Paasapühäq Setomaal (Jalgrattaga Obinitsa ümbruses)

Elas kord üks mees, kes sugugi tööle ei tahtnud minna. Selle asemel veetis ta aega kusagil Haanja ja Läti vahel, tõmmates üksteise otsa garmoškalugusid ning harutades peas niithaaval lahti suuri eluküsimusi.

   Elas ka üks teine mees, kes ilmselt samuti tööle minna ei tahtnud, sest kahtlaselt heal meelel oli ta valmis linnaseid toimetusi varna viskama ning eelpool kirjeldatud tööluusijaga oma jõud ühendama. Koos kavatsesid nad ette võtta ühe väikese kultuuriloolise avastusretke Lõuna-Eesti päramistesse nulkadesse.

   Leppisime kokku, et kohtume poolel teel. Kolleeg Külmik istus ratta selga Orava raudteejaamas ning mina asusin teele oma vanaisatalust Tummõlkalt. Monteerisin garmoška koormarihmadega jalgratta esipakiraamile, et taevas hoidku, ma kõrvalvaatajaile liialt tõsiseltvõetavana ei tunduks.

   Kõige suuremaks väljakutseks osutus lõõtsajalgratturile Tsiistre kant, sest lisaks pidevatele tõusmistele ja langemistele oli kruus seal nii treppi sõidetud, et hirmsasti hakkasin ma kartma oma pilli tervise pärast. Vastseliina lähistel siledamale pinnale jõudes sedalaadi probleemid muidugi lahenesid.

   Kulus õige mitu meeleheitlikku telefonikõnet, enne kui joburatturid keset Võrumaa pärapõrgut viimaks kokku said. Tuleb möönda, et rattaralli võitsin sedapuhku mina, sest kõigi eelduste kohaselt oleks Külmik pidanud minust juba Vana-Vastseliinas mööduma. See oli aga alles Lepä külas Meremäe ja Obinitsa vahel, kui kidurat kolleegi viimaks kaherattalisel silmasin. Nagu välja tuli, oli ta vahepeal Piusa liivakarjääris munenud:

Martin Külvik kruusakarjääris munemas

Meie kohtumispaik Lepä külas:

Tähelepanu pöörata setu garmoškale Selveri kotis

Külmiku isa oli hiljuti Setomaale ostnud vana taluaseme, mida ta jõudumööda nüüd jälle üles püüdis ehitada. Talu asukohaks on Miku küla Obinitsa lähedal, kuhu me siis kärmelt kohale pedaalisime ja kus me seejärel lärmakalt öömaja nõudsime. Saimegi mõlemad omale asemed taluaida lakas.

Ei kommentaari kohe üldse

Pimedad augustiõhtud Miku talus möödusid muidugi kohaliku ööeluga tutvudes:

Kohaliku ööeluga tutvumas

Järgnevad päevad olid aga oh, kui tormilised- jalgratastel avastasime suurel hulgal Setomaa huvitavaid nulkasid, ehkki täpsed marsruudid on kahjuks mälust kadunud. Õhtuti ootas meid aeg-ajalt suitsusaun, mis oli küll hiljuti ehitatud, ent autentne. Meie 150 aastat vana lobudikuga Tummõlkal ma seda sauna siiski võrrelda ei söandaks (minu esivanemad olid ju ikka tõelised saunakarud).

   Muuhulgas käisime Piusa jõe ääres marjul:

Piusa jõe ääres marjul

Nii möödus Setomaal päris mitu ilusat päeva, kus juures vahel harva olime isegi mõnevõrra asjalikud ning abistasime taluperemeest töö-paariga.

   Kõige oodatumaks sündmuseks olid meie augustikuisel puhkusel aga loomulikult Obinitsa paasapühad. Selle raames tulevad Obinitsa surnuaiale kokku kõik allesjäänud ehtsat setod kogu Eestimaalt, et suure peo ja lärmiga kadunud lähedasi meenutada. Pühad algavad hommikul võimsa rongkäiguga, mis suundub Issanda Muutmise kirikust kohalikule kalmistule, ning seejärel otsib igaüks surnuaialt omale kõige hingelähedasema(d) haua(d) ning ühes sõprade ja sugulastega kaetakse neil pidulaud.

