Eestimaa kaheksatuhandelised (Jalgsi ja rattaga Haanja kõrgustikul)

Suvi hakkab tasapisi mööduma ja uuel Joosepil on juba lugemata hulk põnevaid seiklusi selja taga, kus juures nii Soomes kui ka kodumaal on minu tegevusi viimastel kuudel paljuski suunanud geopeituse-nimeline mäng.
        Ohhoo- mida see geopeitus küll siis endast kujutab? Internetipõhise mängu eesmärgiks on globaalpositsioneerimisseade (ehk maakeeli GPS) abil veebilehel postitatud koordinaatidelt väikeseid karbikesi otsida- seda lausa vabas õhus, päris maastikul! Karbikesi ehk aardeid võib peita igaüks, kes ennast vastavas internetikeskkonnas kasutajaks on registreerinud ning ülejäänud mängijaskonnale jääb vaid otsimislust. Karbi sees peab muuhulgas alati leiduma midagi logiraamatu sarnast, kuhu iga leidnu siis oma nime kirja võib panna, millele reeglina järgneb ka kirjalik kelkimine geopeituse veebilehel.

   Avastasin mängu enda jaoks pisut rohkem kui pool aastat tagasi, ehkki tulihingeline harrastaja sai minust alles maikuus, kui aardeotsinguks hädavajalik käsiglobaalpositsioneerimisseade minu isiklikku inventari jõudis. Sestap ongi suur osa minu järjekordsest Savonlinna ooperisuvest ning ka sellele järgnenud kodumaisest augustikuust möödunud käpuli võsas peitust mängides- kõlab ehk lapsikult, kuid peab ütlema, et minu füüsiline vorm on sellest küll palju võitnud, rääkimata kivikindlaks tahenenud vaimujõust!

   Mis aga just pikemat kirjeldust väärib, on minu esimene, ent parajalt ambitsioonikas peitmiseprojekt- ostustasin nimelt teiste omasuguste rõõmuks aarded Eesti kahekümne kõige kõrgema tipu otsa peita, mis teatavasti paiknevad kõik Kagu-Eestis Haanja kõrgustikul, üksteisest enam-vähem jalgsimatka kaugusel. Tänapäeval on kõik tipud matkajate heaks ka väikeste valgete sildikestega tähistatud ning nõnda võib siinkandis hulkudes end lausa mägironijana tunda. Saagu kõnealused tipud järgneval kaardil ära märgitud:


 
Eesti kakskümmend kõige kõrgemat tippu on laiemale avalikkusele üldsegi teada peaasjalikult tänu niinimetatud "lumeilvese" initsiatiivile- nimelt otsustas käputäis hakkajaid mõned aastad tagasi mägede tipud siltidega tähistada ning seejärel huvilised pikkadele suusaekskursioonidele vedada. Kes kahe ööpäeva jooksul kõigi kahekümnega hakkama sai, ristitigi lumeilveseks, et au ja kuulsus teda edaspidi kustumatu aupaistena ümbritsema jääks. Siinkohal peab märkima, et ise ma lumeilvese tiitlit veel välja teeninud pole- kunagi ammustel aegadel olen ma tõepoolest ka talvisel ajal nimetatud mäetippudel ringi karanud, ent toimus see mitte kahe vaid kolme (kaugeltki mitte järjestikuse) päeva jooksul, ning samuti jäi tookord käimata Olgluiõmäel, mille otsimisest külma talveöö tähistaeva all Haanjamaa soos võiks küll lausa eraldi raamatu kirjutada.

   See-eest olen ma nüüd suveilves (heehee). Järgnev jutustus on selle poolest eriskummaline, et järgib korraga kaht ajajoont- aarded peitsin omapäi augusti keskel, ent kuidagi ei saa kirjutamata jätta ka erakordse nostalgilise elamuse jätnud korduskülastusest koos Martin Külvikuga kuu aega hiljem septembris- pealegi on viimasest retkest olemas ka ebaharilikku silmailu pakkuv pildimaterjal.

Ebaharilik silmailu Plaani Jaanimäel (nr. 15)

Ülemise pildi tegi Külmik enne põhiretke algust, saabudes minu vanaisakoju saunaõhtule. Pehe talu Tummõlka külas saabki järgnevatel päevadel meie baaslaagriks, täpselt nagu kuu aega varemgi esimesel retkel.

   Esimese matkapäeva hommikul monteerime esmalt kokku oma jalgrattad- tükk veenmist läks enne kui Külmik enda oma nõus oli ühes võtma, kuna kartis vist liigset väljakutset oma füüsilisele vormile. Enne kella ühtteist asume aga juba lootusrikkalt Haanja poole teele.
   Esmalt peatume taas Plaani Jaanimäe juures, kuna tegemist on ikka tõeliselt kaunist silmailu pakkuva paigaga- üle laia niidetud heinamaa paistab lõuna pool hoolitsetud aialappidega Kõomäe küla ning üle kobraste poolt üle ujutatud oru seisab sünge ja metsane Vaartsmägi. Eesti niinimetatud kaheksatuhandelistest on Jaanimägi kõige lõunapoolsem ja Haanjaga tunnetuslikult ehk kõige vähem seotud. Vaatan aarde kiirelt üle ning edasi suundume juba Haanja ja Vällämäe poole. Plaani Jaanimägi oli mul ka kuu aega varem olnud kõige esimene peatuspunkt.

   Jalgrattasõit Haanjamaal pole kaugeltki lihtsalt jalgrattasõit, pigem on see nagu valik hingamisharjutusi- aeg-ajalt mõõduka intensiivsusega ning ühtlases tempos, seejärel aga nii sagedasti ja sügavalt kui inimlikult vähegi võimalik. Kõige hullem on võhmale alati loomulikult tõus Plaksi külla, mis asub Kivestmäe järsul lõunanõlval ning on tegelikkuses ehk isegi Eesti kõige kõrgemal asuv asula. Tõepoolest- Suure Munamäeni jääb siit veel vaid üks jupike laskumist (!) ning kiirel pulsil vurame meiegi peagi vabakäigul läbi Haanja küla kohaliku poeni, mille ees ilma pikema jututa eriti rammusa jäätise ja alkoholivaba siidri kurgust alla surun. Noorusajad tulevad kohe meelde!

   Olime otsustanud päeva alguseks kõige põhjapoolsema mäe kohe kaelast saada- kõnelen loomulikult Vällämäest (nr.2), mis on jalamilt arvestades ühtlasi ka Eesti kõrgeim looduslik pinnavorm ning äärmiselt järsu ning ronimiseks raske nõlvaga. Lukustame rattad põõsastikku ning komberdame mäehiiglase suunas ajama- pärale jõudmiseks tuleb kõigepealt läbida umbes kahekilomeetrine teelõik kahesaja aasta vanuses põlismetsas, mis nõlva vallutamisega võrreldes on muidugi tõeline meelakkumine. Kuidagiviisi me sinna tippu jõuame, ehkki koera kombel lõõtsutades.

