski mis esimest korda ilmutas end hommikul, kui olime juba ületanud maantee ning jalge all kõva asfalt- nimelt kimas meile vastu spordiriietuses ratastoolis mees. Olles inspireeritud kohaliku papi viitsimisest sammusime esialgu edasi, vaid selleks, et poe ees kohata järgmist liikumispuudega härrasmeest häbitult libistamas kohalikku kangestatud õlut. Seejärel vedas end neljal rattal meist mööda järgmine õnnetu. Ja siis veel üks. Korraks eksisime pidumeeleolus tänavatel ekseldes pisut ära ning naastes keskpromenaadile nägin tänava lõpus lausa kolme ratastooliinimest kõrvuti. Midagi tundus väga valesti- radiatsioon, geneetiline isolaat, needus? Linnatänavail aeg-ajalt ettejuhtuvatel infotahvlitel vihjati Ķemerile kui ajaloolisele sanatooriumilinnale- võib-olla eksisteerib siin siis siiamaani mingi spetsiifiline taastusravikeskus.

   Kui pidulistest ja invaliididest küllalt sai, lonkisime kohalikku turismiinfopunkti asulast veidi väljas. Seal teenindas meid keegi agar noormees, valmis suhtlema nii läti, inglise kui vene keeles. Mäletan kerget kadedustunnet, mis mind haaras, kui mõtlesin tema töö peale- looduskaunis koht ja vähe vastutust. Haarasime mõned kaardid ning seadsime sammud põhja Slokase poole.

   Slokas ezers on lätikeelne nimetus suurele Riia lahest ära lõigatud kunagisele laguunile- pindala poolest on see võrreldav Otepää Pühajärvega. Järv on väga madal (suurim sügavus vaevalt poolteist meetrit) ning äärmiselt soostunud kallastega.
   Matkasime siis järjekordsed neli kilomeetrit mööda pikka metsavahelist teed, mida lätlased kutsuvad düüni tänavaks, ning peagi hakkas paistma soine järvekallas. Tänu vette ehitatud kahekorruselisele vaateplatvormile, oli järvevaade väga uhke. Einestasime tornis pisut ning hirmutasime kohalikke autoturiste oma eemaletõukava välimusega. 

   Kuna Slokas ezers oli meile teadaolevalt alles kaitseala suuruselt teine väga läbikasvanud jäänukjärv, ponnistasime edasi kohalikul õpperajal. Teele jäi väga märg metsaalune ning ojaületus (Veršupite). Kolmveerandtunnise metsasekslemise ja järjekordse nelja kilomeetri järel jõudsime taas maanteele ning peatusime supluseks Mustjärve (Melnezers) ääres (tegelikult suples ainult Ott).
   Leidmata otseteed rannani, kõndisime edasi päris tubli maa mööda asfalti- ligi kümme kilomeetrit järgmise peatuseni. Meie teele jäi esmalt Jaunķemeri küla, ning seejärel Bigauņciems, kus peatusime kohalikus kohvikus kakoks ja seljankaks. Viimasel lõigul olime pisut vihma saanud, seega kulus kuum söök'n jook igati ära.

   Loodusobjektid olid nüüd sujuvalt asendunud kultuurilooliste vaatamisväärsustega. Bigauņciemsi näol oli tegemist võrdlemisi arvuka kogukonnaga, mis mitme kilomeetri vältel Liivi lahe rannajoonega paralleelselt jookseb. Suure tee pealt siiski merd näha polnud, ette jäi kitsas viirg männimetsa.
   Esmalt olin lootnud, et suudame matka jooksul läbida pisut suurema vahemaa ning kolmanda päeva õhtuks jõuda välja Tukumsini- oleksime väikeseid kruusateid mööda väljunud rahvuspargist ning kaeda jõudnud ka pisut sisemaalisemaid Läti-vaateid. Seljanka kõrval sai aga selgeks, et ideaalseks ööbimisplaaniks oleks jõuda hoopis Kaņieriseni- kaitseala suurim väga läbikasvanud jäänukjärv (Lätis viieteistkümnes, Ülemistest pisut suurem) Otsustasime mõned kilomeetrid Lapmežciemsi pressida (asub Bigauņciemsist suurt maanteed mööda vahetult põhjas) ning sealt järve äärde pöörata. Kokku veel umbes 4 kilomeetrit (kui nüüd korralikult arvet pidada võib päevateekonnaks märkida 26 kilomeetrit).

