Säästumarketi talimatk (Jalgsiretk Otepää kõrgustikul)

Öisel ajal tuleb pähe palju häid mõtteid, mis hommikul tunduvalt halvemana näivad. Nii võib lühidalt kokku võtta minu ja Pata novembrikuised seiklused Otepää moreenkühmude vahel.

   Jutt sai alguse nii- arutlesime Sirleniga midagi Elleri koolis, kui ühtäkki tuli jutuks Palupera mõis. Sirlenil oli vististi tarvis sinna järgmisel hommikul proovi jõuda ja tahtis teada, kas võiksin teda kuidagi transpordiga aidata. Pöördusin siis muidugi kolleeg Külmiku poole, kelle Opel veel mingi musta maagia abil enam-vähem sõiduvõimeline oli.
   Mida õhtu hilisemaks ning hommik lähemaks, seda rohkem süvenes aga mul endalgi soov Palupera kandis ära käia- kujutlusse tekkis vaade Otepää kõrgustiku küngastest läbi Palupera pärnaallee. Helistasin uitmõttena Patale ja veensin ta kähku asju pakkima. Kummalisel kombel jäigi ta nõusse. Kuna suurem osa mu matkavarustusest oli parasjagu Tallinnas, pidin leppima säästumarketi magamiskotiga- novembrikuine matk sellisega on kindlasti häid elamusi tõotav!

   Külmik korjas hommikul autoga peale minu, Pata ja Sirleni. Maksime siis talle natuke bensiiniraha ja sõit Valgamaale võis alata. Sirlen väljus Paluperal, nii nagu kokku lepitud, ent Joosepite uhke duo visati viie kilomeetri kaugusel asuvale Hellenurmele, sest eelistasime oma matka alustada säält. Igasuguse plaani puudumisel võtsime jalge alla kõige kaunimana tunduva kruusatee.

Hellenurme-Päidla maantee

Sammusime Päidla suunas, järk-järgult tõustes mööda kõrgustiku nõlva. Peab tunnistama, et ratastel oleks sellist teed mööda olnud tunduvalt etem sõita. Moreenküngaste vahel märkasime muuhulgas Rapuntseli lossi:

Ma ei tea, miks me selle Rapuntseli lossiks ristisime

Päidla külani on Hellenurmest maad natuke üle kuue kilomeetri, ning ehkki tegu on ühega vähestest Eestimaa paikadest, mis terve järvistuga kiidelda võib, tundsime meie küla ära hoopis kolhoosihoonete ilmumise järgi maastikupilti. Vaid vilksamisi võis võsastunud salutuka tagant aimata Mõisajärve piirjooni.

   Pärast Päidlat võtsime suuna Otepää maantee poole, mis asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kõhedal novembriõhtul tundus maanteed mööda kõndimine aga pisut masendava tegevusena, sestap tegime väikese ringi, ning saabusime eesti talvepealinna Vana-Otepää kaudu. Kahel pool teed kõrgusid nüüd juba pea kahesajameetrised mäed. Vana-Otepää ise asus juba nii kõrgel nõlval, et endi ette jõllitades võis aimata kirikutorni üle metsa kõrgumas:

Taamal paistab Tehvandi nõlv Otepääl

Jõudsime Otepääle päris pimedas ning asusime esime asjana kirikuhoovis (sellesama, kus meie lipp sisse õnnistati) piknikku pidama. Võileivad söödud ja leib luusse lastud, sammusime läbi linna Pühajärve poole ööbimispaika otsima.

   Novembrikuus matkamisega on tihtipeale see jama, et midagi pole kunagi eriti näha. Jõudnud väsinult Pühajärve spa ette, pidime hakkama leppima mõttega nägemismeele ajutisest kadumisest. Pühajärve sõjatamm oli veel valgustatud (ja kui võimsaks vaatepildiks see veel oli), ent komberdanud mööda järve ümbritsevat matkarada metsa sisse, tuli silmade kasutamiseks sootuks loobuda, orienteerumiseks kasutasime sügismatkajate seas väga levinud tehnikat nimega "tee läheb sealt, kus on mudane".