Pagana kirjaoskamatud- pidin täpitähed ise lisama

Vällämäele on keegi heas füüsilises vormis tegelane juba varasemalt geoaarde peitnud, mis meilgi Külmikuga seni leidmata- tõmbame karbikese kähku mahalangenud puutüvest välja, sirgeldame oma autogrammid logiraamatusse ning võtame suuna mäe teise tipu poole, mille lähedal minu peidetud aardekarp redutamas. Vällämägi ongi ikka üks paras mürakas- teekond kahe tipu vahel on tervelt kakssada meetrit pikk, peaaegu nagu minu gümnaasiumiaegne koolitee. Külmik leiab aarde kergesti ning nõnda saamegi kohe tuldud teed tagasi rulluma hakata.

   Nagu tookord augustikuus, jätkub meie teekond nüüdki Haanjast tublisti ida pool, Uue-Saaluse külje all kõrguva Tsärdsõmäe (nr.20) otsinguil. Mõtlesime ennist, et kui kaardi kõige äärmised mäetipud esimestena vallutame, on päeva teine pool lihtsam, ning nõnda möödume jalgratastega enne Tsärdsõmäele jõudmist nii mõnestki lähemast kaheksatuhandelisest- keerame Haanjast Trolla poole ning mõne kilomeetri möödudes põhja Uue-Saaluse suunas. Mäge on tegelikult päris raske ilma täpsete koordinaatideta leida ning ehkki kuu aega tagasi sooritatud peitmiseretkel sai siinkandi võsades küll tublisti hulgutud, jäi mäe vallutamine lõpuks alles järgmisele matkapäevale, kui maa-ameti kaardiserverist natuke rohkem teavet mällu kogutud. Sedapuhku saadab meid aga edu juba esimesel korral, ehkki mitte päris ilma sekeldusteta.

   Tsärdsõmäe jalamil asub nimelt üks päris korralik talu, millest siis märkamatult mööda tuleb hiilida, et kohalikke nende tegemistes mitte häirida. Varem olin mäeni lõiganud läbi tiheda metsatuka, seekord teeme aga suure ringi üle karjatatava mäenõlva, kus üks pirakas lehmaroju meid poolsurnuks tahab ehmatada. Kuna talu ümber leidub ka pikki viljapõlde, tuleb jalgsitiir meil päris sammuderohke.

Üle karjamaa

Lõppkokkuvõttes on kõnnak muidugi kõiki takistusi väärt, sest ehkki Tsärdsõmägi on kaheksatuhandeliste seas alles viimane, on tal suhtelist kõrgust tublisti, ning ka vaade pole sugugi laita.

Vaade, mis pole sugugi laita

Tsärdsõmäe üks nõlv on enam-vähem lage ning niidetud, ülejäänud küljed aga tiheda põõsasrinde käes vaevleva metsatuki all. Tipuni on tublisti murdmist, ent õnneks leiab Külmik sedapuhku vähemalt aardegi kiiresti.

   Järgmiseks jääb teele Iisraelimägi (nr.12), mille leidmiseks tuleb meil Tsärdsõmäe otsast alla veereda, viljapeadest ja kurjast lehmast taas mööda hiilida ning tuldud teed kaudu jälle Haanjasse vändata. Iisraelimägi on suur, lage ja roheline mägi Haanja külje all, mille tippu isegi madal rööparada näib viivat. Jalgratastel osutub tõusu võtmine kaugelt liiga pedaalimurdvaks ning nõnda jätkame aarderetke mõnesaja meetri vältel jälle kahel jalal.

Vaikelu välgumihkli ja...millegagi

Iisraelimägi on väidetavalt nime saanud kellegi Iisraeli Jakopi järgi, kes kunagi mäe jalamil talu olevat pidanud- milline pettumus mulle, kes ma lootsin (ei) tipus vahvaid Hamasi sõdureid kohata. Sõja ja talmudiklubi asemel leiame tipust aga mõnusalt avara platoo, millel vaid paar pisikest salutukakest kivihunnikute ümber kasvamas- peitmisel sai neis nii mõnedki parmuderohked minutikümned veedetud, otsides karbi jaoks sobilikku õõnsust. Viimaks leidsin paraja peidukoha hoopis mäe idaosas sirguvast kuuseharvendikust kivise kruusaaugu ümber, kus Külmik seda nüüd hõlpsasti ka silmab.

Iisrael

Iisraelimäe kõrgeim punkt asub laial niidetud platsil vastu Suurt Munamäge, mistõttu on lumeilveste püstitatud silt karmide tuulte meelevallas pikali kukkunud ning ilma suurema vasarata ei õnnestu meil seda ka uuesti püsti lüüa. Üle tee vastassuunas laiub aga suur söötis maa, mis pärimuse kohaselt on kunagi papile (preestrile) kuulunud. Põneva kokkusattumusena on Jääaja-nimeline muistne paganlik jumalus sinnasamasse ka Eesti kõrguselt seitsmenda mäe kokku kuhjanud, mida nüüd Papisöödü mäe (nr.7) nime all tuntakse. Vurame kohale mööda RMK üle-eestilist matkateed, mis juhuse tahtel just üle mäe jooksma on tallatud. Vaade Haanja suunas on muidugi majesteetlik.

Paistab suur-suur Munamägi

Kuu aega tagasi olin Iisraelimäe sassi ajanud samasuguse lageda ja rohelise Savimäega, mis papi söödult nüüd ka hõlpsasti kätte paistab. Eksitee tulemusena jäi ka Iisraelimägi tookord teiseks matkapäevaks.

   Pärast aarde väljakoukimist sunnin Külmiku endaga võssa sukelduma, sest vaid mõnesaja meetri kaugusel on kõrgumas Kaldõmägi (nr.16). Järjekordse taluhoovi vältimiseks tuleb meil jälle väikese ringiga minna, mis aga see-eest rikastab meie teekonda kahe läbikasvanud järsu nõlva ning tiheda vaarikavõsa võrra Kaldõmäe tipu ümber. Selgelt on tegu säärase paigaga, kuhu ilma lumeilvese initsiatiivita mitte keegi küll mitte kunagi ei satuks! Saati tundub mäetipp asuvat eravalduses ning meie tihedat tagasiteed papi söödule ilmestavad kellegi koeranässi vihased haugatused.

   Tagasi Papisöödü mäe kaunil niidul, peame jõudehetke, et tegevuskava arutada ning väike šokolaadibatoon näost sisse kugistada. Otsustame jätkata jalgsi ning pikema kõnnaku raames vallutada üle oru kõrguv Mustikamäe lõunatipp (nr.13), Mustikamägi(nr.9) ning Kulliperä mägi (nr.14).

Jõudehetk papi söödul

Mustikamäge eraldab Papisöödüst väheke soisem ala, ent õnneks on lõunatipuni rajatud väike pinnasetee- niimoodi saame ka oru keskel jooksvast mudakraavist kuiva jalaga üle, sest keegi kannatamatu on sinna palgid peale ladunud.
   Mustikamäe lõunatipp on väga võsane, ehkki ronimist hõlbustab varasemate aardeotsijate poolt juba sisse tallatud jalgrada. Nagu varasemastki meeles, oli mäetipp jälle osjamerre uppumas, ehkki peitmisel kogetud kahemeetrine heinapuhmastik on septembri keskpaigaks juba närbunud. Mäletan hästi, kuidas tookord siin GPS-i altomeetri abil lumeilvese silti leida püüdsin- selgelt oli näit ebatäpne, ent kõrgem-madalam meetod viis lõpuks sihile. Olingi aarde kohe sildi lähedale peitnud, nagu seni ka muude mägedega enamasti sattunud on.