   Sobiva telkimispaiga leidsime paadilaenutuse lähedalt, paigast, mis nime poolest pidanuks olema saar (Andersala), ent järve läbikasvamise tõttu sellena enam ei funktsioneerinud. Jutustasime pisut ühe kohaliku kalamehega, kes kuuldes, et tuleme Eestist, ajas silmad punni ja imestusega ohkas: "Триста км!" Selle peale oskasin mina vaid entusiastlikult noogutada, alles hiljem mõistes, et ta polnud rääkinud kolmekümnest kilomeetrist.
   Härra suunas meid lahkelt kilomeetri jagu paadibaasist edasi, soovitades magamiseks üht mahajäetud suvilat järve kaldal. Tutvudes selle tapeediprahist küllatud interjööriga, otsustasime siiski telgi kasuks, mille siis sinnasamma hoovi paigutasime. Vaadet järvele piirasid kõrged puud ja võsa ning kuna kohalik lahesopp väga soise ja madalana näis, siis ujumiseks meil südikust ei jagunud.

   Järgmisel päeval ei saanud me liikuma enne kahtteist päeval. Hiilisime vaikselt tuldud teed pidi tagasi, peljates kohata meid eelmisel päeval juhendanud lätlast- ei tahtnud oma hilise olekuga rikkuda muljet 300 km läbinud matkajaist.
   Tagasi Lapmežciemsis, jalutasime pisut teelt kõrvale järgides Starpiņupīte sängi (u. 1 km pikkune Kaņierise väljavool Riia lahte). Teed järvekaldani blokeeris tihe roostik, ent ühe puu otsa ronides õnnestus mul siiski vilksamisi kõrkjate taga sellesama veekogu piirjooni aimata, mille äärest hommikul tulnud olime.

   Lapmežciems moodustab oma põhjanaabri Ragaciemsiga (ja lõunas Bigauņciemsiga) ühe pika katkematu küla. Purssisin kohalikul väliturul isegi natuke läti keelt, et üks korralik suitsulatikas osta. Olen oma saavutuse üle siiani uhke. Edasi jalutasime randa.
   Kogu senise matka jooksul nägime nüüd siis esimest korda Liivi lahte. Rand näis siin katkematult liivane ning rannaäärset männikutukka eraldasid merepiirist kahemeetrised luited. Manustasime kiiresti mereeluka ning jäime liivale pisut tukkumagi.
   Uinaku järel nõustusin Oti ärgitusel vastumeelselt supluskatseks- augusti lõpus ei ole merevesi tavaliselt enam kuigi soe ning ka Riia laht polnud mingi erand. Lõbu lõpetas aga kiiresti ootamatu paduvihm, sundides meid oma tavaari juurde tagasi sprintima- seljakotid vedelesid kõik lahtiselt liival, seades ohtu kogu matkakraami kuiva oleku. Meeleheitlikult rabistasime neid nüüd prügikottidega katta püüdes.

   Vihm vaibus õnneks ruttu ning meie edasine rada kulges ligikaudu kuus kilomeetrit läbi kuiva ja luitelise männimetsa. Teel silmasime mitut marjulist, üks neist päris isegi juhtnööre orienteerumiseks. Oskasin õnneks piisaval määral vene keelt, et küsimusest aru saada ning Ragaciemsi poole näpuga näidata.
   Metsarada sai ootamatu lõpu Klapkalnciemsi-nimelises külas, kust näljaste-janustena lootsime väga kauplust leida. Kahjuks ei tundunud Klapkalnciems aga esmapilgul kuigi suur, ning mööda maanteed mõni aeg vantsides möödusime kurvastusega küla lõppu tähistavast sildist. Olukord aga sai üllatava lahenduse siis, kui avastasime endid vales suunas kõndimas- kiire korrektiiv liikumissuunas juhtis meid peagi õigesse külakeskusesse, kus muuhulgas leidus ka väga korralik kauplus.

