Kurvastusega tuleb nentida, et viimaste aastate jooksul on matkaspordi osakaal minu elus tublisti vähenenud- seda eelkõike seoses kolimisega pealinna ning kaasneva iseseisvama elustiili ja tihedama töörutiiniga. Samuti on muutunud inimesed minu ümber- vanad matkakaaslased, kes varem hetkegi poleks kõhelnud seljakotti selga ajamast, leiavad nüüd järjest vähem aega ja jaksu sääraste välitingimuslike lollakuste jaoks.
Matkamine on minu jaoks palju ka teisenenud- pikad ning nõudlikud telgimatkad on asendunud lühemate ja pealiskaudsemate retkedega, päevased jalgrattasõidud õhtuste autotiirudega. Heaks illustratsiooniks mu jutule on tõik, et peaaegu neli aastat on nüüdseks möödunud minu viimasest tõelisest jalgrattamatkast Valgevenes.
Üks põhjus, kaugelt kõige hirmuäratavam, on sellele kõigele mu enda näiliselt kasvav laiskus ja viitsimatus. Aeg-ajalt olen püüdnud end kokku võtta ja vana entusiasmi nii endas kui sõprade seas taastada ning vahel on see ajutiselt isegi õnnestunud. Tahaksin väga loota, et mind juba niivõrd paljudel retkedel saatnud avastuslust, teadmishimu ja kirg ei hääbu mingite elu paratamatuste taha, vaid naaseb kogu hiilguses, muutes matkaspordi taas minu elu kõige sisukamaks tõeotsinguks.
Sääraseid mõtteid olen heietanud juba tükk aega ning nõnda naasin ka järjekordselt Soome ooperisuvelt Savonlinna järvedemaal, olles kahe kõige kuumema kuu jooksul vähe tegelenud muuga, kui õhu teadliku suunamisega läbi kontrollitult võnkuvate kõrimembraanide. Soovmõtteks oli mul nüüd oma vaba august pisut vaheldusrikkamalt mööda saata, osa sellest loodetavasti ka telgis. Nii moosisin järjepanu oma sõpru-tuttavaid, ja mädakuu algusesse õnnestuski üks retkekene kokku leppida, sedapuhku lausa ratastel.
Esialgu unistasin nostalgilisest Läti/Lõuna-Eesti matkast, ent kusagil ajusopis vegeteeris ka idee Pärnumaa-tiirust (oli ju Eesti lääneosa minu jaoks veel küllalt vähetuntud). Kuna matkaliste hulk kasvas kiiresti ootamatult suureks ning väga palju aega kellelgi pakkuda polnud, otsustasimegi seekord kolmepäevase Edela-Eesti reisi kasuks, täpsemalt lootsime külastada Pärnust lääne poole jäävaid piirkondi Audru ja Tõstamaa ümbruses. Planeerisin algul kõvasti pikema marsruudi, kui tegelikult teoks sai (külastamata jäi meil näiteks Soontagana maalinn). Saagu meie teekond siinkohal kaardi abil illustreeritud:
Matkaliste kohtumispaigaks leppisime kokku Pärnu raudteejaama (mis ei asu niivõrd Pärnus, kui selle aedlinnaga piirnevas võsas), kohtumisaeg oli üsna õhtune. Mina ning Miina loksusime Pärnusse jõudmiseks ligikaudu kolm tundi bussis, ainult selleks, et pealinnast saabujaid veel mõned tunnid oodata. Jõudsime kohale alles pärast kuut ja ennäe- linn polnudki tuumarünnaku käigus hävinud!
Pärnu bussijaama vastas asub teatavasti kuulus Port Arturi kaubakeskus, mis mõne suvekuu vältel oli kodupaigaks AHHAA-keskuse näitusele. Tahtsin nostalgilisil põhjusil sealt korraks läbi hüpata, ent teadmata põhjustel ülespanekut leidmata, kasutasin soodsat asukohta ära tulusaks ostusööstuks, muretsedes suure osa matkal vajalikust toidu- ja joogikraamist ning uhiuue Regio Teedeatlase.