   Lõunatipust põhja poole murdes lõppeb ühel hetkel nii mets kui ka võsa ning silme ette ilmub õitsev karikakardest pikitud niit üle pika Mustikamäe- eks saab see mägi omale kaht tippugi lubada vaid seepärast, et ta nii pagana pikergune on. Haanjast vahetult põhja suunas kõrgub tegelikult lausa kolm suurt voort- läänepoolseimana Kulliperä, idas juba tuttav papi sööt ühes rudimentse Kaldõmäega ning keskel kahetipuline Mustikamägi.

Mustikamäe niidult paistab kätte ka teadaolevalt maailma suurim pinnavorm- VÄLLÄMÄGI

Põhjatipp on peidus paari meetri sügavusel metsatukas, ehkki päris kindlalt ei saa me selle asukohta määrata, kuna lumeilveste jäetud tiputähis on jäljetult kadunud. Peitmisretkel veetsingi siinmail tubli pooltunni, kartes et olen ehk maa-ameti kaardilt midagi valesti meelde talletanud.

   Kulliperä mäeni on siit vaid paar sammu- astuda tuleb üle laia niidu, vaid veidikene allamäge, ning seejärel paistab paremal käel juba metsane vooretipp. Vaade Võru-Hargla orundile on tõeliselt avar, kuna asume Haanja kõrgustiku äärealal ning lääne suunal enam ükski pinnavorm horisondi ette ei tüki.

Põhja suunal vaadet pole, sest seal on VÄLLÄMÄGI

Tuleb tunnistada, et augustikuus oli teekond Kulliperä mäele ehk põnevamgi, kuna lähenesin siis just lääne poolt, kohe pärast Vällämäe vallutamist. Tookord oli mäenõlva kattev viljapõld veel lõikamata ja nõnda sai seal odra vahel päris pikalt Minotaurust mängida, lisaks on mäe lääneosa ka tunduvalt pikema ja raskema tõusuga. Ehkki käisin siis põgusalt ka Mustikamäge otsimas, jäid selle kaks tippu tookord alles järgmiseks päevaks.

   Mis siis muud kui aga tagasi jalgrataste juurde- valime pisut võsasema marsruudi kui ennist, sest kes ikka tahaks kolm mäetippu niimoodi täiesti ilma kriimustusteta vallutada! Veereme jalgratastel alla ka preestri põllulapilt ning kihutame, keel vestil, Haanja poe manu, et suurem nälg pangakaardi abil alla suruda (milline kaunis metafoor). Paraku on aga kauplus juba pühapäeva puhul suletud ning vapra matkaduo peale laskuvad kõhukorinast inspireeritud mustad murepilved. Otsustame oma matkapäeva kuulsusetult Haanja-siseste mägedega lõpetada ning enne sealse poe sulgemist autoga Rõuges ära käia. Nii jätame oma õhtusesse nimekirja veel Luku mäe (nr.17), Suure Munamäe (nr.1), Rohtõsuu mäe (nr.5) ning tagasisõidu Tummõlka baaslaagrisse auto juurde.

   "Suure Muna" kohviku juures mööduvad meist autoga minu pereliikmed, kes Tummõlkal veedetud nädalavahetusest nüüd linna kosuma on sõitmas. Suurema nälja kustutamiseks jagavad nad meile õunu ja värskelt pressitud mahla, mille eest nad meilt ka helded tänusõnad välja teenivad. Boksimeeskonna lahkudes hakkame elavnenult üle tee Luku mäe poole sammuma, ent enne kohtume jalamil mägironijast kolleegi Alar Sikuga, kelle särgil on suurelt ilutsemas kiri "Seven summit club". No palun- meil on tänase päevagagi juba üheksa selja taga!

   Kolm õhtust mäetippu mööduvad võrdlemisi ruttu ja valutult, kui mitte arvestada ununenud käsiglobaalpositsioneerimisseadet Luku mäe tipus. Number seitseteist ongi kaheksatuhandelistest ehk kõige kergem, kuna ei oma üüratut suhtelist kõrgust nagu ülejäänute valdav enamus. Meie kõige kõrgem tipp ehk Suur Munamägi oleks aga ronimiseks kindlasti kõvasti raskem, kui pool nõlva poleks nõnda entusiastlikult asfalti valatud. Heidame järjekordse kiire pilgu ammututtavale valgele tornile ning otsime erinevatelt nõlvadelt üles kaks geoaaret- ühe võõra ning ühe minu oma.

   Õhtu viimane, Rohtõsuu mägi, ajab mind kõvasti naerma oma etümoloogiaga- kui "suu" on loomulikult võrokeelne sõna soo või raba jaoks, siis "rohtõ" pidada olema mitmuse omastav sõnast "rohõq", mis tähendavat sea sööginõud ehk moldi. Pole mina küll säärast mudaauku siinkandis näinud, mis Rohtõsuu nime vääriks, aga loodan ühel heal päeval midagi sellist siiski kogeda.
   Munamäe idanõlvalt viib alla RMK üle-eestiline matkatee, mida Papisöödü mäelgi järgitud sai, ning jalamilt on Rohtõsuu ka ilusasti kohe näha. Ronime mõned sammud lagedal heinamaal ning siseneme siis tihedasse laande. Meie õnneks viib tipuni väike metsarada, mille juba eelmisel korral siin käies leidnud olin. Tookord jõudsin Rohtõsuule alles hämaras ning tee kohal kõrguv padrik mõjus küllaltki kõhedalt, seekord toob päikesepaiste siin esile aga hoopis kauni varasügisese valgusemängu.

Kaunis varasügisene valgusemäng

Päevasaagiks tuleb siis kaksteist mäetippu- homseks jäävad meile vallutada ainult Haanjast lõuna poole jäävad tipud, millest kaks asuvad enam-vähem suure tee kõrval, ülejäänud aga omadega juba nii võsas, et suurest erutusest ei tahaks Tummõlkal ehk õhtul muidu unigi tulla, kui poleks kere omadega vahepeal vedelasse olekusse muundunud (palju aitab sellele kaasa ka tagasiteel kõrguv Sarapuumägi).

   Esmaspäeva hommikul ajame oma sültjad kered taas tahkeks, kummutame kurku kes millise kuuma hommikujoogi ning võimegi viimased kaheksatuhandelised ette võtta. Sõidame taaskord, keel vestil, Haanjasse, kus uued jäätised juba letil ootamas, sest ega tõelistel haanjamaa meestel muudmoodi ju ei kõlba. Topime endid süsivesikuist pungile ja lippame päeva esimest, Haragamäge, vallutama.
   Haragamägi (nr.6) Asub Haanja lõunapiiril vastu Plaksi küla ning sarnaselt lähedal paikneva Luku mäega, puutub oma jalamil Suurt Munamäge- tänu sellele ei pea mäe suhteline kõrgus just kuigi suur olema, et kaheksatuhandeliste klubisse mahtuda. Jätame rattad tee kõrvale põõsasse ning jalutame lauget, ent pikka nõlva mööda üles. Ehkki mägi ei tundu Haanja poolt lähenedes kuigi kõrge, avastame tippu ääristava metsatukani jõudes kogu ümbritseva maastiku meist tükk maad madalamale jäävat. Ainsa konkurendina vahib Haragamäele teiselt poolt teed otsa pilvedeni kerkiv Suur Munamägi.