   Niiviisi käpuli poris pidime kogu ülejäänud õhtu kakerdama. Kohati muutus mudarada ajutiselt laudteeks, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, kuna lisandus tõsine märgumiseoht. Lõviosa sõjatamme juurest tuldud kahe kilomeetri jooksul veetsime aga käpuli poris. Taskulampe ei taibanud ju kumbki kõige pimedamal ajal kaasa võtta.
   Sobiva ööbimispaiga leidsime viimaks Angunina poolsaarelt ühes lõkkeplatsi ning kauni vaatega Pühajärvele:

Olgu, võib-olla pildistasin vale teepoolt

Näha polnud tõesti suurt midagi, telefonivalgust oli vaevalt nii palju, et pead vastu puud mitte ära lüüa. Kuidagi imekombel saime telgi paari katse järel siiski püsti, suutsime kompimise teel isegi toiduvalmistamiseks vajalikud materjalid välja otsida- pärast kosutavat kuskusiampsu ja viskilonksu läks meel juba päris heaks ja olemine targaks.

Novembrikuine meelelahutus

Jäime peatselt talveunne, üsna kergesse küll, säästumarketi praaktoodete tõttu. Hommikuni pidasime siiski vastu võrdlemisi väikese kisaga, peamiselt keskmisest soojema õhutemperatuuri tõttu ning varavalges telgist välja ronides üllatas meid hoopis uus pilk oma laagriplatsile:

Polegi väga kole

Teise matkapäeva marsruut kulges mööda Pühajärve matkarada võrdlemisi sündmustevaeselt- selgus, et vähese valguse kaasabil on rada tunduvalt hõlpsamini läbitavaks muutunud. Peatusime enne Otepääd Väike-Emajõe lättel, Pühajärve armuallikal ja Kiigemäel (viimasel neist leidsid kord väga ammusel jalgrattamatkal aset meenutamist sugugi mitteväärivad sündmused).

Lähema kirjelduse asemel veel üks vaade kaunile Pühajärvele

Lõpetuseks ülevaade meie marsruudist üle Otepää kõrgustiku:

Väga ebaõnnestunud paadimatk (Seiklemas Türil ja Raplamaal)

Kuigi olime noored ja lollid, oli meil kirjeldatava seikluse alguseks Pataga siiski juba kahe kummipaadimatka kogemus keredes (Võhandul ja Emajõel), sestap ei peljanud me suurt ka Pärnu jõge, kuigi oleks suurvee tõttu kindlasti pidanud. Plaanisime kolmepäevase matka marsruudil Türi-Pärnu.

   Pärnu jõge peeti kunagi Eesti pikimaks, praegustel andmetel on ta oma 144 kilomeetriga aga Võhandu järel teisel kohal. Ka keskmiselt vooluhulgalt on jõgi Eesti esimeste seas, Pärnu linnas võib oma silmaga näha, millisesse laiusesse ta enne merrejõudmist pürgib. Lisaks Pärnule möödub jõgi Türi ja Paide lähedalt ning on ajaloo vältel nende linnade arengus tähtsat rolli etendanud.

   Sõitsingi siis Tallinnast rongiga Türile, kaasas suur sinine kott täis konserve ja kuivaineid, seljas paks matkajope ning jalas huulepulgaga viksitud kingad. Käes oli aprill, ja ehkki soojaks polnud ilmad veel läinud, polnud ka lumest enam jälgegi. Kui vagunist maha astusin, oli Pata mind juba terve tunnikese oodanud, sisustades aega vene sõjaveteranidega muljetades (nagu tal, ilma naljata, pahatihti kombeks on).