Küll oli hea taas sadulasse istuda nii, et selle tagumine ots kõiksugu kola täis on. Sõidustiil on nii ju hoopis teine! Veeresime Miinaga aeglaselt mööda Riia tänava kõnniteed, suutmata sujuvalt kahjuks ei teeääri ületada ega arvukaid auke vältida- selle otsese tulemusena kogesin õige pea väga tuttavat tunnet, mis tekib siis kui rattakott pakiraamil viltu vajub.
Istusime Miinaga mõni aeg raudteeplatvormil ja närisime suitsutatud kanatiibu, niikaua kuni Tallinnast loksusid kohale Lauri, Mari ja Silja. Kolmiku saabudes rongijaama, naersime natuke aega üksteise nägusid, (või noh üldiselt vist minu nägu) ja Mari jogurtipakki, mida ta lootis hea hommikusöögimaterjalina kuidagi oma rattapakiraamile siduda. Seejärel keerasime oma kaherattalised sõidusuunas- uuesti läbi linna Tõstamaa poole.
Targanatunduva mõttevälgatuse tulemusena vältisime algul tiheda liiklusega Riia maanteed ning järgisime mis tundus olevat sellega paralleelselt kulgev uus kergliiklustee. Kui aga avastasime, et see meid hoopis linnast välja viib, ekslesime läbi mingi laorajooni tagasi keskmagistraalile. Seal naersime natuke aega jälle Mari jogurtipakki, mis sedapuhku juba purunenuna keset kõnniteed lebas, oma säilmetega umbes jardi jagu tänavat saastades.
Suvepealinna mõnusid ei nautinud me sugugi kaua- üsna sirgjoonelise liikumise tagajärjel ületasime jõe ja pöörasime Haapsalu maanteele. Õhk oli meeldivalt soe ja kui linnast välja jõudsime, vaimustusin taas kõigist tuttavaist hilissuvistest eesti lõhnadest, mida tuul ninasõõrmeisse puhus.
Varsti pöörasime teelt eemale Valgeranna suunas. Tee oli mõnusalt allamäge ja kaetud klaassileda asfaltiga. Mõne kilomeetri järel jagunes aga tee kaheks ning seltskond kolmeks- ühed pooldasid Valgeranna motelli juurest rannast ööbimispaiga otsimist, teised oleksid meelsamini edasi sõitnud mööda rannaga paralleelselt kulgevat kruusateed, ning kolmandail polnud sest kõigest sooja ega külma. Veensin matkalisi edasi väntama ning nii jõudsimegi Audru roostiku kaitsealale. Tee kõrvale jäi kõvasti kenade merevaadetega lõkkekohti, ent kõiki neid ilustas paraku vähemalt paar autopäramikke, ühes rõõmsate grilliseltskondadega. Enne pimenemist leidsime ühe sarnase paiga ka okupeerimata (ehkki üks suvitajate plokk asus teisel pool roostikku kuuldekauguses) ja püstitasime oma telgid valgele mereliivale. Ida pool paistsid Pärnu tuled.
Õhtu möödus kaheldava ajukeemia mõju all (mida äkki natukene võimendas viski), rääkisime ohtralt mõistujuttu, identifitseerisime tähtkujusid ja pidasime öist pikniku. Keetsin isegi priimusel makarone, ehkki kui need lõpuks ära keesid, ei tahtnud neid enam eriti keegi, olles endid juba piknikukraamist pooloimetuks näksinud. Hea algus rattamatkale.
Telgiuni möödus huvitavalt- kella kolme paiku ärkasime häälitsuste peale, mis kuuluvad ühe ohustatud liigi isenditele- polnuks me nii unised, oleksime võinud oma silmaga näha väga haruldast poolviisakat bemmivenda. Nad liiguvad nelja-viiepealistes karjades, ning kõige tõenäolisemalt võib neid kohata mõned tunnid pärast südaööd. Tihtilugu peatuvad nad öö jooksul teatud paikades pikemalt, eelistades suviti vaikseid veekogudeäärseid lõkke-ja grillipaiku. Sellistel puhkudel tunneb nad ära valju ning monotoonse, domineerivalt madalasagedusliku kõuemürinalaadse heli järgi. Inimesi nad ei karda, pigem mõjume neile ligitõmbavatena (eriti magavad isendid).