   Üle tee, Suure Munamäe kõrval, seisab päris kogukas Kivestmägi (nr.8), mis koos Vällämäega on olnud meie senise vallutusretke ehk üks kõige suuremaid vaenlasi- nimelt jookseb kaugelt kõige raskem rattatõus just üle selle mäe lõunaosa Plaksi külla. Haanja poolt kahel jalal läheneda aga nii väsitav polegi ja vaid mõnekümne minutiga on meil sellegi tipu otsas käidud. Mäe kõige kõrgem osa on jällegi metsane ning oma nimele vääriliselt kaetud igas suurustes kividega. Metsasalude vahelt leiame muuhulgas ka kellegi üles haritud maalapid- tegeletakse siinmail vist salapõllundusega (huumor).

Vaade Kivestmäe jalamilt Haanja suunas, vasakul on Haragamägi

Lähenemas on meie kahepäevase ettevõtmise lõpuosa, mille oleme otsustanud pisut põnevamaks muuta- nimelt on meil plaanis viimased kuus mäetippu läbida ühe jutiga jalgsi, ratta abita. Kuigi kõnealused mäed ei asu üksteisest eriti kaugel, muudab matka keerulisemaks teede puudumine ning läbitava maastiku kõrge raskusaste. Oleme valmis (ma ei pea silmas varustust) nii sooületuseks kui padrikus turnimiseks ning asume kuuikut vallutama järgmises järjekorras: Kerekunnu mägi (nr.3), Tsälbämägi (nr.4), Olgluiõmägi (nr.18), Vänni Korgõmägi (nr.10), Tõudrõmägi (nr.11) ja Viinämägi (nr.19). Augustikuisel peitmiseretkel kasutasin mägede leidmiseks ka teid, ehkki Kerekunnu ja Tsälbämäe vaheline mädasoo sai mul tollelgi korral täies ulatuses läbitud.

   Jätame jalgrattad Kerekunnu mäe jalamile, kuhu pääseb Haanja-Ruusmäe teelt Vaskna järve juurest paremale pöörates. Lahkume pisikeselt metsateelt, mis meid koos ratastega lihtsasti Mäe-Kääraku spordibaasi juurde viiks, kiviviske kaugusele Viinämäe ja Tõudrõmäe juurest. Astume selle asemel hoopis Eesti kõrguselt kolmanda mäe tippu, mis hõreda metsa vahele ühe tagasihoidliku talukoha lähedusse on peitunud. Kerekunnu mägi on tõeliselt pirakas, kui arvestada, et algab see juba Vaskna kaldalt ligi kilomeetri jagu eemal. Kui Külmik on aarde leidnud, saame tunda ka mäe järsku põhjakallast, mis ligi neljakümnekraadise nurga all mustavasse, tihedast võsast läbi kasvanud mülkasse kukub. Sealt algab Kar'asuu (juhin tähelepanu ülakomale, mis võro keelesmärgib palatalisatsiooni), kust meie entusiastlik matkaduo nüüd läbi peab murdma, et ka teisel pool kõrguv Tsälbämägi vallutatuks lugeda.

   Kuu aega tagasi Tsälbämäel hulkumisest saab üsna konkurentsivõimelise matkajutu, sest ehkki mäe leidmine Kerekunnu poolt tulles mulle suurt raskusi ei valmistanud, pidin tipuni jõudmiseks lausa Külmikule helistama, kes mulle siis maa-ametist koordinaadid hankis. Tsälbämägi on nimelt ilmatu kobakas piklik platoo, mis kontrastiks lagedatemale lappidele on väga ebareeglipäraselt kaetud ka nii võsa, kui kuusenoorendikega. Mäe keskel laiub põhja-lõunasuunaline madalam osa, mis vähemasti augustikuus oli veel täidetud mehekõrguste nõgestega. Olles sealt, hambad ristis, läbi murdnud, helistasingi tookord kolleegile, et päris umbes enam ringi aelema ei peaks. Tsälbämäe põhjaküljel laiuvalt niidult paistis kenasti kätte ka Eesti kõige kõrgemal asuv veekogu- Tuuljärv.

   Nüüd aga koperdame Kar'asuus (ülakomaga), mis on õnneks tehislikult mõnevõrra kuivendatud. Jalgade märgumist tuleb meil kõige rohkem karta orgu läbivat kraavi ületades- mina saan palkidel turnimisega üsna lihtsasti hakkama, ent hädaldavat Külmikut pean veel kaua järele ootama.
   Enne Tsälbämäe tõusu saame natuke matkata ka mingite tankide poolt sisse sõidetud metsaveoteel, muuhulgas on tee tekitanud monstrumid ligi meetristest kändudest üle sõitnud. Tõus on pikk ja väsitav, ent Kerekunnu mäest siiski pisut laugem. Käsiglobaalpositsioneerimisseadme abil leiame paksude laante vahelt ka tipukoha kergesti.

   Eesootav lõik Olgluiõmäele on meile (ilmselt ka kogu ülejäänud maailmale) varasemast täiesti tundmatu, sest ehkki olen siinkandis ennegi kõvasti hulkunud, sattusin ennist aaret peites Olgluiõmäe otsa ka ise alles esimest korda. Marsruudi pikkus on umbes kuussada meetrit, mis pikeneb kõvasti eksitava teelõigu tõttu, mis meie kõnnakuga mõne aja pärast ristub. Tee tuleb kusagilt Plaksi poolt ent ei näi kuhugi suubuvat, mistõttu peame pärast sama targalt tagasi sammuma. Soontesse tilkumas võitlusjanu, sukeldume nüüd hoopiski pea ees põõsastikku ning meie jalge alla hakkab vähehaaval ilmuma künkaid, võsastikke, metsaaluseid ning lõpuks see:

See on soo!

Saame soolapist endalegi üllatuseks kuiva jalaga üle, kuigi ühest pisikest kraavist tuleb üle hüpata. Ümbrus muutub edaspidi aga rohelisemaks, samblasemaks ning kuidagi nõiduslikumaks- Olgluiõmägi tundus ka kuu aega tagasi eritavat väga omanäolist hingust. Tammume mööda künklikku metsaalust edasi, kuni kauaoodatud valge silt meid teretab.

Mingi Külmiku huumor

Nõnda saamegi nimekirjast maha kriipsutada kaheksatuhandeliste seast kõige raskemini hääldatava ning ühtlasi ka ilmselt kõige eraldatuma mäetipu- ees on aga ootamas veel kolm.

   Vänni Korgõmäele viib pooleldi rohtu kasvanud tee, mida kasutasin ka augustikuus nende kahe mäe vahel liigeldes. Ehkki rada suubub Vänni küla juures Plaani-Rõuge kruusateele, ei lähe meie kergema vastupanu teed, vaid pöörame jälle põõsasse, et järgmised mäetipud samuti varemproovimata moel vallutada.