   Pata oma oli ka kummipaat. Kuidas ta selle Tartus üksi bussile vinnas, ma ei tea- vaevalt suutsime seda kahekesigi mööda linnatänavaid tassida. Enne jõelelaskumist täiendasime oma toiduvarusid Türi Konsumis. Oh, milliste nägudega meid seal vaadati!

   Pärnu jõgi oli suur, hirmus ja üle kallaste tõusnud. Valisime vette minekuks Raadiojaama tänava Türi idapoolses otsas, vahetult enne kärestikku raudteesilla all. Pumpasime kordamööda paati, ja aegamööda meelitas see kummaline tegevus kohale kamba koolipoisse, kes meid siis imetlusega vahtima jäid. Jagasime neile lahkelt elutarkusi ning tundsime endid üleüldiselt väga vanade ja kogenutena. 

Äärmiselt vanad ja kogenud

Nägudest peegeldumas aastatepikkune karastumus, lükkasime oma aluse publiku ovatsioonide saatel kaldast lahti. Haarasin ennastohverdavalt mõlad enda kätte, võttes sangarlikult enese õlule niimoodi esimese sõudmisvahetuse. Koolipoiste juubeldavad hõisked ei jõudnud aga veel vaibudagi, kui Pata närviliselt sõidusuunda osutama hakkas- vool oli nimelt nii tugev, et vaatamata mu ponnistustele paati kontrollida, triivisime otsejoones üleujutatud jõesaarel veest välja turritava põõsastiku suunas.
   Tõmbasin mõladega vett nii kuis jaksasin, ent oksad lähenesid aina. Kabuhirmus katsime kätega näod, tundes ühtäkki teravaid oksi õlgu kriipimas. Hetke jooksul oli paat istumise alt kadunud ning adusin, kuidas vool mind veel vee allgi edasi kandis. Tundsin kuidas riiete vahele tungis aprillikuiselt külm jõevesi.

   Ulatasin pea pinnale ning fikseerisin hetkega kiirelt läheneva hukatuse- mõnekümne meetri kaugusel paistis raudteesillaalune suurte kividega kärestik. Juhtohjad haaras adrenaliin ning silmapilgu vältel kadus vähimgi külmatunne. Raiusin pikemalt mõtlemata täiest jõust kalda poole, kuni suurte puude vahel käsi äkki põhja puudutas. Tõusin ligumärjana veest ning pöörasin kähku pilgu tagasi laevahuku sündmuskohale paarikümne meetri jagu ülesvoolu.
   Pata rabeles sealsamas okstes, ning tundus et tal oli raskusi pea pinnal hoidmisega. Ühel hetkel murdis ta enda aga põõsastikust vabaks ja sai sealsamas jõesaarel jalad põhja. Nii ta siis seal seisis, jalad põlvist saadik vees, ning mina ei osanud muud teha kui seda kõike abitult pealt vaadata.
   Minu suureks üllatuseks tõmbas aga Pata järgmiseks tugeva liigutusega jõest meie mõlema seljakotid, mis sinnasamma okstesse olid vee alla kinni jäänud. Ka kummipaat oli jõesaarel karile sõitnud ning mõne pika sammuga suutis mu nimekaim selle äärtest kinni haarata ning kogu leitud matkakraami tagasi pardale vinnata.

   Edasi tuli tegutseda juba organiseeritult. Olles just tundnud jõe destruktiivset jõudu, ei tundunud paadiga kärestiku suunas voolamine väga targa tegevusena, seda enam, et kaduma oli läinud üks mõladest. Kuidagiviisi pidime aga Pata kaldale saama. Jooksin siis kallast mööda otse raudteesillani, sellesama kärestiku juurde, kus jõgi kõige kitsamana näis. Sumpasin vööni vette ja jäin saarelt instruktsioone ootama.
   Pata otsis teadja näoga oma vastpüütud seljakotist rulli nööri ning keris sellest ühe otsa omale pihkude vahele lahti, lubades raskema poole mulle visata. Järgmiseks hüppas ta paati, tõukas selle jalaga saarelt lahti ning kihutas, selg ees, otse kärestiku (ja minu) poole. Mõne sekundi pärast nägin, kuidas nöörirull kaarega vette lendas, ilmselt jäi heide lühikeseks. Tugev jõevool tõmbas aga paadi just selles suunas, kus mina parasjagu seisin, sestap olin võimeline paadipärast kinni haarama ning selle liikumise peatama. Õnneks polnud vool päris nii tugev, et mu jalad põhjast lahti tõmmata.

