Pärnu jõge peeti kunagi Eesti pikimaks, praegustel andmetel on ta oma 144 kilomeetriga aga Võhandu järel teisel kohal. Ka keskmiselt vooluhulgalt on jõgi Eesti esimeste seas, Pärnu linnas võib oma silmaga näha, millisesse laiusesse ta enne merrejõudmist pürgib. Lisaks Pärnule möödub jõgi Türi ja Paide lähedalt ning on ajaloo vältel nende linnade arengus tähtsat rolli etendanud.
Sõitsingi siis Tallinnast rongiga Türile, kaasas suur sinine kott täis konserve ja kuivaineid, seljas paks matkajope ning jalas huulepulgaga viksitud kingad. Käes oli aprill, ja ehkki soojaks polnud ilmad veel läinud, polnud ka lumest enam jälgegi. Kui vagunist maha astusin, oli Pata mind juba terve tunnikese oodanud, sisustades aega vene sõjaveteranidega muljetades (nagu tal, ilma naljata, pahatihti kombeks on).
Pata oma oli ka kummipaat. Kuidas ta selle Tartus üksi bussile vinnas, ma ei tea- vaevalt suutsime seda kahekesigi mööda linnatänavaid tassida. Enne jõelelaskumist täiendasime oma toiduvarusid Türi Konsumis. Oh, milliste nägudega meid seal vaadati!
Pärnu jõgi oli suur, hirmus ja üle kallaste tõusnud. Valisime vette minekuks Raadiojaama tänava Türi idapoolses otsas, vahetult enne kärestikku raudteesilla all. Pumpasime kordamööda paati, ja aegamööda meelitas see kummaline tegevus kohale kamba koolipoisse, kes meid siis imetlusega vahtima jäid. Jagasime neile lahkelt elutarkusi ning tundsime endid üleüldiselt väga vanade ja kogenutena.
 |
| Äärmiselt vanad ja kogenud |
Nägudest peegeldumas aastatepikkune karastumus, lükkasime oma aluse publiku ovatsioonide saatel kaldast lahti. Haarasin ennastohverdavalt mõlad enda kätte, võttes sangarlikult enese õlule niimoodi esimese sõudmisvahetuse. Koolipoiste juubeldavad hõisked ei jõudnud aga veel vaibudagi, kui Pata närviliselt sõidusuunda osutama hakkas- vool oli nimelt nii tugev, et vaatamata mu ponnistustele paati kontrollida, triivisime otsejoones üleujutatud jõesaarel veest välja turritava põõsastiku suunas.
Tõmbasin mõladega vett nii kuis jaksasin, ent oksad lähenesid aina. Kabuhirmus katsime kätega näod, tundes ühtäkki teravaid oksi õlgu kriipimas. Hetke jooksul oli paat istumise alt kadunud ning adusin, kuidas vool mind veel vee allgi edasi kandis. Tundsin kuidas riiete vahele tungis aprillikuiselt külm jõevesi.
Ulatasin pea pinnale ning fikseerisin hetkega kiirelt läheneva hukatuse- mõnekümne meetri kaugusel paistis raudteesillaalune suurte kividega kärestik. Juhtohjad haaras adrenaliin ning silmapilgu vältel kadus vähimgi külmatunne. Raiusin pikemalt mõtlemata täiest jõust kalda poole, kuni suurte puude vahel käsi äkki põhja puudutas. Tõusin ligumärjana veest ning pöörasin kähku pilgu tagasi laevahuku sündmuskohale paarikümne meetri jagu ülesvoolu.
Pata rabeles sealsamas okstes, ning tundus et tal oli raskusi pea pinnal hoidmisega. Ühel hetkel murdis ta enda aga põõsastikust vabaks ja sai sealsamas jõesaarel jalad põhja. Nii ta siis seal seisis, jalad põlvist saadik vees, ning mina ei osanud muud teha kui seda kõike abitult pealt vaadata.
Minu suureks üllatuseks tõmbas aga Pata järgmiseks tugeva liigutusega jõest meie mõlema seljakotid, mis sinnasamma okstesse olid vee alla kinni jäänud. Ka kummipaat oli jõesaarel karile sõitnud ning mõne pika sammuga suutis mu nimekaim selle äärtest kinni haarata ning kogu leitud matkakraami tagasi pardale vinnata.
Edasi tuli tegutseda juba organiseeritult. Olles just tundnud jõe destruktiivset jõudu, ei tundunud paadiga kärestiku suunas voolamine väga targa tegevusena, seda enam, et kaduma oli läinud üks mõladest. Kuidagiviisi pidime aga Pata kaldale saama. Jooksin siis kallast mööda otse raudteesillani, sellesama kärestiku juurde, kus jõgi kõige kitsamana näis. Sumpasin vööni vette ja jäin saarelt instruktsioone ootama.