Tee Vännile

Metsa sees, vahetult ida suunas kõrgub Vänni Korgõmägi, kuhu ronida on keeruline vabalt voogava (üllatus) võsa tõttu. Mäel laiuv mets näib olevat istutatud, kuna puud on kõik nagu loodi järgi ritta kasvama asunud, metsa inimtekkelisus ei ole aga takistanud põõsasrindesse paksu padriku tekkimist. Võitleme, silmad kissis, puude ja põõsastega, eriti ohtlikeina tunduvad õigustatult kuivanud okaspuuoksakesed, mida kogemata oma peaõõnsustest küll leida ei sooviks. Korgõmägi mõjub igal
aastaajal veidi kõhedalt ja ehkki ilm on pilvitu, ei pääse päikesekiired meie teekonda eriti valgustama.

   Korgõmäelt laskudes tabab absurdijumalus meid oma kummiotsalise vibunoolega, kui leiame põõsaste vahelt midagi, mis siin olla justkui ei tohiks.

Midagi, mis siin justkui olla ei tohiks

Kui ülemist pilti hoolikalt uurida, joonistub sellel välja meie edasine marsruut. Kõige otsema tee Tõudrõmäele leiab loomulikult umbkaudu pildi parempoolsest ülemisest nurgast. Just sellisesse paksu tihnikusse me nüüd sukeldumegi (tajun korduvat temaatikat).

   Nagu ennist mainitud, jookseb meie kõndimissuunaga paralleelselt Plaani-Rõuge kruusatee, mida mööda tegelikult hõlpsasti ka Tõudrõmäele pääseks. Meie Külmikuga pole aga ometi mingid suvalised mehed- meie läheme ikka otse nagu õigetele heteroseksuaalsetele eesti meestele kombeks.

Õigete heteroseksuaalsete eesti meeste Plaani-Rõuge kruusatee

Sedapuhku on sooületus pisut märjem ning Lõuna-Eesti soodele iseloomulik äravoolukraav natuke laiem. Suudame vaevu kraavist üle kalpsata, ehkki muttajäetud jälgi uudistades selgub, et millalgi lähiminevikus on siin keegi põdralaadne olend ka veidike rohkem hädas olnud.

Kirjutasin otsingumootorisse "õige heteroseksuaalne eesti mees"

 Kõnnin nägu käsiglobaalpositsioneerimisseadmes ja näen, et vahemaa järgmise tipuni väheneb iga sammuga. Analüüsin saadud andmeid ning tammun koos Martin Külvikuga üle Leppoja mäe, mille muistne Jääaja-nimeline jumalus on siia Tõudrõmäe ja Korgõmäe vahele puhvriks loonud. Mõne aja pärast saabume Haanja suusamaratoni rajale, mis suvistele oludele vaatamata on päris hästi läbitav. Peagi hakkab paremale tekkima üüratu sein ja nii teame, et oleme eesmärgile lähedal.

   Tõudrõmäega on nimelt selline naljakas lugu, et ehkki Mäe-Kääraku spordibaasi poolt pääseb tipuni võrdlemisi kergelt (kui kergeks lugeda kinniste silmadega kuusenoorendikus aelemist), suusaraja poolt tulles aga leiab uudishimulik rändur ühe kõige järsema nõlva Eestimaal. Meie satume ronima selle järsema nõlva ehk ühest kõige laugemast piirkonnast.

   Jõudnud neljakäpakil mäele, asume esiti seda kõige õigemat nõlva otsima, mille leiamegi lõpuks mäe edelaküljelt. Oma töö on siin teinud ka Erosiooni-nimeline muistne eesti jumalus. Vahime nõlvaga mõnda aega tõtt.

Päikeseline kukkumissurm

Tõudrõmäe tipu moodustab vana talukoht, mis on igast küljest kuusevõsaga piiratud. Talukohale viitavad praegu ainult mõned suuremad puud, mis muidu võsastunud mäel selgesti eristuvad. Külmik otsib lähedusest üles aarde ning võimegi vaikselt spordibaasi suunas astuma hakata. Selleks tuleb meil juba ennist mainitud kuusenoorendik läbida, kust Külmik leiab muuhulgas jälle üleelusuuruseid seenemutante.

   Kõvasti okkalistemana tuleme spordibaasi juures võsast välja ning leiame ööbimisputkade vahelt tee Viinämäe suunas- tegelikkuses on see lausa sama tee, kuhu oma rattadki jätsime. Liigses elevuses kõnnime viimasest kaheksatuhandelisest aga kogemata mööda ning kui oma vea avastame, leiame targemana olevat rataste juurest läbi käia. Nõnda naasemegi Kerekunnu mäe nõlvale, kus meie kaherattalised saabuvaid rändureid kogu selle aja truult oodanud on.
   Pikalt meie saaga enam ei kesta, sest pärast väikest laskumist leiamegi viimaks Kerekunnu mäe lõunaosasse tekkinud suurema kühmu, mille rahvasuu hiljem Viinämäeks nimetanud on. Mäetipp on jällegi metsaga kaetud, ent teepoolne nõlv põllu all, mis matka lõpetuseks päris korraliku vaate moodustab. Ümbrust saan uudistada kolmemeetrisest jahitornist, kuhu mugavuseks keegi isegi tooli on toimetanud. Nõnda saabki meie kaheksatuhandeliste saaga rasvase punkti.

    Jõudnud tagasi Tummõlka baaslaagrisse (pärast Sarapuumäe ületamist), ei jõua me eriti muljetadagi, kui kolleeg Külmik mu üksi jätab ning autoga Tartu suunas lahkub. Pole hullu- eks saangi nüüd endamisi oma Haanjamaa vanaisakodus sügavasisulisi mõtteid heietada ja pikkamööda nentida, et minu elukene on vahepeal ikka kaunis vahvaks muutunud!

Eks muda ole ikka igal pool ühesugune (Jalgsimatk Alutagusel)

Oo õnnis varasuvi! Kevadlilled on õitsenud, püsikud läinud lehte ja hein kasvanud mehekõrguseks. Võib vist väita, et praeguse aastaaja võlud tirivad peaaegu igaühel suunurgad karvavõrra kõrgemale, ent minul on muidki kaalukaid põhjuseid rõõmustamiseks.
   Juba neli või viis aastat olen jagelenud kummaliste eluprobleemidega, mis eelkõige on vist olnud seotud Tallinnas elamisega- ei istu mulle ikka sugugi sealne linnakära ja liiga silmapaistev hulk üleambitsioonikaid inimesi. Keset väsitavat hilistalve käisingi omadega niimoodi päris imelikus kohas ära ja olin sunnitud oma elus kiiresti põhjalikke parandusi läbi viima. Olengi nüüd viimaks teinud tõelise kannapöörde, oma mõttemustreid drastiliselt muutnud, ja tunnen viimastel kuudel seetõttu lausa uskumatut värskust, inspiratsiooni ning rahulolu. Päris suure sammu parema elu suunas astusin ka, kui võtsin ühendust endise klassivenna Siim-Kaarliga ning planeerisin nädalavahetusele kibekiirelt ühe matkakese, mida võib omamoodi pidada märgiliseks minu uue ja õnneliku elu alguses. Siin see meeliülendav kogemus siis on- eks muda ole ikka igal pool ühesugune:

 

Siimu huvi matkamise vastu tuli mulle isegi mõnevõrra üllatusena, kuna järjest harvem näib tal kooli ja pere kõrvalt niisama hulkumiseks aega jäävat. Pakkusin siis alandlikult talle esialgu välja kaks ideed- rattaretk Põhja-Lätis või jalgsimatk Muraka rabas Ida-Virumaal. Kuna olin oma jalgratta jätnud vanaisakoju Haanjamaale, oleks nostalgilise rattaretke realiseerimiseks olnud vaja autot, millele Siimul sel korral aga kahjuks ligipääs puudus. Nõnda jäigi sõelale Muraka raba ja Ida-Virumaa idee.