   Tagasi kaldal, olime võrdlemisi õnnetud- kui adrenaliini tootmine ajus lõppes, hakkas kiiresti väga külm. Jooksime kere soojendamiseks mõned kiired lõigud raudteel ja püüdsime oma olukorda seejärel adekvaatselt hinnata. Ühtki kuiva riiet polnud võtta, sestap eemaldasime märjad alussärgid ja tõmbasime pahupidipööratud joped palja ihu peale. Kuna jope väliskülg oli kilest, tundsin end nüüd natuke kuivemalt, ehkki püksid tilkusid ikka veel ladinal veest.
   Olime õnnega väga koos- laevahukk ei toimunud mitte kusagil Vändra metsades vaid Türi linnas, kus muuhulgas elab ka üks mu vanaemadest. Komberdasime poistekamba ahhetuste ja pükste tilkumise saatel mööda Raadiojaama tänavat kesklinna suunas, et vanaemale etteteatamata külla minna.

   Helistasime uksekella ja õnneks oli vanaema parasjagu kodus. Esialgu valdas teda ligumärgi matkajaid nähes küll kerge ehmatus, ent kähku taipas ta meid siiski oma kuivadesse sukkpükstesse ja kampsuneisse riietada. Seljakotid asetasime vanni kuivama.
  Kuivatasime ja soojendasime endid siis radikate najal ning vahtisime televiisoriekraani, kus parasjagu Aktuaalses Kaameras uppumissurmadest juttu oli, ning ühtäkki tekkis Patal uus tegevusplaan- ta helistas oma Raplamaal elavale isale ning kutsus ta meile Türile järele.

   Õige pea tilkusimegi juba Hillar Pata autos ning ootasime Lipa küla saabumist, kus asub Pata isatalu- hästisäilinud traditsiooniline talukompleks, kus muuhulgas on kunagi ammustel aegadel elanud kuulus keeleteadlane Uku Masing. Veetsime öö vaikuses, ent kuivades riietes ning kaitsva katusega pea kohal ning ehkki unenäod polnud kuigi meeldivad, tõi hommik kaasa uue energia ning vaba päev sai Raplamaa külade vahel töllerdades meeldivalt ära kasutatud.

   Ah jaa, ja mis teema nende kingadega oli, mis huulepulgaga viksitud? Vahetult enne matka olin nimelt Tallinnas ansamblikontserti andmas- kuna kingad olid väga tuhmid olnud, määrisin need üle kolleegi pakutud hügieenilise huulepulgaga ning unustasin need siis matkamiseks jalga. Üsna tüüpiline olukord.

Panga peal külma trotsimas (Jalgsimatk Ida-Virumaa pankrannikul)

Siinkohal- minu kaugelt kõige külmem matk. Ehkki varustus oli tasemel, ei kõrvaldanud see sugugi kõikvõimalike lolle elamusi ja juhtumisi, mida talvel telkimine endaga kaasa toob.
   Olen varem lumisel ajal telkinud kaks korda- Endla rabas ning Gauja rahvuspargis. Ehkki nood matkad sisaldasid samuti ekstreemseid olukordi, ei näidanud kraadiklaas kummalgi korral ligilähedaseltki nii madalat temperatuuri kui nüüd. Külma lubas ligi kakskümmend kraadi.

