Terve aasta on telkimisest vahele jäänud ja hästi pole see teps mõjunud- augusti algul taipasime Otiga lõpuks mõistus pähe võtta ja päästa, mis päästa annab.
Matkavaimu taaselavdamiseks pole kahtlemata paremat moodust kui minna Lätti- kohe meie külje all, ent ometi nii erinev ja eksootiline. Kuna Otil polnud jalgratast visandasime jalgsimarsruudi:
Nagu kaardilt näha, otsustasime Ķemeri rahvuspargi kasuks Riia lahe lõunakaldal, Jūrmala linnast vahetult
läänes. Tegu on ühega neljast Läti rahvuspargist ning peamiselt kaitseb see piirkonna suuri soid (Lielais Ķemeru tīrelis, Slokas purvs), Litoriinamere jäänukjärvi (Slokas ezers, Kaņieris), suuri metsamassiive ja traditsioonilisi rannakülasid (Bigauņciems, Klapkalnciems, Ragaciems). Rahvuspark on asutatud aastal 1997 ning nime saanud Ķemeri linnaosa- Jūrmala emalinnast kümmekond kilomeetrit eemal umbes kahe tuhande elanikuga asula järgi.
Pisut enne kümmet hommikul ootasimegi Tartu vaksalihoones Valga rongi. Raudteeühendus Riiaga on hiljuti võrdlemisi kvaliteetseks muutunud- Valga rongijaam on nüüd osaks mõlema riigi raudteevõrgustikust ning tihti tuleb Tartust saabudes vaid paar sammu uude vagunisse astuda ning sõit üle piiri võib alata, meil oli enne Riia rongi siiski kolmveerand tunnikest aega sisseostete tegemiseks. Fotoaparaadi puudumise tõttu jäi seekord jäädvustamata kuulus Valga vaksalihoone snäkivalik, ent kui õigesti mäletan, pakutigi seal meie pettumuseks hoopis suveniire ja maiustusi.
Sõitsime kolm tundi juba tuttavaks saanud marsruudil läbi laia Vidzeme. Rong sõitis muuhulgas läbi Strenči (ületas Gauja), Valmiera, Cēsise ning Sigulda. Enne Riiga jõudmist on mul aga alati silmad aknast väljas- midagi elevusttekitavat on selles, kuidas pealinnalähedased suured männimetsad muutuvad sujuvalt järveäärseiks suburbideks, tööstusrajoonideks ja elamupiirkondade vaheliseks võsaks. Oma ligi miljonilise linnastuga on Riia suurim populatsioonikeskus Baltikumis ja kahtlemata lõputut avastamisrõõmu pakkuv.
Jõudes pärale raudteejaama, oli tükk sagimist, et tunnelivõrgustikust rongiterminalini läbi murda- erinevalt Tallinnast on Läti pealinn riigi tõeline geograafiline keskus, sõlmpunktiks kogu maa raudteevõrgustikule. Meie rong pidi sõitma Tukumsi suunal, ent kuna väljumiseni oli veel tükk aega, jõudsime kohalikus sööklas endale väikse karbonaadi sisse õgida, Ott kummutas õdusa läti-tunde hõlpsama tekkimise tarbeks suule ka esimese õllekapa.
Eraldi seikluse Riias moodustas matkapoe otsimine- ma polnud Tartus jõudnud soetada priimusele gaasiballooni, sestap kogelesime lähimas turismipunktis sõnad "Hiking shop" ning meile joonistati kaardile suur ring umbes 3km kaugusel läbi kesklinna.
Ehkki Lätis hulkumine on alati huvitav, muutus pikk ja sirge peatänav lõpuks siiski tüütuks, seda tobedam tunne oli seetõttu lõpuks hoopis "Biking shopi" välja jõuda. Hea õnne tõttu olime siiski jõudnud kaupluste piirkonda ning ka oma gaasi leidsime viimaks lähedusest. Riias töllerdamisest on meelde jäänud veel rohelised (elektrooniliselt jälgitavad) jalgrattad, mida raha eest võis omale laenutada ning rikšad, millega vaesed läti koolipoisid paksusid ameerika turiste läbi vanalinna vedasid. Omaette võimas vaatepilt on muidugi alati ka vabadussammas.
Tukumsi rong oli rahvast pungil nagu eelmisel korralgi mitu aastat tagasi- tegemist on lähiliiniga, midagi an
aloogset meie Elektriraudteele. Konduktoril oli tükk tegemist vaguni läbimisega, eriti häirivad olid muidugi meie üüratud matkakotid.
Reisi vältel avaneb vaguniaknast mitmeid võimsaid vaateid- Daugava nähtuna linna ainsalt raudteesillalt; võimas Lielupe voolamas otse raudtee kõrval, taustaks Jūrmala aedlinnad.