   Peamiselt selleks, et erinevates Eesti võsades aeg-ajalt väikeste karbikeste järel tuhnida, olin hiljuti omale soetanud uhke Garmin eTrex 20 käsikasutamiseks mõeldud niinimetatud ülemaailmse haardega positsioneerimisseade (mõned nohikud tunnevad aparaati GPS-i nimetuse all), seega tundus kodumaa ühes suurimas rabamülgastikus aelemine mulle isegi piisavalt ohutuna, seda enam, et piirkonnas asub kokku lausa kolm RMK metsaonni- Varessaare ja Seljandiku metsaonnid rabast ida pool ja Muraka metsaonn läänes. Minu tähelepanelik kolleeg märkis aga peatselt, et raba lääneosast on väga keeruline õigeaegselt mõnd Tartu suunas sõitvat bussi leida ja kuna Siimul oli pühapäeval kojusaabumisega pisut kiire, otsustasime rabaületamist seekord mitte plaani võtta. Nõnda improviseerisingi kokku jällegi uue ja sedapuhku kõvasti tsiviliseerituma marsruudi liinil Mäetaguse-Varessaare-Iisaku. See teekond on ka ülemisele kaardile kritseldatud.

   Mida teadsime Ida-Virumaast? Eks see ole meie jaoks alati tundunud ühe Eestimaa kõige müstilisema piirkonnana. Millegi matkalaadsega olen siinkandis varem hakkama saanud kahel korral- mõned aastat tagasi talvisel Ontika paerannal ja millalgi ammu rattaga kusagil Narva ja Kohtla-Järve vahel. Mõlemal juhul oli looduslikest vaatamisväärsustest fookuses peamiselt uhke Põhja-Eesti klint, ning lõputud Alutaguse metsad ja rabad olid meile tegelikult senini veel täiesti võõraks jäänud. Seda viga asusimegi nüüd parandama.

   Juba traditsiooniks kujunenud kohtumine Tasku-nimelise kaubanduskeskuse toiduosakonna kassade ees leidis aset reede õhtul kell 17.25, kus juures selleks ajaks olin suutnud juba ühe sandaali katkiseks kõndida. Üheskoos trügisime ligi veerandtunni vältel oma üüratute seljakottidega poelettide vahel ja krabasime ostukorvi kõiksugu vajalikku ja head-paremat, alustades joogiveest ja lõpetades magusate müslibatoonidega. Siimu seljakott osutus minu omast umbes kolmandiku võrra suuremaks, ning nõnda sattus suurem osa söögikraamist minu kolleegi laiale turjale- oma esimeseks rännakuks oli tal selga aetud uhiuus üheksakümneliitrine roheline sõjaväekott.
   Istusime Kiviõli bussile, muljetasime oma põnevatest elukestest ning nii ei tundunudki tee Alutaguse taigavööndisse kuigi pikk. Pisut enne kaheksat astusime Koltsina bussipeatuses varasuvisevärske õhu kätte ja seadsime sammud paari kilomeetri kaugusel asuva Mäetaguse küla poole.

   Mäetaguse näis võrdlemisi elujõulise asulana. Kohalikke teenindab siin väike ostukeskus, põhikool ja lasteaed, turismi edenemise kohalt on oluline ka kohalik mõisahoone, kus praegusel ajal hubast majutust pakutakse. Meenus, et mõned aastad tagasi olen siin isegi ööbinud- järjekordsel AHHAA väljasõidul, mille käigus mingile Ida-Viru aherainemäele teadustelk püstitatud sai.
   Kõndida tuli õhtu jooksul veel pea neliteist kilomeetrit, mistõttu palusin Siimul end enne looduse rüppe heitmist veel minu katkise sandaali juures aidata- pool rulli isoleerteipi tegi astumise edaspidi täitsa mugavaks.

   Esimese seiklusena otsisime GPS-i abil küla lõunapiirilt Von Roseni nimelist kabelit, kus minu teada üks senileidmata geoaare pesitsema pidavat. Pöördusime tee kõrvale põõsasse ning ragistasime läbi tiheda võsa ning üles Põhja-Eesti kohta kuidagi väga järsust nõlvast. Peatselt leidsimegi teeotsa ja metsatuka seest ka kabeli- oli teine seal päris üksiku olemisega ning palju uudistajaid sinna just ilmselt ei satu. Mõnedkümned meetrid eemal, keset puistut, lebas väikeses augukeses ka aardekarp, kuhu oma nimed siis korralikult kirja panime. Siim jättis järgmistele otsijatele hädaabiks karpi paki tikke, saagu need siis kellelegi kunagi tarvilikuks!
   Isegi (väga algelise kaardiga) positsioneerimisseade ei päästnud meid mõningasest ekslemisest, mis edukale aardejahile järgnes. Meile vajalik teeots jäi esialgu nägemisulatusest välja ja nõnda kooserdasime üsna umbes ringi, enne kui kogemata endid jälle õigelt rajalt avastasime. Mäetaguse jäi nüüd selja taha ja kõnnisuunas ainult meeletud Ida-Eesti kaunidused:

Ida-Eesti kaunidused

 Kruusatee Mäetaguselt Iisaku suunas oli tegelikult päris vaheldusrikas- maastik on siin küllaltki künklik ning taimestiku tüübid kahel pool teeperve näisid regulaarsete intervallide järel vahelduvat, tekitades matkajais kaunikesti kõndimislusti. Erksalt on meelde jäänud varasuviselt roheline hein ääristamas tihedaid värskelt lehtinud lepikuid.
   Kell näitas päris õhtut, kui kruusateelt viimaks ära pöörasime, ja sedamaid kargas kusagilt ussiaugust välja meie esimene pisike matkapersehetk- nimelt tundus RMK metsaveotee, mille oma marsruudiks olime valinud, nagu joonlauaga tõmmatud- pulksirge, üksluine ja näiliselt lõputu.

