Jäine retk Vene piirile (Jalgsiretk Piirissaarele)

Lõpuks ometi midagi erakordselt napakat, midagi nii tobedat ja arutut, et tagantjärele kirjutadeski tuleb lai muie suule.

   Taustast: Pärast pikki töiseid sügiskuid jõudis ometi kord kätte kauaoodatud talvevaheaeg. Jõulukingid jagatud ning kohustuslik Tummõlka-aastavahetus peetud, tekkis enne puhkuse lõppu väike vaakum, mis tuli sisustada millegi erilisega- otsustasime sõber Siim-Kaarliga, et jaanuari algus on parim aeg jälle telgivarustust proovida.

   Et elamus oleks eksootiline, kasutasime juhusliku mõttevälgatusena ära üht talve imelisimat võimet- kaanetada suuri veekogusid jääkihi alla. Meie marsruudiks sai järgnev:



Piirissaar: Keset Peipsi-Pihkva järve, vene piirist umbes 500m kaugusel asuv valdavalt soine saar. Pindala 7,8 ruutkilomeetrit ning rahvaarv 50 elaniku ringis, kellest peaaegu kõik on vene umbkeelsed pensionärid. Suviti käib Laaksaare sadamast saarele laev, jäämineku ajal hõljuk (ilmselt kõige ägedam asi maailmas) ning külma talve korral jäätee. Kultuurilis-ajalooliselt on Piirissaar osa Vana-Võromaa Räpina kihelkonnast ning vanausuliste traditsioonilisest elupiirkonnast.

   Ja nii tabaski meid geniaalne idee- kes on öelnud, et matkata tuleb vaid maismaal? Planeeritud marsruudi läbimiseks paremaid ilmaolusid oleks raske ette kujutada- pärast nädalatepikkuseid kangeid külmasid oli temperatuur nüüd vaid mõni kraad alla nulli ning taevas päikesepaisteline. Ikka kohutavalt imponeeris mulle mõte Peipsi jääl hulkumisest ning vastselt ajateenistuse läbinud Siim-Kaarel tundus nostalgilistel põhjustel olevat elevil mõttest talvel üks telgiuni ära magada. Pakkisimegi siis magamiskotid ja priimused matkakotti, jätsime auto Laaksaare sadamasse umbes 40 kilomeetri kaugusel Tartust ning alustasime uurimisretkega. Esmamulje oli säärane:

Liiklus on hõredavõitu

   Enne jääleminekut puhusime kindluse mõttes paar sõna sadamatöötajatega (talvel ilmselt jäätee haldajad) ning saime kohalikest jääoludest nii parema pildi. Meile soovitati kõndida mööda märgistatud jääteed ning läheneda saarele lõuna poolt. Kaardil on selgesti näha, et Piirissaare idapoolne ots asub Laaksaarele palju lähemal, ent kohalike jutu järgi on sealne asustusest puutumatu kallas tulvil lumealuseid kopraurge, kus kergesti jala murda võib. Mind hirmutas aga rohkem sealse jää pisut väiksem paksus (nägin sellist infot piirivalve koduleheküljel), ehkki läbivajumisest oleks asi ikka päris kaugel olnud.

   Laskusime jääle- autosõiduks mõeldud tee oli märgistatud püstiste kuuseokstega. Pidime Piirissaarele jõudma enne pimedat, et piirivalvet mitte pahandada.
    Peagi avastasime endid keset ääretut sinakasvalget tühjust, siin-seal askeldas mõni läti kalamees koos auto ja kaasaskantava jurtaga. Ümberringi laiuvat jäävälja seirates taipasin rahulolutundega, et olen üle pika aja taas hakkama saamas millegagi, mis täieliku lollusena kvalifitseerumas. Tõepoolest, kui Siim oma nutitelefoni välja võttis ja tuntud internetisotsiaalvõrgustikus oma asukohaks Lämmijärv märkis, mõistsime, kui kirevaid elamusi on ikka veel võimalik ammutada vaid neljakümne kilomeetri kaugusel kodust.

Läti kalamees on must täpike pildi keskel

Loomulikult näpistas matkalisi varsti nälg- selle mure lahendasime lihtsate vahenditega, mis olemist sugugi intelligentsemaks ei muutnud. Lasen pildil enda eest kõneleda:

Mina siin niisama keset Euroopa suuruselt neljandat järve makarone keetmas

Asetasime priimuse lumele ja panime pasta keema. Toidu valmides tekkis üks väike talvine mure- nimelt olin oma söögiriistad maha unustanud ja nii pidime Siimu kahvlit jagades potist kordamööda sööma. Sellega aeglustus kogu protsess niivõrd, et kõige alumine osa makaronidest jõudis poti külge kinni külmuda, enne kui järg nendeni saabus.