Jõudes kella kaheksa paiku Ķemerisse, võtsime pärast inspireerivat viskipausi kohalikus mõisapargis suuna esialgu lõunasse- tahtsime näha piirkonna suurimat (ja Läti üht suurimat) raba-
Lielais Ķemeru tīrelis (Suur Ķemeri raba). Tee viis meid üle Riia-Tukumsi maantee, mööda kohalikust surnuaiast ning otse metsa vahele- iga läbitud kilomeetriga võis märgata maastiku järk-järku soostumist.
Kui kaart nelja kilomeetri pärast esimesed laukad üsna lähedaseks tunnistas, leidsime endid ühtäkki taluhoovist. Ilmselgelt oli tegu mingi looduskaitseteemalise administratiivhoonega, kuna õu oli tulvil säärastest siltidest ja kaartidest, mida kodumaal RMK matkaradade alguses leida võib. Meie avastusrõõm lahtus kähku kui kusagilt maja poolt järsku lätikeelset kisa kostma hakkas. Meie arusaamatuile mühatustele reageerides vastati meile viimaks vene keeles- matkarada on kinni, sohu minna ei tohi, telkida ei tohi, mitte midagi ei tohi. Kahju.
Õue peale me ei kippunud, ent telk oli ikkagi vaja püstitada. Pagesime väikesele kõrvalmetsateele ning leidsime pisikese, lõkketegemiseks sobiliku niidetud ala. Laagri tegime siiski natuke eemale metstukka, kartes kohalike looduskaitsjate raevu. Õige pea tundus, et kuulsime nende autot lahkumas, ent kuna ilm pimenes, jäi rabakülastus ära.
Teist päeva alustasime piiludes taas taluhoovi. Märgates jälle inimtegevust, pöörasime nördinult otsa ringi ja patseerisime tuldud teed tagasi (uuesti 4 km). Rappa jäigi pääsemata, seda kahetsen siiamaani.
Tagasi Ķemeris, uudistasime pisut ümbrust- leidsime linna/linnaosa/alevi olevat pidumeeleolus, toimumas oli vististi mingi kogupereüritus. Mäletan õhupalle ja ringitormavaid lapsi, ent mitte tähistamise põhjust- võib-olla ei tundnudki me huvi.
Üks asjaolu oli asula juures väga kummaline, miski mis esimest korda ilmutas end hommikul, kui olime juba ületanud maantee ning jalge all kõva asfalt- nimelt kimas meile vastu spordiriietuses ratastoolis mees. Olles inspireeritud kohaliku papi viitsimisest sammusime esialgu edasi, vaid selleks, et poe ees kohata järgmist liikumispuudega härrasmeest häbitult libistamas kohalikku kangestatud õlut. Seejärel vedas end neljal rattal meist mööda järgmine õnnetu. Ja siis veel üks. Korraks eksisime pidumeeleolus tänavatel ekseldes pisut ära ning naastes keskpromenaadile nägin tänava lõpus lausa kolme ratastooliinimest kõrvuti. Midagi tundus väga valesti- radiatsioon, geneetiline isolaat, needus? Linnatänavail aeg-ajalt ettejuhtuvatel infotahvlitel vihjati Ķemerile kui ajaloolisele sanatooriumilinnale- võib-olla eksisteerib siin siis siiamaani mingi spetsiifiline taastusravikeskus.
Kui pidulistest ja invaliididest küllalt sai, lonkisime kohalikku turismiinfopunkti asulast veidi väljas. Seal teenindas meid keegi agar noormees, valmis suhtlema nii läti, inglise kui vene keeles. Mäletan kerget kadedustunnet, mis mind haaras, kui mõtlesin tema töö peale- looduskaunis koht ja vähe vastutust. Haarasime mõned kaardid ning seadsime sammud põhja Slokase poole.
Slokas ezers on lätikeelne nimetus suurele Riia lahest ära lõigatud kunagisele laguunile- pindala poolest on see võrreldav Otepää Pühajärvega. Järv on väga madal (suurim sügavus vaevalt poolteist meetrit) ning äärmiselt soostunud kallastega.
Matkasime siis järjekordsed neli kilomeetrit mööda pikka metsavahelist teed, mida lätlased kutsuvad düüni tänavaks, ning peagi hakkas paistma soine järvekallas. Tänu vette ehitatud kahekorruselisele vaateplatvormile, oli järvevaade väga uhke. Einestasime tornis pisut ning hirmutasime kohalikke autoturiste oma eemaletõukava välimusega.