Viie kilomeetri pärast see siiski lõppeb

Märkamatult sattusime aga niimoodi üha sügavamale Alutaguse metsadesse ja aina lähemale massiivsele Muraka rabale. Pikkamööda lähenes ka õhtupimedus (nii palju kui seda Eestimaa varasuvel on) ja olemine muutus kõhedaks. Ühest pikast sirgest sai kurvi järel teine pikk sirge ja iga samm hakkas endaga kaasa tooma hirmutavaid kujutluspilte mõnest eriti suurest ja ohtlikust metsloomast. Aeg-ajalt tundus selja tagant ka justkui valguskiiri sähvatavat- tõenäoliselt oli tegu vaid silmapettega, ent kunagi ei saa välistada üleloomulike jõude või maaväliseid olendeid.

   Ühtäkki muutus jalgealune pisut kodusemaks- teele tekkisid ka mõned kurvid ja künkad. Kõikvõimas positsioneerimisseadeldis näitas, et meie ööbimiskoht rabaserval Varessaare metsaonnis asub kaks kilomeetrit teelt eemal. Ühel lagedamal mäekingul tähistas pruun sildike väikest metsarada, ning nõnda hakkasime juba arvama, et ehk ei peagi me metsaonnini käpukil mööda soometsa roomama.

Pidime küll

Metsarajake algas Mustassaare taluvaremete juurest ja suubus kähku tihedasse laanetukka. Õige pea jäime ka päris pimeda kätte ja algas järjekordne mudane seiklus.
   Esmalt hakkas rajale regulaarsete intervallide järel ilmuma väikseid märgi plekke- selle üle me pisut isegi rõõmustasime, lootes, et ehk hirmutavad säärased teeolud metsaonnist eemale potentsiaalsed pidulised (Grigori ja Ivan, nagu me neile Ida-Virumaale kohaselt viitasime). Mõnesaja meetri järel aga taipasime, et onnini jõudmiseks on ikkagi väga palju tahet vaja- metsaalune muutus sujuvalt siirdesooks ja mõne suurema maasturi poolt iidsetel aegadel üles küntud metsatee roostepunakaks veekoguks. Liikumistempo jäi väga aeglaseks, sest vältimaks vetevoogudesse vajumist, pidime ragistama mööda teeäärset võsa ja ronima mahalangenud puudel.

   Tuleb tunnistada, et ehkki järgnevad kaks kilomeetrit möödusid äärmiselt lõbusalt, kulus aega selleks päris kõvasti. Kui ma libeda sandaalipõhja all ühtäkki läbivettinud turba asemel läbivettinud moreenpinda tundsin, oli kell juba üle kesköö. Seal sooserval see meie ööbimiskoht asuski- Varessaare metsaonn.

   Maja ümbrus oli niitmata ja nii saime ukseni veel tublisti nõgestes tuhlata. Maja ise aga oli väsinud ränduritele lausa uskumatu luksus- veel lähiminevikus metsavahi elupaigana kasutusel olnud puumajal oli suisa kaks korrust, kus juures alumine neist oli umbes kolmandiku jagu täidetud kuivade küttepuudega. Lõkkematerjali leidus ka veel maja räästa all ning suure kuhjana keset heina kasvanud õue. Grigorist ja Ivanist polnud jälgegi, ning ehkki onnis oleks ruumi jätkunud veel mitmelegi matkaseltskonnale, võisime segamatult nautida õndsat üksindust.

Siim-Kaarel oma igapäevases ilus

Sättisime endid sisse teise korruse naridele (!) ning tegime tule väikesesse bullerjani, mis olemise väga õdusaks muutis. Istusime laua ääres, jõime alkoholivaba õlut ja tuhnisime ümbruskonnast tehtud ortofotodes, mis lahkelt vooditele oli jäetud. Nii eraldatud olime tol hetkel tsivilisatsioonist.

Sellised on seni välja näinud kõik isased Trummid

Une tõi peagi silmile Alutaguse sulnis öine vaikus. Hommikul seevastu virgusime reipamalt kui tavaliselt, sest loodus lausa kutsus oma rüppe (seda ülekantud poeetilises tähenduses- õhtul joodud õlled lahkusid juba öösel und jupitades ühekaupa kehast)! Keetsime hommikuks viinereid, valmistasime teed ja pakkisime asjad. Jätsime kodinad esialgu veel tuppa, et lähedalasuvast Muraka rabast järjekordne geoaare üles otsida.

Varessaare metsaonn

Onni ümbrus oli küll heina kasvanud, kuid sellegipoolest täis ennekuulmatuid mugavusi nagu lõkkeplats, grilliase ja isegi kilesaun, mis tõsi küll, tundus nüüdseks olevat kasutuskõlbmatuks muutunud. Soo juurde oli sisse tallutud paarisajameetrine rajakene ning kohe tungis sellel ninna eriomane rabalõhn. Valmistugem- siinkohal üks Eesti suurimaid rabamassiive:

Muraka raba

Vaade oli tõesti võimas, põhjamaiselt karge ja oma üksinduses pisut trööstitu. Elamus oli seda suurem, et rabapinnal kõndimiseks polnud meil kasutada ühtki laudteed ega räätsapaari ja nii vajus minu šokiseisundis sandaal esimesel võimalusel rohelisse älvesse:

Ma pidin selle ise sealt välja tõmbama

Tatsasime mööda punakaid rabamättaid pisut üle poole kilomeetri, suunda näitamas ülemisel pildil näha olev peopesasuurune aparaat. Niinimetatud geoaarde asukohaks leidsime aga olevat pisikese soosaarekese kidurate mändide rüpes.

See kahtlane mees võiks mõne pildi peal ka olemata olla

Õieti leidsime me siit ainult otsitavad koordinaadid, aare ise oli lume sulamisega vist hoopis kaotsi läinud. Nõnda asusime mõningase molutamise järel tühjade kätega tagasiteele, mis oleks ilma satelliidiaparaadita kindlasti eriliselt raskeks osutunud- lagerabas kaob suunataju kergesti ning nii ei õnnestunud meil majani viivat teeotsa leidagi. Selle asemel kütsime me otse läbi mudamülka, kuhu sandaal jälle kangesti kinni tahtis jääda:

Järjekordne mõttetu pilt jalgadest

Saagu siinkohal veel jäädvustatud meie öine varjupaik:

Jäädvustus

Mis siis muud, kui jälle tagasi suuremale teele- jätsin meelega jalga märjad sokid ja mudased püksid, et julgemini läbi siirdesoo söandaks tuhlata. Kilepüksid olin rabas aeledes kuidagimoodi ka väga nilbelt ära rebestanud, mistõttu ei pidanud keha kergendamiseks enam pükse allagi tõmbama. Sellele uskumatule mugavusele vastukaaluks muutusid probleemiks aga mustad sääseparved, kes paljastel sääremarjadel nüüd eriti hõlpsasti einestada said.

   Valges tundusid teel laiuvad veekogud kuidagi ohutumad ja nõnda otsustasin neist otse läbi kahlata. Sandaalid said ehk puhtamaks küll:

Looduses jalutamas

Üleujutatud raja keskel jooksis pisut kõrgem hari, millel sammudes suutsin end põlvest ülevalpool kuivana hoida. Aeg-ajalt tahtis jalg küll sügavamasse vette libiseda, kuid suuremat sorti katastroofist suutsin siiski hoiduda.