   Jäätee oli umbes 8km pikk, ja et käes oli hiline pärastlõuna, hakkas päike peagi juba võrdlemisi madalale vajuma. Kui saar juba üsna käegakatsutavas kauguses, möödus ootamatult autoga meist keegi pisut kohtlane noormees ja küsis kuhu kõnnime (hmm..Venemaale?) Võõras oli üsna pealetükkiv ja soovis meile küüti pakkuda, ent tahtmata sugugi oma imeretke tehislike vahenditega lühendada, keeldusime viisakalt. Kui siis selgus, et tegemist oli Piirissaare vallavanemaga isiklikult(!), lubasime endist saarele jõudes vähemalt märku anda, et ta öösel rahuliku südamega oma vallavanema und võiks magada.

   Piirissaare vallamaja asub Toonil- ühel kolmest saare külast (teised kaks on Piiri ja Saare, hehee), mis on asutatud kunagi saare loodeosas paiknenud, ent  nüüdseks uppunud Porka küla endiste elanike poolt. Seadsime oma eesmärgiks siis enne ööd sinna jõuda.
   Kummalisel kombel ei lõppe jäätee saarele jõudes, vaid jätkub mööda laevakanalit saare keskele. Kanalit piiravad kahelt poolt suured lumevallid, millelt paar korda ka maismaale hüppasime- nägime tõelist müstikat, mida kujutab endast ilmatu lumega kaetud mätastik väikese metsatuka ja lõputu jäävälja taustal.

   Saare keskel sadamas pääsesime lõpuks maale, olles juba täielikult pimeduse rüppe vajunud. Teid algab siit kokku suisa kolm, mistõttu tuli aeg korraks maha võtta, et Siim saaks oma nutitelefonilt pisut kaarti ja GPSi uurida.
   Peale mõne üksiku, välimuse järgi otsustades mahajäetud laohoone enne Tooni küla erilist asustust ei eksisteeri. Külla jõudeski tuvastasime vaid loetud majapidamisi, ehkki üüratu valgustatud piirivalvetorn vallamaja taga paistis kohe silma. Sadamast külani oli kõmpimist ehk kilomeetri- kahe jagu.

   Koputasime vallamaja uksele. Maja oli seest külmavõitu ja väga lakooniliselt sisustatud. Vallavanem ise oli umbes kolmekümnendates mees ning kohati pisut kummalise jutumaneeriga. Õieti oli ta väga jutualdis, kohe liigagi. Teiseks vaevas teda vist ka kurtus, kuna meie jutule ta vähemasti eriti nähtavalt ei reageerinud. Pikalt proovisime talle seletada, et oleme saarele tulnud just telkimissooviga, ent agara ja ettevõtliku inimesena oli vallajuhil tarvis meid kangesti ikka oma äranägemise järgi majutada. Ootamatult leidsimegi ent ühel hetkel vanast velskri majast küdevat ahju valvamas.

Valvan ahju

   Velskri maja asus vallamaja tagahoovis vaatega järve kallast piiravale võsastikule. Toad olid majas peaaegu täielikult tühjad, kui välja arvata pliit köögis, laud ja elektriklaver (!) ahjutoas, paar madratsit magamistoas, ning hunnik vanu arstiriistu velskritoas (hehee).

   Vallavanema plaan ei toiminud aga sugugi nii hiilgavalt nagu ta lootis. Ahi ei tõmmanud sugugi ja mina ühes kolleeg Siimuga külmetasime kahe tunni vältel suitsuses kambris, aeg-ajalt peavaluilmingute tugevnedes väljas jäist, ent sellegipoolest värsket õhku hingamas käies. Ahi küdes pikkamisi lõpuni, ent vaid selleks, et kogu tekkinud soe siis koos suitsuga jälle akna kaudu välja lastud saaks. Maja sisetemperatuur lähenes juba õhtul miinuskraadidele, rääkimata öisest košmaarist, millest telgiuni ilmselt tunduvalt õdusam oleks olnud.