Poolviisakat bemmivenda eristab harilikust pisike nüanss. Nimelt häälitsevad nad inimeste ligidal vaid nii kaua, et nad üles äratada- justkui katsetusena, kas tahab äkki keegi nende karjaga liituda. Ignoreerides neid umbes veerandtunni jagu, lõpetab kari aga tavaliselt häälitsemise ning olenguga jätkatakse vaikuses, võimaldades lähedusesolevatele magajatele öörahu.
Hommik mererannas tuli loomulikult suplusega tähistada, mis osutus küll raskeks Pärnu lahe erakordse madaluse tõttu. Ligi poole kilomeetri kaugusel rannast otsustasin enam mitte külmetada, tegin hetkeks näo nagu supleksin ning naasin kaldale natuke liivasemana kui enne.
Hommikueineks pühkisime õhtuse piknikukraami liivast (peaaegu) puhtaks, ja nii võisimegi kiirelt laagri kokku lüüa ja minekit teha.
Meie hommikupoolik kulges liivastel kruusateedel (või vastupidi), mis üsna täpselt lahe rannajoont järgisid. Esialgu sõitsime merest pea käegakatsutavas kauguses, ent kui tee peagi lõunasse pöördus, tungisid kalda äärde kitsad ja soised metsatukad, mis vaadet piirasid. Vastasteepool oli valdavalt kaetud niitudega.
Esimese asulana jäi teele Saulepa- kummaline ristand kalurikülast ja funktsioneerivast alevikust. Matkalised veetsid siin mõnedkümned minutid kaupluse ees garage-tüüpi karastusjooke mekkides ning turbo-tüüpi nätsusid närides. Naljaka kokkusattumusena kohtus Lauri Saulepas ühe koolipõlveaegse tuttavaga, kellega nad siis muljetasid, niikaua kuni mina oma kuldset Porschet rattakaunistuseks kleepida üritasin.
Saulepast ei jää sugugi kaugele Pärnu-Tõstamaa maantee. Tähtsate toimingute lõpetamisel veeresimegi nüüd sinnapoole, et suund Lindi rabale võtta- kaardi järgi pidi see väike rabamassiv olema maanteelt kergesti ligipääsetav.
Teeristis kohtusime juhuslikult usinate kalurite/talunikega, kes oma saadusi väikeste lettide otsast möödujaile maha parseldada püüdsid. Mõneminutilise arutelu järel kogusime oma sularahanatukese kokku ning saime vastu hõrku suitsulatikat ning tomatit. Enne lahkumist jutustasime kauplejatega veel tubli viis minutit, teemal sularahaautomaadid ja äärmiselt suur distants neist lähimani (ja ehk rääkisime midagi ilmast ka).
Raba on teele tõesti üllatavalt lähedal- pisikest laugasteta soomülgast eraldab liiklusest vaid vaevalt sada meetrit hõredat männikut, läbi mille mööduvaid autosid kergesti näha võis. Raba serval nägime vaevalt kümnemeetrist vaatetorni kõrgumas, ning selle otsas üht noormeest kaugusesse vahtimas. Tõusime samuti torni ning tegime härrasega põgusat tutvust- tegemist oli saksa rahvusest umbes kahekümne viie aastase härraga, kel juhtumisi väga kadestamistväärt seiklus käsil oli. Sakslasliku monotoonsusega rääkis ta meile, kuidas ta üksiku jalgratturina Taani, Rootsi ja Soome kaudu oli Eestisse pedaalinud, ning läänerannikut kulgevaid maanteid mööda nüüd Pärnumaale sattunud. Küllaltki muljetavaldav ju- üle kuu aja niiviisi üksikult rahu ja vaikuse otsinguil sadulas istuda, ning ikkagi säärase külma rahuga tolereerida imestunud kõrvalvaatajate kordumakippuvaid küsimusi, adudes tõenäoliselt ise lausa füüsilisel tasandil sõiduüksinduses tekkinud mõttemulli katkemist.