Kuna Slokas ezers oli meile teadaolevalt alles kaitseala suuruselt teine väga läbikasvanud jäänukjärv, ponnistasime edasi kohalikul õpperajal. Teele jäi väga märg metsaalune ning ojaületus (Veršupite). Kolmveerandtunnise metsasekslemise ja järjekordse nelja kilomeetri järel jõudsime taas maanteele ning peatusime supluseks Mustjärve (Melnezers) ääres (tegelikult suples ainult Ott).
Leidmata otseteed rannani, kõndisime edasi päris tubli maa mööda asfalti- ligi kümme kilomeetrit järgmise peatuseni. Meie teele jäi esmalt Jaunķemeri küla, ning seejärel Bigauņciems, kus peatusime kohalikus kohvikus kakoks ja seljankaks. Viimasel lõigul olime pisut vihma saanud, seega kulus kuum söök'n jook igati ära.
Loodusobjektid olid nüüd sujuvalt asendunud kultuurilooliste vaatamisväärsustega. Bigauņciemsi näol oli tegemist võrdlemisi arvuka kogukonnaga, mis mitme kilomeetri vältel Liivi lahe rannajoonega paralleelselt jookseb. Suure tee pealt siiski merd näha polnud, ette jäi kitsas viirg männimetsa.
Esmalt olin lootnud, et suudame matka jooksul läbida pisut suurema vahemaa ning kolmanda päeva õhtuks jõuda välja Tukumsini- oleksime väikeseid kruusateid mööda väljunud rahvuspargist ning kaeda jõudnud ka pisut sisemaalisemaid Läti-vaateid. Seljanka kõrval sai aga selgeks, et ideaalseks ööbimisplaaniks oleks jõuda hoopis Kaņieriseni- kaitseala suurim väga läbikasvanud jäänukjärv (Lätis viieteistkümnes, Ülemistest pisut suurem) Otsustasime mõned kilomeetrid Lapmežciemsi pressida (asub Bigauņciemsist suurt maanteed mööda vahetult põhjas) ning sealt järve äärde pöörata. Kokku veel umbes 4 kilomeetrit (kui nüüd korralikult arvet pidada võib päevateekonnaks märkida 26 kilomeetrit).
Sobiva telkimispaiga leidsime paadilaenutuse lähedalt, paigast, mis nime poolest pidanuks olema saar (Andersala), ent järve läbikasvamise tõttu sellena enam ei funktsioneerinud. Jutustasime pisut ühe kohaliku kalamehega, kes kuuldes, et tuleme Eestist, ajas silmad punni ja imestusega ohkas: "Триста км!" Selle peale oskasin mina vaid entusiastlikult noogutada, alles hiljem mõistes, et ta polnud rääkinud kolmekümnest kilomeetrist.
Härra suunas meid lahkelt kilomeetri jagu paadibaasist edasi, soovitades magamiseks üht mahajäetud suvilat järve kaldal. Tutvudes selle tapeediprahist küllatud interjööriga, otsustasime siiski telgi kasuks, mille siis sinnasamma hoovi paigutasime. Vaadet järvele piirasid kõrged puud ja võsa ning kuna kohalik lahesopp väga soise ja madalana näis, siis ujumiseks meil südikust ei jagunud.
Järgmisel päeval ei saanud me liikuma enne kahtteist päeval. Hiilisime vaikselt tuldud teed pidi tagasi, peljates kohata meid eelmisel päeval juhendanud lätlast- ei tahtnud oma hilise olekuga rikkuda muljet 300 km läbinud matkajaist.
Tagasi Lapmežciemsis, jalutasime pisut teelt kõrvale jä
rgides Starpiņupīte sängi (u. 1 km pikkune Kaņierise väljavool Riia lahte). Teed järvekaldani blokeeris tihe roostik, ent ühe puu otsa ronides õnnestus mul siiski vilksamisi kõrkjate taga sellesama veekogu piirjooni aimata, mille äärest hommikul tulnud olime.
Lapmežciems moodustab oma põhjanaabri Ragaciemsiga (ja lõunas
Bigauņciemsiga) ühe pika katkematu küla. Purssisin kohalikul väliturul isegi natuke läti keelt, et üks korralik suitsulatikas osta. Olen oma saavutuse üle siiani uhke. Edasi jalutasime randa.
Kogu senise matka jooksul nägime nüüd siis esimest korda Liivi lahte. Rand näis siin katkematult liivane ning rannaäärset männikutukka eraldasid merepiirist kahemeetrised luited. Manustasime kiiresti mereeluka ning jäime liivale pisut tukkumagi.
Uinaku järel nõustusin Oti ärgitusel vastumeelselt supluskatseks- augusti lõpus ei ole merevesi tavaliselt enam kuigi soe ning ka Riia laht polnud mingi erand. Lõbu lõpetas aga kiiresti ootamatu paduvihm, sundides meid oma tavaari juurde tagasi sprintima- seljakotid vedelesid kõik lahtiselt liival, seades ohtu kogu matkakraami kuiva oleku. Meeleheitlikult rabistasime neid nüüd prügikottidega katta püüdes.