Matkarada

Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast olime juba tagasi kõrgemal kingul Mustassaare talu varemete juures ja vahetasime kähku riided (milline areng esimesest Läti matkast saadik- vahetusriided!). Meie edasine kõnnak kulges nüüd mööda pikki ja sirgeid Alutaguse kruusateid.

   Järgnes sport- ligi viisteist kilomeetrit tatsusime mehiste nägudega Iisaku suunas, peatudes vaid sandaaliparandustöödeks, joogipausideks ja purgisupivaheajaks. Kahel pool laiusid ühtlaselt metsad, taandudes aeg-ajalt vaid üksikutele taludele ruumi andes. Enne teelõigu lõppu jõudsime Siimuga mõlemad juba kõndimisest pisut tüdineda- õlad hakkasid seljakotirihmade all valutama nagu tihti sellistel puhkudel juhtub.
   Iisakule jõudsime alles enne kella kuut õhtul ja suundusime esimese asjana muidugi kohaliku ostukeskuse poole. Hellade taldade jaoks pisut liiga kõva asfalttee lookles muudkui ülesmäge kuni silmasime paremal käel surnuaeda ja vasakul majesteetlikku kihelkonnakirikut:

Majesteetlik kihelkonnakirik

Iisaku on ligi kaheksasaja elanikuga asula ning sarnaselt teiste Ida-Viru maapiirkondadega, ei ole siin enamuses sugugi mitte venelased, vaid meie endi armsad soome-ugri rahvuskaaslased. Seega oli ehk pisut kohatu kohaliku ostukeskuse ees askeldavad härrad jällegi naljatlevalt Grigoriks ja Ivaniks ristida. Tõepoolest- kui olime ostlemise lõpetanud ja poeesisele muruplatsile einestema asunud, pöördus niinimetatud Ivan meie poole sulaselges ja puhtas eesti keeles.

   Sääraste kohalike suurmeestega suheldes olen täheldanud, et olenemata paigast, kellaajast või joobeastmest, suudavad nad jututeema alati väga sujuvalt oma spetsialiteedile juhtida. Nii jõudis ka Iisaku Ivani jutt üsna kärmelt talle kõige südamelähedasema valdkonnani, milleks oli otse loomulikult metsloomade vaktsineerimine väikelennukitelt visatavate pakikeste abil. Kuulasime, noogutasime kaasa ja andsime vestlusesse oma panuse väljendite "eks ta ole!" ja "ega jah!" abil.

   Iisakul asub muuhulgas ka Ida-Virumaa kõige kõrgem mägi, mille tipp asub merepinnast Põhja-Eesti kohta päris muljetavaldava 94 meetri kõrgusel. Tegemist on piirkonnale iseloomuliku oosiga, mille suur suhteline kõrgus on andnund kohalikele põhjuse siia üks korralik vaatetorn ehitada. Tegime natukene anaeroobset trenni ja ronisime kõrgele vaadet imetlema:

Vaade Tärivere mäe vaatetornist

Tärivere mäe tornist oli näha nii ulatuslik taiga, laiad rabaalad ning põhja pool ka terve rida tossavaid korstnaid ning aherainemägesid. Lõunas võis õrnalt aimata ka Peipsi järve piirjooni.

   Naasime mäe pealt kiriku vastas asuva surnuaia juurde, kust pidavat algama seitsme kilomeetri pikkune Kotka matkarada. Veetsime aga terve igaviku hauaküngaste taga ekseldes, sest rajatähiseid polnud näha kusagil. Olime väsinud ning Siim-Kaarel muutus ekslemisest pisut pahuraks- peletasime tuska, kujutledes peatselt ees ootavat hubast olemist matkarajal mõne kilomeetri jagu eespool asuvas Seljandiku metsaonnis. Kalmistust aga kaugemale me siiski kuidagi minna ei osanud. Kuna minu pisikesel elektroonilisel abimehel olid onni koordinaadid salvestatud, murdsime näidatud suunas lõpuks otse läbi võsa ja õnneks sattusimegi nõnda kauaotsitud rajale, mis paraku tundus küll üsna kehvas ja hooldamata seisus olevat.

   Matkarada viis meid otse loomulikult kohe jälle rappa, mis eelmisest küll tublisti väiksem ja varjulisem tundus:

Mina niisama Õpetaja rabas

Õpetaja raba on oma nime saanud kellegi härra Rudolf von Hippuse järgi, kes kohaliku pärimuse kohaselt on kunagi sooserval elanud ja sealt pühapäeviti Iisaku kirikus õpetamas käinud. Matkalised paraku Õpetaja raba läbides kuigipalju targemaks ei saanud, sest raskete kottide all vaeveldes ei olnud meil jaksu infotahvleid kaua põrnitseda. Sood läbiv laudtee oli üsna kehvas seisus ja minu paljukannatanud sandaalid pidid mitmel korral oma vettimavad võimed jällegi proovile panema.
   Pärast kilomeetrist rabaretke jätkus tee luitelisel metsaalusel. Möödusime muuhulgas ühest spontaanselt tekkinud prügilast, kuhu ümberkaudsed kalevipojad salaja tonnide kaupa autorehve ja vanu akusid olid kokku tassinud. Kas tõesti on meie kodumaa nii kaunis?

   Paraku muutus minu vapra kolleegi nägu meetri haaval üha hapumaks ja iga samm aina raskemaks. Viimaks seisatas ta keset liivast metsateed ja teatas, et tahab tagasi Iisakule minna, et viimasele Tartu bussile istuda- väidetavalt oli tal tervisega midagi lahti ja raske eksam lähihorisondil paistmas. Otsustasimegi siis oma matka enneaegselt lõpetada.
   Aega oli meil muidugi selle jaoks üleliiagi- ümberpööramise hetkel asus buss meist kahe kilomeetri kaugusel, ja selle väljumiseni oli jäänud veel tubli viisteistkümmend minutit. Tuli rampväsinuina ilma pikema jututa sörkima hakata. Jällegi möödus luiteline männik, selja taha jäid Õpetajate raba üleujutatud laudteed, ja just kui arvasin, et enam ei jaksa, hakkas üle heinamaa paistma kalmistualune kruusatee.

   Kuna läbi võsa tuttava kalmistuni murdmiseks meil aega ei jätkunud, sooritasin peas kibekiiresti geograafilised arvutused ja juhatasin matkalised instinkti ajel mööda teed ida suunas- meid saatis edu ja mõne minuti pärast jooksime juba Iisaku majade vahel. Viimane lõik bussipeatuseni jooksis ülesmäge ja siin jäin Siimust kahjuks kaugele maha.
   Kummalisel kombel aga päädiski meie õhtune epohh higise hingeldamisega Jõhvi-Tartu bussis. Enne kojusaabumist pidime veel terve tunni vältel kannatama üht noort Mustvee härga, kelle lakkamatust, eeldatavalt venekeelsest lõugamisest, me suurt aru ei saanud, ehkki arvan, et ta liigitas mind vähemalt ühe korra ekslikult makaagiks. Nii bussijuhil kui ka kaasreisijal oli temaga täitsa palju häda. Aga nagu rahvakunstnik Ants Laidam laulusõnul ütleb- muidu polnud häda midagi, eks muda ole ikka igal pool ühesugune.