Eks muda ole ikka igal pool ühesugune (Jalgsimatk Alutagusel)

Oo õnnis varasuvi! Kevadlilled on õitsenud, püsikud läinud lehte ja hein kasvanud mehekõrguseks. Võib vist väita, et praeguse aastaaja võlud tirivad peaaegu igaühel suunurgad karvavõrra kõrgemale, ent minul on muidki kaalukaid põhjuseid rõõmustamiseks.
   Juba neli või viis aastat olen jagelenud kummaliste eluprobleemidega, mis eelkõige on vist olnud seotud Tallinnas elamisega- ei istu mulle ikka sugugi sealne linnakära ja liiga silmapaistev hulk üleambitsioonikaid inimesi. Keset väsitavat hilistalve käisingi omadega niimoodi päris imelikus kohas ära ja olin sunnitud oma elus kiiresti põhjalikke parandusi läbi viima. Olengi nüüd viimaks teinud tõelise kannapöörde, oma mõttemustreid drastiliselt muutnud, ja tunnen viimastel kuudel seetõttu lausa uskumatut värskust, inspiratsiooni ning rahulolu. Päris suure sammu parema elu suunas astusin ka, kui võtsin ühendust endise klassivenna Siim-Kaarliga ning planeerisin nädalavahetusele kibekiirelt ühe matkakese, mida võib omamoodi pidada märgiliseks minu uue ja õnneliku elu alguses. Siin see meeliülendav kogemus siis on- eks muda ole ikka igal pool ühesugune:

 

Siimu huvi matkamise vastu tuli mulle isegi mõnevõrra üllatusena, kuna järjest harvem näib tal kooli ja pere kõrvalt niisama hulkumiseks aega jäävat. Pakkusin siis alandlikult talle esialgu välja kaks ideed- rattaretk Põhja-Lätis või jalgsimatk Muraka rabas Ida-Virumaal. Kuna olin oma jalgratta jätnud vanaisakoju Haanjamaale, oleks nostalgilise rattaretke realiseerimiseks olnud vaja autot, millele Siimul sel korral aga kahjuks ligipääs puudus. Nõnda jäigi sõelale Muraka raba ja Ida-Virumaa idee.

   Peamiselt selleks, et erinevates Eesti võsades aeg-ajalt väikeste karbikeste järel tuhnida, olin hiljuti omale soetanud uhke Garmin eTrex 20 käsikasutamiseks mõeldud niinimetatud ülemaailmse haardega positsioneerimisseade (mõned nohikud tunnevad aparaati GPS-i nimetuse all), seega tundus kodumaa ühes suurimas rabamülgastikus aelemine mulle isegi piisavalt ohutuna, seda enam, et piirkonnas asub kokku lausa kolm RMK metsaonni- Varessaare ja Seljandiku metsaonnid rabast ida pool ja Muraka metsaonn läänes. Minu tähelepanelik kolleeg märkis aga peatselt, et raba lääneosast on väga keeruline õigeaegselt mõnd Tartu suunas sõitvat bussi leida ja kuna Siimul oli pühapäeval kojusaabumisega pisut kiire, otsustasime rabaületamist seekord mitte plaani võtta. Nõnda improviseerisingi kokku jällegi uue ja sedapuhku kõvasti tsiviliseerituma marsruudi liinil Mäetaguse-Varessaare-Iisaku. See teekond on ka ülemisele kaardile kritseldatud.

   Mida teadsime Ida-Virumaast? Eks see ole meie jaoks alati tundunud ühe Eestimaa kõige müstilisema piirkonnana. Millegi matkalaadsega olen siinkandis varem hakkama saanud kahel korral- mõned aastat tagasi talvisel Ontika paerannal ja millalgi ammu rattaga kusagil Narva ja Kohtla-Järve vahel. Mõlemal juhul oli looduslikest vaatamisväärsustest fookuses peamiselt uhke Põhja-Eesti klint, ning lõputud Alutaguse metsad ja rabad olid meile tegelikult senini veel täiesti võõraks jäänud. Seda viga asusimegi nüüd parandama.