Vihm vaibus õnneks ruttu ning meie edasine rada kulges ligikaudu kuus kilomeetrit läbi kuiva ja luitelise männimetsa. Teel silmasime mitut marjulist, üks neist päris isegi juhtnööre orienteerumiseks. Oskasin õnneks piisaval määral vene keelt, et küsimusest aru saada ning Ragaciemsi poole näpuga näidata.
Metsarada sai ootamatu lõpu Klapkalnciemsi-nimelises külas, kust näljaste-janustena lootsime väga kauplust leida. Kahjuks ei tundunud Klapkalnciems aga esmapilgul kuigi suur, ning mööda maanteed mõni aeg vantsides möödusime kurvastusega küla lõppu tähistavast sildist. Olukord aga sai üllatava lahenduse siis, kui avastasime endid vales suunas kõndimas- kiire korrektiiv liikumissuunas juhtis meid peagi õigesse külakeskusesse, kus muuhulgas leidus ka väga korralik kauplus.
Klapkalnciemsi poemüüja sai väga ereda elamuse osaks, kui me oma suurte seljakottidega sisse marssisime- esmalt ajasin kitsaste riiulite vahel maha mingisuguse tauriinijoogi purgi, mis vastu letinurka põrgates nagu sprinklerist igale poole kleepuvat vedelikku pritsima hakkas. Kiirelt korjasin lõhkekeha üles, ainult selleks, et sekundi murdosa möödudes kibedat energiajooki oma pisarakanalites tunda. Viskasin purgi Otile, kes selle osavalt läbi välisukse heitis.
Esialgsest šokist toibudes ja energiajoogi-pimeduse taandumist adudes eemaldasin ettevaatusabinõuna seljakoti ning märgates oma redbulliste kingade mäkerdamispotentsiaali, kakkusin ka need jalast. Vabandasin teenindaja ees vene keeles, ohkasin ja küsisin leti tagant ühe Belorusski balsami.
Kauplusest jõudsime ainult mõnekümne meetri kaugusele jalutada, kui vaene müüja mu oma kingade ja seljakoti järele hüüdis.
Kolmandaks ööbimiskohaks sai liivane männimets Riia lahe kaldal. Telgipaika jõudmiseks pöörasime maanteelt kõrvale ning ületa
sime Karuoja (Lāčupīte). Mäletan õõtsuvat rippsilda ning väga ekstreemset all-on-laava mängu jõe kohal puudes turnides. Külastamata jäi lähedusse jääv arboreetum.
Telgipaik ise oli imeilus- tegime oma laagri jalutuskäigu luitelisele pinnasele vaatekaugusel merest, kõrgete mändide varju all. Uinumist hõlbustas lakkamatu merekohin.
Matka viimane päev kulges bussis ja rongis. Olime Klapkalnciemsis tagasi bussiootel juba päris hommikul. Esialgu leidsime end peaaegu tühjast ühistranspordist, ent iga teeäärse küla läbimisel lisandus bussi vähemalt kümmekond hinge. Juba tükk maad enne Jūrmalat oli buss pilgeni täis ning olles palavusest ja õhupuudusest kurnatud, lootsin salamisi, et me rohkem peatusi ei tee.
Eksisin rängalt- lätlased tahtsid Riiga sõita ja sõitsidki- varsti seisid kõik vähegi tööealised püsti, lubamaks vanahärrad-ja daamid istuma. Vahetult enne Riiat hakkas olukord juba
Bangladeshi meenutama, lisaks oli buss pealinna saabudes ka kriitiliselt hilinemas. Kõvasti ähvardas meid oht viimasest Valga rongist maha jääda.
Riia bussijaamas pidime tegutsema väga kiiresti, sest aega rongile jõudmiseks oli alla viie minuti- haarasime pagasist oma rasked seljakotid ja pistsime jooksu suunas, kustkaudu minu vaistu järgi pidi kõige kiiremini pääsema raudteejaama. Jooksime läbi kaubanduskeskuse ja turuplatsi, ent higiselt ja lõõtsutades raudteejaama jõudes nägime kuidas otse meie silme ees päeva viimane Valga rong perroonilt lahkus. Lahendust olukorrale tuli kaua nuputada, ent viimaks taipasime istuda Pärnu bussile (neid läheb Riiast tunduvalt tihemini kui Tartu suunas), ning sedakaudu jõudsime viimaks ka kodumaile. Nüüdseks on siis Läti rahvusparkidest mul ainult Razna ümbrus külastamata- küll peagi.