Jätsime peagi ränduriga hüvasti- usutavasti jätkas ta nüüd oma läänemeremaade tiiruga järelejäänud baltikumis ning Poolas. Meie rühmitus aga asus lõunapiknikku pidama- suitsulatikad ning tomatid kustutasid nälja kiiresti ning priimuse kasutamine ei osutunud jällegi vajalikuks. Olles kõhud täis muginud jäi lõviosa meist viivuks tukkumagi, niikaua kuni Mari männiku alt marju (hehee) noppis.
Olime lootusetult hiljaks jäänud- esialgu lootsime rappa jõuda matka esimeseks õhtuks, ent käes oli juba teise päeva lõuna. Selge see, et pidime oma marsruuti edaspidi kõvasti kärpima.
Kuni Tõstamaani natuke üle kahekümne kilomeetri kaugusel, oli läbitava piirkonna meeldivaks iseärasuseks maastiku tasasus- eks olen ju rattaga rohkem Lõuna-Eesti suurküngaste vahel ringi sõitma harjunud. Muidugi ei tähenda see, et sealne ümbrus igav või näotu oleks, metsade, niitude ja alleede vaheldumine garanteeris pideva silmailu.
Meie teele jäid asulaist Pootsi ja Seliste, esimeses neist tegime ka poepeatuse. Kaupluse ees jäätist limpsides täheldasime, et korralikult sisustatud kuuri näol oli kohalikel vanahärradel siin kaheliitriste balloonide manustamise jaoks lausa päikesevari olemas. Selistest ei jäänud seevastu peale vana koolihoone ja suure infotahvli suurt midagi meelde.
Mõned kilomeetrid enne Tõstamaad hakkas maantee ometigi tõusma (tõenäoliselt luitestiku tõttu) ning jalgratturitelt pisut rohkemat ponnistust nõudma. Ühe säärase tõusu lõpul märkasime tee kõrval bensiinijaama, kus paarikümneks minutiks peatusime, ning endile ühed äärmiselt hilised hommikukohvid/kakaod lubasime.
Tõstamaa ise on pea kuuesajapealise elanikkonnaga alevik ning kunagine kihelkonnakeskus. Asula südamikuks on ristmik, ümber mille on terve trobikond poode ehitatud (sarnaselt nt. Rõuge või Järva-Jaaniga). Et taevas hoidku, üheski külas ostlemata ei jääks, sisenesime Teeristi poodi, et omale päeva ei-tea-mitmendad jäätised muretseda. Lauri sai poodnikuga kiiresti jutu peale, mina aga olin ametis uhke mänguasjavaliku imetlemisega. Üks roheline veepüstol meeldis mulle niivõrd, et selle ostmatajätmine oleks mind kogu ülejäänud päeva kummitanud. Nii suurendasingi Tõstamaal oma inventuuri ning ühtlasi ka autoriteeti.
Pöörasime nüüd pilgud põhja poole- Pärnumaa suurte järvede suunas. Ermistu ja Tõhela on vastavalt Eesti suuruselt üheksas ja kümnes järv, kus juures suurem neist- Ermistu- asub Tõstamaalt vaevalt kolme kilomeetri kaugusel. Veerandtunnise pedaalimise järel leidsime endi eest teeviida osutamas Ermistu puhkeküla suunas ning paari-kolme kahekordse hruštšovka tagant paistiski vilksamisi järvepind. Sõitsime läbi niinimetatud puhkeküla ja sättisime end mugavalt ühele kaldaäärsele rohulapikesele istuma.
Peesitasime järve ääres ligikaudu kaks tundi, käies end aeg-ajalt Ermistus jahutamas. Meie piknikuplatsi piiras lisaks järvele ka väike kanal, milles õige mitu õngekorki hulpis, puhkeküla tundus nimelt ka kaluritele magus paik. Järv ise tundus olevat soise põhjaga ning siseveekogu kohta väga võimsalt lainetav, paarikümne meetri kaugusel kaldast ulpis vetel väike saun/majake(!). Üritasime Mariga selle terassile ronida ning kadedusega mõtlesin, kui meeldiv oleks ise siin vihelda ja saunasessiooni järel otse jahedasse järvevette hüpata.
Enne lahkumist jõudsime veel veepüstoliga mängida ning päeva esimese sooja roa keeta- tatrapuder ubadega. Toidu liigne magedus välistas paraku maitseelundite heakskiidu.