Pata otsis teadja näoga oma vastpüütud seljakotist rulli nööri ning keris sellest ühe otsa omale pihkude vahele lahti, lubades raskema poole mulle visata. Järgmiseks hüppas ta paati, tõukas selle jalaga saarelt lahti ning kihutas, selg ees, otse kärestiku (ja minu) poole. Mõne sekundi pärast nägin, kuidas nöörirull kaarega vette lendas, ilmselt jäi heide lühikeseks. Tugev jõevool tõmbas aga paadi just selles suunas, kus mina parasjagu seisin, sestap olin võimeline paadipärast kinni haarama ning selle liikumise peatama. Õnneks polnud vool päris nii tugev, et mu jalad põhjast lahti tõmmata.
Tagasi kaldal, olime võrdlemisi õnnetud- kui adrenaliini tootmine ajus lõppes, hakkas kiiresti väga külm. Jooksime kere soojendamiseks mõned kiired lõigud raudteel ja püüdsime oma olukorda seejärel adekvaatselt hinnata. Ühtki kuiva riiet polnud võtta, sestap eemaldasime märjad alussärgid ja tõmbasime pahupidipööratud joped palja ihu peale. Kuna jope väliskülg oli kilest, tundsin end nüüd natuke kuivemalt, ehkki püksid tilkusid ikka veel ladinal veest.
Olime õnnega väga koos- laevahukk ei toimunud mitte kusagil Vändra metsades vaid Türi linnas, kus muuhulgas elab ka üks mu vanaemadest. Komberdasime poistekamba ahhetuste ja pükste tilkumise saatel mööda Raadiojaama tänavat kesklinna suunas, et vanaemale etteteatamata külla minna.
Helistasime uksekella ja õnneks oli vanaema parasjagu kodus. Esialgu valdas teda ligumärgi matkajaid nähes küll kerge ehmatus, ent kähku taipas ta meid siiski oma kuivadesse sukkpükstesse ja kampsuneisse riietada. Seljakotid asetasime vanni kuivama.
Kuivatasime ja soojendasime endid siis radikate najal ning vahtisime televiisoriekraani, kus parasjagu Aktuaalses Kaameras uppumissurmadest juttu oli, ning ühtäkki tekkis Patal uus tegevusplaan- ta helistas oma Raplamaal elavale isale ning kutsus ta meile Türile järele.
Õige pea tilkusimegi juba Hillar Pata autos ning ootasime Lipa küla saabumist, kus asub Pata isatalu- hästisäilinud traditsiooniline talukompleks, kus muuhulgas on kunagi ammustel aegadel elanud kuulus keeleteadlane Uku Masing. Veetsime öö vaikuses, ent kuivades riietes ning kaitsva katusega pea kohal ning ehkki unenäod polnud kuigi meeldivad, tõi hommik kaasa uue energia ning vaba päev sai Raplamaa külade vahel töllerdades meeldivalt ära kasutatud.
Ah jaa, ja mis teema nende kingadega oli, mis huulepulgaga viksitud? Vahetult enne matka olin nimelt Tallinnas ansamblikontserti andmas- kuna kingad olid väga tuhmid olnud, määrisin need üle kolleegi pakutud hügieenilise huulepulgaga ning unustasin need siis matkamiseks jalga. Üsna tüüpiline olukord.
Tõmbasin mõladega vett nii kuis jaksasin, ent oksad lähenesid aina. Kabuhirmus katsime kätega näod, tundes ühtäkki teravaid oksi õlgu kriipimas. Hetke jooksul oli paat istumise alt kadunud ning adusin, kuidas vool mind veel vee allgi edasi kandis. Tundsin kuidas riiete vahele tungis aprillikuiselt külm jõevesi.
Ulatasin pea pinnale ning fikseerisin hetkega kiirelt läheneva hukatuse- mõnekümne meetri kaugusel paistis raudteesillaalune suurte kividega kärestik. Juhtohjad haaras adrenaliin ning silmapilgu vältel kadus vähimgi külmatunne. Raiusin pikemalt mõtlemata täiest jõust kalda poole, kuni suurte puude vahel käsi äkki põhja puudutas. Tõusin ligumärjana veest ning pöörasin kähku pilgu tagasi laevahuku sündmuskohale paarikümne meetri jagu ülesvoolu.