   Sooja kontides hoidmiseks tegime pärast ahju sulgemist veel väikese tiiru järvele, läbi sellesama võsastiku maja taga. Piirivalveradari alt ida poole vaadates nägime juba Venemaad- piir jookseb siit vaid mõnesaja meetri kauguselt. Üritasime metsakuivast materjalist jääle lõket püstitada, ent käed olid selleks juba liiga külmad. Suurt sooja ei saanud need ka paraku läbikülmunud suitsusest magamiskambrist.

   Hommikul ärkasin velskri maja magamistoa põrandal, tõusin istuli, jõudsin vaevalt end kasukasse ja paksudesse pükstesse riietada, ning vajusin seejärel tahtmatult tagasi põrandale. Kogu keha kattis külm higi ning väga tugevate, ent aeglaste pommlöökidena tundsin süda rinnus tagumas.
   Olin lisaks külmale saanud vist vingu. Päris ära ma ei minestanud ning ajapikku leevenesid ka külmavärinad. Hiljem pisut toibununa väljusin majast ning vantsisin mööda küla edasi-tagasi, oodates Siimu ärkamist.

   Terve päev möödus kehva enesetunde saatel, aga ringiliikumiseks jaksu siiski pisut jagus. Ka vallavanem oli väga rahul, et sai meid telgis magamisest päästa.

   Tagastasime velskri maja võtmed ja avastasime saart: Saare külla ei viitsinud me minna, rohkem huvitas meid kauplus paari kilomeetri kaugusel Piiri külas. Patseerisime üle tunni aja poe ees ning ootasime ühes kogu ülejäänud saarerahvaga selle avamist. Saime kohalikelt üsna hämmastunud pilkude osaliseks- arvatavasti olid nad lihtsalt ära unustanud, milline näeb välja üks alla viiekümne aastane inimene. Eesti keelt tundus neist paraku vaid üks oskavat, sedagi tugevas räpina murdes

   Saare ainus kauplus on lahti väidetavalt kümnest kaheni, ent kuna oli kauba toomise päev, läks seekord peaaegu keskpäevani, enne kui näljane ja janune rahvamass uksest sisse lahti. Kaup toodi meie pettumuseks kohale auto, mitte hõljukiga.
   Kuna pea kõik riiulid näisid isegi vahetult pärast kauba toomist pooltühjad, kartsime siiralt, et võime kohalike eest kraami ära osta- piirdusime seetõttu vaid mõne õlle ja präänikuga. Valisime endale tagasihoidlikud purgipremiumid, kuna suuremad ja kangemad õlleballoonid tundusid siin minutitega defitsiidiks muutuvat.

   Piiri küla näis väga sarnane Peipsi-äärsete vanausuliste küladega- ühe suure külatänava ääres on kahel pool ühe-või kahekordsed puumajakesed tossavate korstendega. Kuna tegu oli umbtänavaga, kondasime siin vaid õige vähe ja võtsime peagi suuna tagasi lõuna poole.

Vääriselurajoon Piiri külas

Küla lõunapoolsest küljest leidsime poollagunenud, ent siiski uhke õigeusu kiriku, ühes Suure Isamaasõja ohvrite mälestuskiviga:

Nime saanud väidetavalt kellegi Peeter-Pauli järgi

Tooni külla tagasi kõmpides pöörasime teelt korraks kõrvale, et väisata saare uut vaatetorni- lumise ilma tõttu nähtavus just suurem asi polnud, ent meie hinnangu kohaselt oli tegu siiski vastostetud õllede kurkukulistamiseks piisavalt pasliku paigaga.
   Ja tuligi seejärel need kaheksa jäist kilomeetrit uuesti jalgade alla võtta. Kõndisime taas sadamasse, laskusime kanalile ning müttasime tuldud teed tagasi. Et mitte olukorda liialt intelligentseks muuta, otsustasime Peipsi jää paksuse ära mõõta. Ligi pooletunnise mõõtmistöö järel saime tulemuseks umbes 40 cm...

...või tegelikult ei teagi, mõõteriistaks oli kirves

Kui vesi pooletunnise lõhkumise järel lõpuks pinnale imbus, tekkis kõhe tunne küll!

   Piirissaar jättis endast maha järjekordse tobeda elamuse- see on üks sellistest kohtadest, mille olustik niivõrd erineb tuttavast kodumaisest keskkonnast- ligipääsmatu saar, umbkeelsed elanikud, kummaline ajalugu ja võõras elustiil teevad saarest niigi eksootilise paiga, ent kui külastusega kaasneb ka 8 km jääteed, on tulemus unustamatu.