   Juba traditsiooniks kujunenud kohtumine Tasku-nimelise kaubanduskeskuse toiduosakonna kassade ees leidis aset reede õhtul kell 17.25, kus juures selleks ajaks olin suutnud juba ühe sandaali katkiseks kõndida. Üheskoos trügisime ligi veerandtunni vältel oma üüratute seljakottidega poelettide vahel ja krabasime ostukorvi kõiksugu vajalikku ja head-paremat, alustades joogiveest ja lõpetades magusate müslibatoonidega. Siimu seljakott osutus minu omast umbes kolmandiku võrra suuremaks, ning nõnda sattus suurem osa söögikraamist minu kolleegi laiale turjale- oma esimeseks rännakuks oli tal selga aetud uhiuus üheksakümneliitrine roheline sõjaväekott.
   Istusime Kiviõli bussile, muljetasime oma põnevatest elukestest ning nii ei tundunudki tee Alutaguse taigavööndisse kuigi pikk. Pisut enne kaheksat astusime Koltsina bussipeatuses varasuvisevärske õhu kätte ja seadsime sammud paari kilomeetri kaugusel asuva Mäetaguse küla poole.

   Mäetaguse näis võrdlemisi elujõulise asulana. Kohalikke teenindab siin väike ostukeskus, põhikool ja lasteaed, turismi edenemise kohalt on oluline ka kohalik mõisahoone, kus praegusel ajal hubast majutust pakutakse. Meenus, et mõned aastad tagasi olen siin isegi ööbinud- järjekordsel AHHAA väljasõidul, mille käigus mingile Ida-Viru aherainemäele teadustelk püstitatud sai.
   Kõndida tuli õhtu jooksul veel pea neliteist kilomeetrit, mistõttu palusin Siimul end enne looduse rüppe heitmist veel minu katkise sandaali juures aidata- pool rulli isoleerteipi tegi astumise edaspidi täitsa mugavaks.

   Esimese seiklusena otsisime GPS-i abil küla lõunapiirilt Von Roseni nimelist kabelit, kus minu teada üks senileidmata geoaare pesitsema pidavat. Pöördusime tee kõrvale põõsasse ning ragistasime läbi tiheda võsa ning üles Põhja-Eesti kohta kuidagi väga järsust nõlvast. Peatselt leidsimegi teeotsa ja metsatuka seest ka kabeli- oli teine seal päris üksiku olemisega ning palju uudistajaid sinna just ilmselt ei satu. Mõnedkümned meetrid eemal, keset puistut, lebas väikeses augukeses ka aardekarp, kuhu oma nimed siis korralikult kirja panime. Siim jättis järgmistele otsijatele hädaabiks karpi paki tikke, saagu need siis kellelegi kunagi tarvilikuks!
   Isegi (väga algelise kaardiga) positsioneerimisseade ei päästnud meid mõningasest ekslemisest, mis edukale aardejahile järgnes. Meile vajalik teeots jäi esialgu nägemisulatusest välja ja nõnda kooserdasime üsna umbes ringi, enne kui kogemata endid jälle õigelt rajalt avastasime. Mäetaguse jäi nüüd selja taha ja kõnnisuunas ainult meeletud Ida-Eesti kaunidused:

Ida-Eesti kaunidused

 Kruusatee Mäetaguselt Iisaku suunas oli tegelikult päris vaheldusrikas- maastik on siin küllaltki künklik ning taimestiku tüübid kahel pool teeperve näisid regulaarsete intervallide järel vahelduvat, tekitades matkajais kaunikesti kõndimislusti. Erksalt on meelde jäänud varasuviselt roheline hein ääristamas tihedaid värskelt lehtinud lepikuid.
   Kell näitas päris õhtut, kui kruusateelt viimaks ära pöörasime, ja sedamaid kargas kusagilt ussiaugust välja meie esimene pisike matkapersehetk- nimelt tundus RMK metsaveotee, mille oma marsruudiks olime valinud, nagu joonlauaga tõmmatud- pulksirge, üksluine ja näiliselt lõputu.

Viie kilomeetri pärast see siiski lõppeb

Märkamatult sattusime aga niimoodi üha sügavamale Alutaguse metsadesse ja aina lähemale massiivsele Muraka rabale. Pikkamööda lähenes ka õhtupimedus (nii palju kui seda Eestimaa varasuvel on) ja olemine muutus kõhedaks. Ühest pikast sirgest sai kurvi järel teine pikk sirge ja iga samm hakkas endaga kaasa tooma hirmutavaid kujutluspilte mõnest eriti suurest ja ohtlikust metsloomast. Aeg-ajalt tundus selja tagant ka justkui valguskiiri sähvatavat- tõenäoliselt oli tegu vaid silmapettega, ent kunagi ei saa välistada üleloomulike jõude või maaväliseid olendeid.

   Ühtäkki muutus jalgealune pisut kodusemaks- teele tekkisid ka mõned kurvid ja künkad. Kõikvõimas positsioneerimisseadeldis näitas, et meie ööbimiskoht rabaserval Varessaare metsaonnis asub kaks kilomeetrit teelt eemal. Ühel lagedamal mäekingul tähistas pruun sildike väikest metsarada, ning nõnda hakkasime juba arvama, et ehk ei peagi me metsaonnini käpukil mööda soometsa roomama.