Pata rabeles sealsamas okstes, ning tundus et tal oli raskusi pea pinnal hoidmisega. Ühel hetkel murdis ta enda aga põõsastikust vabaks ja sai sealsamas jõesaarel jalad põhja. Nii ta siis seal seisis, jalad põlvist saadik vees, ning mina ei osanud muud teha kui seda kõike abitult pealt vaadata.
Minu suureks üllatuseks tõmbas aga Pata järgmiseks tugeva liigutusega jõest meie mõlema seljakotid, mis sinnasamma okstesse olid vee alla kinni jäänud. Ka kummipaat oli jõesaarel karile sõitnud ning mõne pika sammuga suutis mu nimekaim selle äärtest kinni haarata ning kogu leitud matkakraami tagasi pardale vinnata.
Edasi tuli tegutseda juba organiseeritult. Olles just tundnud jõe destruktiivset jõudu, ei tundunud paadiga kärestiku suunas voolamine väga targa tegevusena, seda enam, et kaduma oli läinud üks mõladest. Kuidagiviisi pidime aga Pata kaldale saama. Jooksin siis kallast mööda otse raudteesillani, sellesama kärestiku juurde, kus jõgi kõige kitsamana näis. Sumpasin vööni vette ja jäin saarelt instruktsioone ootama.
Pata otsis teadja näoga oma vastpüütud seljakotist rulli nööri ning keris sellest ühe otsa omale pihkude vahele lahti, lubades raskema poole mulle visata. Järgmiseks hüppas ta paati, tõukas selle jalaga saarelt lahti ning kihutas, selg ees, otse kärestiku (ja minu) poole. Mõne sekundi pärast nägin, kuidas nöörirull kaarega vette lendas, ilmselt jäi heide lühikeseks. Tugev jõevool tõmbas aga paadi just selles suunas, kus mina parasjagu seisin, sestap olin võimeline paadipärast kinni haarama ning selle liikumise peatama. Õnneks polnud vool päris nii tugev, et mu jalad põhjast lahti tõmmata.
Tagasi kaldal, olime võrdlemisi õnnetud- kui adrenaliini tootmine ajus lõppes, hakkas kiiresti väga külm. Jooksime kere soojendamiseks mõned kiired lõigud raudteel ja püüdsime oma olukorda seejärel adekvaatselt hinnata. Ühtki kuiva riiet polnud võtta, sestap eemaldasime märjad alussärgid ja tõmbasime pahupidipööratud joped palja ihu peale. Kuna jope väliskülg oli kilest, tundsin end nüüd natuke kuivemalt, ehkki püksid tilkusid ikka veel ladinal veest.
Olime õnnega väga koos- laevahukk ei toimunud mitte kusagil Vändra metsades vaid Türi linnas, kus muuhulgas elab ka üks mu vanaemadest. Komberdasime poistekamba ahhetuste ja pükste tilkumise saatel mööda Raadiojaama tänavat kesklinna suunas, et vanaemale etteteatamata külla minna.
Helistasime uksekella ja õnneks oli vanaema parasjagu kodus. Esialgu valdas teda ligumärgi matkajaid nähes küll kerge ehmatus, ent kähku taipas ta meid siiski oma kuivadesse sukkpükstesse ja kampsuneisse riietada. Seljakotid asetasime vanni kuivama.
Kuivatasime ja soojendasime endid siis radikate najal ning vahtisime televiisoriekraani, kus parasjagu Aktuaalses Kaameras uppumissurmadest juttu oli, ning ühtäkki tekkis Patal uus tegevusplaan- ta helistas oma Raplamaal elavale isale ning kutsus ta meile Türile järele.
Õige pea tilkusimegi juba Hillar Pata autos ning ootasime Lipa küla saabumist, kus asub Pata isatalu- hästisäilinud traditsiooniline talukompleks, kus muuhulgas on kunagi ammustel aegadel elanud kuulus keeleteadlane Uku Masing. Veetsime öö vaikuses, ent kuivades riietes ning kaitsva katusega pea kohal ning ehkki unenäod polnud kuigi meeldivad, tõi hommik kaasa uue energia ning vaba päev sai Raplamaa külade vahel töllerdades meeldivalt ära kasutatud.
Ah jaa, ja mis teema nende kingadega oli, mis huulepulgaga viksitud? Vahetult enne matka olin nimelt Tallinnas ansamblikontserti andmas- kuna kingad olid väga tuhmid olnud, määrisin need üle kolleegi pakutud hügieenilise huulepulgaga ning unustasin need siis matkamiseks jalga. Üsna tüüpiline olukord.