   Klapkalnciemsi poemüüja sai väga ereda elamuse osaks, kui me oma suurte seljakottidega sisse marssisime- esmalt ajasin kitsaste riiulite vahel maha mingisuguse tauriinijoogi purgi, mis vastu letinurka põrgates nagu sprinklerist igale poole kleepuvat vedelikku pritsima hakkas. Kiirelt korjasin lõhkekeha üles, ainult selleks, et sekundi murdosa möödudes kibedat energiajooki oma pisarakanalites tunda. Viskasin purgi Otile, kes selle osavalt läbi välisukse heitis.
   Esialgsest šokist toibudes ja energiajoogi-pimeduse taandumist adudes eemaldasin ettevaatusabinõuna seljakoti ning märgates oma redbulliste kingade mäkerdamispotentsiaali, kakkusin ka need jalast. Vabandasin teenindaja ees vene keeles, ohkasin ja küsisin leti tagant ühe Belorusski balsami.
   Kauplusest jõudsime ainult mõnekümne meetri kaugusele jalutada, kui vaene müüja mu oma kingade ja seljakoti järele hüüdis.

   Kolmandaks ööbimiskohaks sai liivane männimets Riia lahe kaldal. Telgipaika jõudmiseks pöörasime maanteelt kõrvale ning ületasime Karuoja (Lāčupīte). Mäletan õõtsuvat rippsilda ning väga ekstreemset all-on-laava mängu jõe kohal puudes turnides. Külastamata jäi lähedusse jääv arboreetum.
   Telgipaik ise oli imeilus- tegime oma laagri jalutuskäigu luitelisele pinnasele vaatekaugusel merest, kõrgete mändide varju all. Uinumist hõlbustas lakkamatu merekohin. 

   Matka viimane päev kulges bussis ja rongis. Olime Klapkalnciemsis tagasi bussiootel juba päris hommikul. Esialgu leidsime end peaaegu tühjast ühistranspordist, ent iga teeäärse küla läbimisel lisandus bussi vähemalt kümmekond hinge. Juba tükk maad enne Jūrmalat oli buss pilgeni täis ning olles palavusest ja õhupuudusest kurnatud, lootsin salamisi, et me rohkem peatusi ei tee.
   Eksisin rängalt- lätlased tahtsid Riiga sõita ja sõitsidki- varsti seisid kõik vähegi tööealised püsti, lubamaks vanahärrad-ja daamid istuma. Vahetult enne Riiat hakkas olukord juba Bangladeshi meenutama, lisaks oli buss pealinna saabudes ka kriitiliselt hilinemas. Kõvasti ähvardas meid oht viimasest Valga rongist maha jääda.

   Riia bussijaamas pidime tegutsema väga kiiresti, sest aega rongile jõudmiseks oli alla viie minuti- haarasime pagasist oma rasked seljakotid ja pistsime jooksu suunas, kustkaudu minu vaistu järgi pidi kõige kiiremini pääsema raudteejaama. Jooksime läbi kaubanduskeskuse ja turuplatsi, ent higiselt ja lõõtsutades raudteejaama jõudes nägime kuidas otse meie silme ees päeva viimane Valga rong perroonilt lahkus. Lahendust olukorrale tuli kaua nuputada, ent viimaks taipasime istuda Pärnu bussile (neid läheb Riiast tunduvalt tihemini kui Tartu suunas), ning sedakaudu jõudsime viimaks ka kodumaile. Nüüdseks on siis Läti rahvusparkidest mul ainult Razna ümbrus külastamata- küll peagi.