Lootsime laagripaiga leida piirkonna teise suurjärve- Tõhela äärest, sestap sõitsime veel üheksa kilomeetri jagu põhja poole. Loodus paistis siinkandis sisemaalisem- metsatukkade vahele tungisid nüüd juba suuremad põllud ja mõned võsasemadki paigad. Majapidamisi ja talusid märkasime vaid üksikuid.
Tõhelani jõudes tabas meid kurb üllatus- leidsime ainsa järvekaldani juhtiva teeotsa viivat suurde kämpingukompleksi, kus telkimine oli tasuline (seda kuulutas suur infotahvel). Ümbrust uudistades nägime lisaks puust hütikestele ja pisikesele paadisadamale küllaldaselt telkimiseks sobivaid paiku, ent ehkki kämpingus ühtki hingelist ei paistnud olevat, ei julgenud me trahvi hirmus röövtelkimisega siiski tegelema hakata. Lootes hinnaalandust välja kaubelda, helistas Lauri infotahvlile lisatud numbril, ent sai rangelt eitava vastuse.
Jalutasime pisut järve ääres ringi, et ehk mõnd rajakest leida, mis ehk kämpingust eemale viiks, ent tulutult- Tõhela kaldad näisid soised, võsased ja telkimiseks kõlbmatud. Tahtmata asjatult raha kulutada, istusime tagasi ratastele ja sõitsime puhkekompleksist välja. Kuna infotahvli järgi pidi sealtpoolt algama mingisugune matkarada, väntasime mõne kilomeetri jagu tagasi lõunasse. Kohale saabudes tabas meid järjekordne pettumus- rada oli vaevu läbitav, kaetud ligi meetrise heinaga ning selgelt polnud keegi seda juba ammu hooldanud.
Kõigele vaatamata kakerdasime sel nii-öelda rajal mõnisada meetrit suurelt teelt eemale ning otsustasime telgid üles seada raja kõrval asuvasse konarliku maapinnaga põllunurka. Tundsin väsimust ja rusuvat kõhedust.
Kolmas matkapäev oli vast kõige üksluisem, kuigi algas jälle ebatavaliselt- olime vaevalt telkidest välja kakerdanud, kui keegi härrasmees oma maasturiga üle põllu meie laagrisse sõitis. Varsti selgus, et tegemist on sellesama inimesega, kellele Lauri eelneval õhtul telkimise osas oli helistanud, ning nagu aimata võis, oli ta võrdlemisi pahane. Kui aga mitu korda nagu ühest suust kinnitasime, et grammigi prügi endist maha ei jäta, leebus ta ja keeras otsa ringi.
Sõitsime kõigepealt tagasi Ermistu äärde, et hommikusuplusega end veidi kosutada, ning seejärel võtsime juba suuna tagasi Pärnu poole, järgides seekord otseteed üle Soomra ja Kihlepa. 25 kilomeetrit kuni Audruni möödusid üsna tempokalt, peatusime vaid veevarude täiendamiseks- tungisime natukene maad enne Kihlepat sisse ühte hästihooldatud taluõue, kus kaks vanadaami meid lahkelt tuppa kutsusid ja veepudelid täita lubasid. Õuel paistis eredalt silma kõikvõimalike tikanditega kaetud laud- tundus, et vanadaamid olid endile asjaliku hobi leidnud.
Olimegi nüüd oma matka lõppfaasis- Audrus peatusime veel ostlemiseks ning pidasime heeringafilee ja kanatiibadega kirikuhoovis väikese pikniku. Umbes tunniajase hingetõmbe järel sõitsime alevikust välja, millele järgnes juba tuttav tee mööda Haapsalu maanteed. Läbi linna sõites tegime veel mitu puhkepeatust, kaalukaim neist ehk Hesburgeris. Oli alles pärastlõuna, kui me oma Pärnu raudteejaamas oma matka lõpp-punkti jõudsime. Vaevlesime kuumuses ja manustasime garage-tüüpi karastusjooke enne kui veel palavamasse rongi pääsesime ning hääleka rattaragina saatel tagasi Tallinna poole hakkasime veerema.