   Valmistusime sestap võrdlemisi põhjalikult- pakkisin juba teistkordselt kaasa oma uue talvemagamiskoti, ning Pata võttis telgi. Enne minekut arutasime veel läbi erinevaid viise, kuidas end öösel külma eest kaitsta. Mõtlesime kuuseokste ning lumevallidest soojustuse peale, ent reaalsus, nagu hiljem selgus, kujunes erinevaks.

   Matkaidee tekkis mõned kuud tagasi novembris, olles töölähetusel Jõhvi kontserdimajas. Töö kõrvalt oli mul kolleegiga õnn külastada Eesti kõrgeimat- Ontika panka esimese lumetormi ajal ning vaatepildist inspireerituna visandasingi nüüd marsruudi mööda lumist pankrannikut:

   Põhja-Eesti klint on võimsa ning omapärase loodusobjektina juba esimesest ammusest ajast eestluse sümboliks peetud. Selle kohalik kultuuriline tähtsus kajastub näiteks 100-kroonise rahatähe tagaküljel, samuti on kõrge pankrannik olnud inspiratsiooniks tuntud eesti kunstiteostele- üheks näiteks võib tuua Eduard Tubina 2. Sümfoonia "Legendaarne". Mida, aga tavaliselt ei teata, on tõik, et Põhja-Eesti pankrannik on vaid üks osa palju pikemast Balti klindist, mis algab Rootsist Ölandi läänekaldalt, lookleb pooletuhande kilomeetri vältel Läänemere põhjas, paljandub taas Osmussaarel ning kulgeb enam-vähem paralleelselt Soome lahe lõunakaldaga, kuni Venemaal Laadoga järve ligidal viimaks hääbub. Kogu klindi kõige kõrgemad ja järsemad paljandid asuvad Ida-Virumaal Toila ja Saka vahel.
   Pankrannik on äärmiselt tähtis ka geoloogilise uurimisobjektina- nimelt paljanduvad siin vanad kivimid ordoviitsiumist kambriumini (kuni 600 miljonit aastat vanad). Selle tekkelugu on aga veel segane- kõige põnevamaks teooriaks pean jääaegse Ürg-Neeva uuristustööd. Ehk oli siis kunagi kogu Soome laht üks hiiglaslik Amazonase-mõõtu jõgi?

   Meie matk pidi algama Toilast ning lõppema Kohtla-Järvel, hõlmates pankrannikust kõige kõrgema osa. Lootsime vaheldumisi matkata nii panga all kui selle peal.

   Saabusime Jõhvi bussiga, ning Toilasse kohaliku marsruuttaksoga. Pidime õige peatuse leidmiseks pikalt kusagil Ida-Viru paneelmajade vahel ekslema.
   Juba päris matka algul Toila kaupluse ees püüdsid kõrgemad jõud meie retke saboteerida, saates meile koormaks kaela kellegi vene rahvusest noormehe, kes kell 11 hommikul arvas, et kõige etemaks edasiseks tegevuseks oleks tema korteris viina juua. Meid päästis kindlast hukatusest kirjeldatava härrase naine, kes poest suure toidukotiga väljudes mehele tema laste olemasolu meelde tuletas.

   Toila on umbes 800 elanikuga kuurortalev Ida-Virumaal Pühajõe suudmes, tuntud oma spaa, matkaradade ning Oru lossipargi poolest. Viimane on praegusel ajal ainus, mis veel meenutamas kunagist Oru lossi- 19 saj. vene miljonäri Grigori Jelissejevi poolt ehitatud ning hiljem Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi suveresidentsina tuntud võimas kompleks hingematva vaatega vaatega Soome lahele.

Äärmiselt soe vaade

Töllerdasime mõnda aega Toila-Oru pargis, mis parasjagu oli äärmiselt külm ja lumine, hoopis teistsugune minu viimasest külastusest aastaid tagasi.
   Toila sadamast liikusime esmalt mööda Toila-Martsa matkarada pangaalusel maaribal. Aeg-ajalt eksisime ka lahele, turnimaks mööda külmunud laineharjadest moodustunud jääpanku. Süütule kõrvalseisjale näisime ilmselt nagu eksinud polaaruurijad.