Pidime küll

Metsarajake algas Mustassaare taluvaremete juurest ja suubus kähku tihedasse laanetukka. Õige pea jäime ka päris pimeda kätte ja algas järjekordne mudane seiklus.
   Esmalt hakkas rajale regulaarsete intervallide järel ilmuma väikseid märgi plekke- selle üle me pisut isegi rõõmustasime, lootes, et ehk hirmutavad säärased teeolud metsaonnist eemale potentsiaalsed pidulised (Grigori ja Ivan, nagu me neile Ida-Virumaale kohaselt viitasime). Mõnesaja meetri järel aga taipasime, et onnini jõudmiseks on ikkagi väga palju tahet vaja- metsaalune muutus sujuvalt siirdesooks ja mõne suurema maasturi poolt iidsetel aegadel üles küntud metsatee roostepunakaks veekoguks. Liikumistempo jäi väga aeglaseks, sest vältimaks vetevoogudesse vajumist, pidime ragistama mööda teeäärset võsa ja ronima mahalangenud puudel.

   Tuleb tunnistada, et ehkki järgnevad kaks kilomeetrit möödusid äärmiselt lõbusalt, kulus aega selleks päris kõvasti. Kui ma libeda sandaalipõhja all ühtäkki läbivettinud turba asemel läbivettinud moreenpinda tundsin, oli kell juba üle kesköö. Seal sooserval see meie ööbimiskoht asuski- Varessaare metsaonn.

   Maja ümbrus oli niitmata ja nii saime ukseni veel tublisti nõgestes tuhlata. Maja ise aga oli väsinud ränduritele lausa uskumatu luksus- veel lähiminevikus metsavahi elupaigana kasutusel olnud puumajal oli suisa kaks korrust, kus juures alumine neist oli umbes kolmandiku jagu täidetud kuivade küttepuudega. Lõkkematerjali leidus ka veel maja räästa all ning suure kuhjana keset heina kasvanud õue. Grigorist ja Ivanist polnud jälgegi, ning ehkki onnis oleks ruumi jätkunud veel mitmelegi matkaseltskonnale, võisime segamatult nautida õndsat üksindust.

Siim-Kaarel oma igapäevases ilus

Sättisime endid sisse teise korruse naridele (!) ning tegime tule väikesesse bullerjani, mis olemise väga õdusaks muutis. Istusime laua ääres, jõime alkoholivaba õlut ja tuhnisime ümbruskonnast tehtud ortofotodes, mis lahkelt vooditele oli jäetud. Nii eraldatud olime tol hetkel tsivilisatsioonist.

Sellised on seni välja näinud kõik isased Trummid

Une tõi peagi silmile Alutaguse sulnis öine vaikus. Hommikul seevastu virgusime reipamalt kui tavaliselt, sest loodus lausa kutsus oma rüppe (seda ülekantud poeetilises tähenduses- õhtul joodud õlled lahkusid juba öösel und jupitades ühekaupa kehast)! Keetsime hommikuks viinereid, valmistasime teed ja pakkisime asjad. Jätsime kodinad esialgu veel tuppa, et lähedalasuvast Muraka rabast järjekordne geoaare üles otsida.

Varessaare metsaonn

Onni ümbrus oli küll heina kasvanud, kuid sellegipoolest täis ennekuulmatuid mugavusi nagu lõkkeplats, grilliase ja isegi kilesaun, mis tõsi küll, tundus nüüdseks olevat kasutuskõlbmatuks muutunud. Soo juurde oli sisse tallutud paarisajameetrine rajakene ning kohe tungis sellel ninna eriomane rabalõhn. Valmistugem- siinkohal üks Eesti suurimaid rabamassiive:

Muraka raba

Vaade oli tõesti võimas, põhjamaiselt karge ja oma üksinduses pisut trööstitu. Elamus oli seda suurem, et rabapinnal kõndimiseks polnud meil kasutada ühtki laudteed ega räätsapaari ja nii vajus minu šokiseisundis sandaal esimesel võimalusel rohelisse älvesse:

Ma pidin selle ise sealt välja tõmbama

Tatsasime mööda punakaid rabamättaid pisut üle poole kilomeetri, suunda näitamas ülemisel pildil näha olev peopesasuurune aparaat. Niinimetatud geoaarde asukohaks leidsime aga olevat pisikese soosaarekese kidurate mändide rüpes.