   Olles kasvanud väljaspool õigeusu kultuuriruumi, on tõesti kummaline jälgida, kuidas paik, mida harilikult seostatakse rahu ja vaikusega, ühtäkki tõelise rahvapeo tandriks transformeerub. Võib ju mõelda, et selline viis surnutega suhelda on ehk elutervemgi kui luterlikus maailmas levinud kombed- on ka maetuil nii ju kord aastas võimalik osa saada tõelisest pidusöömast-joomast.

   Meie pidulaud kaeti endistele taluomanike hauale, kellelt Külmiku isa hiljuti oma valdused ostnud oli. Külmiku isa näol pole tegu küll põlise setomaalasega, ent tõelise kultuurifetišistina on ta endale kohalikus kogukonnas juba suure hulga tutvusi soetanud, mistõttu võisimegi end peomelu keskel üsna koduselt tunda.

   Kõige keerulisem osa paasapidustustest oli kell 10 hommikul kohe mitte väga purju jääda. Igal haudkonnal (hehee) oli kaasas isepruulitud hansa või vähemasti pudel Viru Valget. Heaks tavaks on enne peolt lahkumist kogu surnuaed läbi kõndida ning kõik tuttavad ja sugulased ära teretada, kes kõik pakuvad sealjuures suupisteid ning otse loomulikult ka kanget kraami. Nii õnnestus mul enne keskpäeva ühel kenasti kaunistatud hauaplatsil viina võtta suisa Seto kuninganna endaga. Viimast lauset uuesti lugedes tekib mul küll muie suule.

   Mingil hetkel eraldusimegi Külmikuga ettevaatlikult seltskonnast, kuna olime ju siia tulnud siiski antropoloogilisteks vaatlusteks, mitte läbustamiseks (hehee).

   Meie seiklus lõppes ühel kenal augustihommikul...ei, augustiööl- rong Tartusse Orava raudteepeatusest oli väljumas mõnedkümned minutid enne kuut hommikul, mistõttu ajasime end lakas istukile juba enne kolme hommikul:

Võimas kaader

Rongipeatuseni oli üle 20km rattasõitu- oh kui meeldiv oli elu enne autosõiduiga. Augustiöine sõit oli lummav- kiiresti tuhisesid mööda Obinitsa kirik ning selleks ajaks juba inimtühi surnuaed, väga kiiresti laskusime alla Piusa ürgoru nõlvast ning väga aeglaselt rassisime hiljem Piusa ürgoru nõlva mööda jälle üles. Pikemalt peatusime Piusa liivakivikarjääris:

Pidasime kinni kiirusepiirangust

Ühtäkki saabus hommik:

Lummav

Liiga hilja taipasime kella vaadata- olime natuke liiga kauaks klaasliivaväljale seiklema jäänud. Pidime ahastusega tõdema, et rongini on sõita veel üle 10 kilomeetri jagu lainelist kruusateed ning aega selle läbimiseks on kõigest pool tundi.

   Aega peatumiseks polnud (pidime mõlemad juba hommikul tööl olema), kuid pärast Orava külakeskust kippus pulss juba liiga kõrgeks tõusma ning Külmik eest ära kaduma (minu õigustuseks oli mul väikelapse raskune garmoška esipakiraami külge kinnitatud). Aega kaotada polnud aga minutitki, sestap kujunes järgnevast veerandtunnist mu elu üks sportlikemaid- viimased kilomeetrid pressisin ratta seljas ikka väga pahupidise näoga.

   Jalgrattaepohh päädis ei millegi vähema kui imega. Kui ma koera kombel klähvides lõpuks rongi silmasin, nägin ma silmanurgast ühtlasi ka seda, kuidas Külmik minust mõnisada meetrit eespool oma kaherattalist meeleheitlikult liikuvasse vagunisse püüab sokutada. Tänu taevale nägi vedurijuht peeglist meie ponnistusi, vajutas pidurit, ning ootas ära ka minu väsinud kere vajumise hommikuselt inimtühja vagunisse. Hiilgav suvelõpuhetk, ära tegime!

Yeah