See kahtlane mees võiks mõne pildi peal ka olemata olla

Õieti leidsime me siit ainult otsitavad koordinaadid, aare ise oli lume sulamisega vist hoopis kaotsi läinud. Nõnda asusime mõningase molutamise järel tühjade kätega tagasiteele, mis oleks ilma satelliidiaparaadita kindlasti eriliselt raskeks osutunud- lagerabas kaob suunataju kergesti ning nii ei õnnestunud meil majani viivat teeotsa leidagi. Selle asemel kütsime me otse läbi mudamülka, kuhu sandaal jälle kangesti kinni tahtis jääda:

Järjekordne mõttetu pilt jalgadest

Saagu siinkohal veel jäädvustatud meie öine varjupaik:

Jäädvustus

Mis siis muud, kui jälle tagasi suuremale teele- jätsin meelega jalga märjad sokid ja mudased püksid, et julgemini läbi siirdesoo söandaks tuhlata. Kilepüksid olin rabas aeledes kuidagimoodi ka väga nilbelt ära rebestanud, mistõttu ei pidanud keha kergendamiseks enam pükse allagi tõmbama. Sellele uskumatule mugavusele vastukaaluks muutusid probleemiks aga mustad sääseparved, kes paljastel sääremarjadel nüüd eriti hõlpsasti einestada said.

   Valges tundusid teel laiuvad veekogud kuidagi ohutumad ja nõnda otsustasin neist otse läbi kahlata. Sandaalid said ehk puhtamaks küll:

Looduses jalutamas

Üleujutatud raja keskel jooksis pisut kõrgem hari, millel sammudes suutsin end põlvest ülevalpool kuivana hoida. Aeg-ajalt tahtis jalg küll sügavamasse vette libiseda, kuid suuremat sorti katastroofist suutsin siiski hoiduda.

Matkarada

Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast olime juba tagasi kõrgemal kingul Mustassaare talu varemete juures ja vahetasime kähku riided (milline areng esimesest Läti matkast saadik- vahetusriided!). Meie edasine kõnnak kulges nüüd mööda pikki ja sirgeid Alutaguse kruusateid.

   Järgnes sport- ligi viisteist kilomeetrit tatsusime mehiste nägudega Iisaku suunas, peatudes vaid sandaaliparandustöödeks, joogipausideks ja purgisupivaheajaks. Kahel pool laiusid ühtlaselt metsad, taandudes aeg-ajalt vaid üksikutele taludele ruumi andes. Enne teelõigu lõppu jõudsime Siimuga mõlemad juba kõndimisest pisut tüdineda- õlad hakkasid seljakotirihmade all valutama nagu tihti sellistel puhkudel juhtub.
   Iisakule jõudsime alles enne kella kuut õhtul ja suundusime esimese asjana muidugi kohaliku ostukeskuse poole. Hellade taldade jaoks pisut liiga kõva asfalttee lookles muudkui ülesmäge kuni silmasime paremal käel surnuaeda ja vasakul majesteetlikku kihelkonnakirikut:

Majesteetlik kihelkonnakirik

Iisaku on ligi kaheksasaja elanikuga asula ning sarnaselt teiste Ida-Viru maapiirkondadega, ei ole siin enamuses sugugi mitte venelased, vaid meie endi armsad soome-ugri rahvuskaaslased. Seega oli ehk pisut kohatu kohaliku ostukeskuse ees askeldavad härrad jällegi naljatlevalt Grigoriks ja Ivaniks ristida. Tõepoolest- kui olime ostlemise lõpetanud ja poeesisele muruplatsile einestema asunud, pöördus niinimetatud Ivan meie poole sulaselges ja puhtas eesti keeles.

   Sääraste kohalike suurmeestega suheldes olen täheldanud, et olenemata paigast, kellaajast või joobeastmest, suudavad nad jututeema alati väga sujuvalt oma spetsialiteedile juhtida. Nii jõudis ka Iisaku Ivani jutt üsna kärmelt talle kõige südamelähedasema valdkonnani, milleks oli otse loomulikult metsloomade vaktsineerimine väikelennukitelt visatavate pakikeste abil. Kuulasime, noogutasime kaasa ja andsime vestlusesse oma panuse väljendite "eks ta ole!" ja "ega jah!" abil.

   Iisakul asub muuhulgas ka Ida-Virumaa kõige kõrgem mägi, mille tipp asub merepinnast Põhja-Eesti kohta päris muljetavaldava 94 meetri kõrgusel. Tegemist on piirkonnale iseloomuliku oosiga, mille suur suhteline kõrgus on andnund kohalikele põhjuse siia üks korralik vaatetorn ehitada. Tegime natukene anaeroobset trenni ja ronisime kõrgele vaadet imetlema:

Vaade Tärivere mäe vaatetornist

Tärivere mäe tornist oli näha nii ulatuslik taiga, laiad rabaalad ning põhja pool ka terve rida tossavaid korstnaid ning aherainemägesid. Lõunas võis õrnalt aimata ka Peipsi järve piirjooni.

   Naasime mäe pealt kiriku vastas asuva surnuaia juurde, kust pidavat algama seitsme kilomeetri pikkune Kotka matkarada. Veetsime aga terve igaviku hauaküngaste taga ekseldes, sest rajatähiseid polnud näha kusagil. Olime väsinud ning Siim-Kaarel muutus ekslemisest pisut pahuraks- peletasime tuska, kujutledes peatselt ees ootavat hubast olemist matkarajal mõne kilomeetri jagu eespool asuvas Seljandiku metsaonnis. Kalmistust aga kaugemale me siiski kuidagi minna ei osanud. Kuna minu pisikesel elektroonilisel abimehel olid onni koordinaadid salvestatud, murdsime näidatud suunas lõpuks otse läbi võsa ja õnneks sattusimegi nõnda kauaotsitud rajale, mis paraku tundus küll üsna kehvas ja hooldamata seisus olevat.

   Matkarada viis meid otse loomulikult kohe jälle rappa, mis eelmisest küll tublisti väiksem ja varjulisem tundus:

Mina niisama Õpetaja rabas

Õpetaja raba on oma nime saanud kellegi härra Rudolf von Hippuse järgi, kes kohaliku pärimuse kohaselt on kunagi sooserval elanud ja sealt pühapäeviti Iisaku kirikus õpetamas käinud. Matkalised paraku Õpetaja raba läbides kuigipalju targemaks ei saanud, sest raskete kottide all vaeveldes ei olnud meil jaksu infotahvleid kaua põrnitseda. Sood läbiv laudtee oli üsna kehvas seisus ja minu paljukannatanud sandaalid pidid mitmel korral oma vettimavad võimed jällegi proovile panema.
   Pärast kilomeetrist rabaretke jätkus tee luitelisel metsaalusel. Möödusime muuhulgas ühest spontaanselt tekkinud prügilast, kuhu ümberkaudsed kalevipojad salaja tonnide kaupa autorehve ja vanu akusid olid kokku tassinud. Kas tõesti on meie kodumaa nii kaunis?

   Paraku muutus minu vapra kolleegi nägu meetri haaval üha hapumaks ja iga samm aina raskemaks. Viimaks seisatas ta keset liivast metsateed ja teatas, et tahab tagasi Iisakule minna, et viimasele Tartu bussile istuda- väidetavalt oli tal tervisega midagi lahti ja raske eksam lähihorisondil paistmas. Otsustasimegi siis oma matka enneaegselt lõpetada.
   Aega oli meil muidugi selle jaoks üleliiagi- ümberpööramise hetkel asus buss meist kahe kilomeetri kaugusel, ja selle väljumiseni oli jäänud veel tubli viisteistkümmend minutit. Tuli rampväsinuina ilma pikema jututa sörkima hakata. Jällegi möödus luiteline männik, selja taha jäid Õpetajate raba üleujutatud laudteed, ja just kui arvasin, et enam ei jaksa, hakkas üle heinamaa paistma kalmistualune kruusatee.

   Kuna läbi võsa tuttava kalmistuni murdmiseks meil aega ei jätkunud, sooritasin peas kibekiiresti geograafilised arvutused ja juhatasin matkalised instinkti ajel mööda teed ida suunas- meid saatis edu ja mõne minuti pärast jooksime juba Iisaku majade vahel. Viimane lõik bussipeatuseni jooksis ülesmäge ja siin jäin Siimust kahjuks kaugele maha.
   Kummalisel kombel aga päädiski meie õhtune epohh higise hingeldamisega Jõhvi-Tartu bussis. Enne kojusaabumist pidime veel terve tunni vältel kannatama üht noort Mustvee härga, kelle lakkamatust, eeldatavalt venekeelsest lõugamisest, me suurt aru ei saanud, ehkki arvan, et ta liigitas mind vähemalt ühe korra ekslikult makaagiks. Nii bussijuhil kui ka kaasreisijal oli temaga täitsa palju häda. Aga nagu rahvakunstnik Ants Laidam laulusõnul ütleb- muidu polnud häda midagi, eks muda ole ikka igal pool ühesugune.