Robert Peary ei leia põhjapoolust üles

Umbes 4 km läbisime panga all- kummaline on mõelda, et vaid mõnekümne-meetrine astang lahutab kaht külgnevat maa-ala geoloogiliselt mitmekümne miljardi aasta võrra. Pangaalusest rannaribast moodustub kambriumi avamusala, ent panga kohal jääb meie jalge alla juba paks kiht ordoviitsiumi setteid. Matkaraja lõpus järsakust üles ronides võisime oma silmaga jälgida miljonite aastate möödumist.

   Kõrgel klindil liikusime pikalt mööda maanteed, nautides põõsaste vahelt aeg-ajalt avanevat merevaadet. Pikki puhkepeatusi me kahjuks endale lubada ei saanud, sest külmakraade oli juba viieteistkümne ringis ning higisena lumehanges puhkamine muutus kiirelt märja keha lõdisemiseks. Mäletan eriti eredalt kuivõrd raskendatud oli kehakinnitamine- konservikarbi või leivakoti avamiseks pidi kindad käest võtma, mis kõvasti ebamugavust tekitas, ent veel raskem oli neid tagasi kätte panna lumekoorikuga kaetud äärte tõttu.
   Seletamatutel põhjustel rebenesid mul kõndides püksid- täpsemalt nende välimine kilematerjalist kiht. Esialgu see asjaosalistele suurt peavalu ei valmistanud, ehkki süütu kõrvalseisja poleks meist nüüd ilmselt midagi arvata osanud.

Õu, sina seal!

Kuna oli talv, polnud päevaaega just palju ja osa teest läbisime täielikus kottpimeduses. See on ka üks põhjustest, miks meil ei õnnestunud Valaste joast väga tabavat pilti saada:

Valaste juga on natuke ära külmunud

Valaste juga on teatavasti kaugelt Eesti kõige kõrgem. Juga moodustub Valaste ojast, mis pisikise nirena pangalt rohkem kui kolmekümne meetri kõrguselt alla jookseb. Nii kõrget juga ei leidu ei Lätis ega isegi Soomes, ehkki tuleb täheldada, et pärimuses levinud populaarse teooria järgi on oja inimkätega kaevatud ning juga ise seega tehislik.

   Pangalt laskusime hirmuäratavalt logisevale platvormile, et loodusimet lähemalt kaeda. Ehkki koht oli osaliselt valgustatud, oli siiski vaid hägusalt näha tohutut jäälossi, mille miinuskraadid olid tekitanud. 

   Kusagil Valaste lähedal võsas alustasimegi laagritegemisega. Üritasime meeleheitlikult lõket üles saada, ent iga tikutõmme eeldas kinnaste eemaldamist, mistõttu varsti pidime plaanist loobuma. Ka lõkkematerjali oli kottpimedas äärmiselt raske leida, rääkimata kuuseokstest, millega telgipõhja soojustada, sestap jäime lootma headele magamiskottidele.
   Telgi püstitamine oli piinarikkam kui eales varem- õhutemperatuur lähenes kahekümnele külmakraadile ning telgisõlmede sidumine osutus tundetuile sõrmedele peaaegu sooritamatuks ülesandeks.
   Uus magamiskott päästis siiski olukorra. Külmumisest oli asi kaugel, ent uni jäi kergeks ning öö jooksul tõmbasin mitu korda näoava kokkupoole, et ükski liigne nahalapike taeva pärast katmata ei jääks.

   Hommikul tabas mind kaks üllatust- esiteks mõistsin oma õhtuse kohutava vea tagajärgi (olin jätnud saapad magamiskotist välja), ning teiseks avastasin ehmatusega, kuhu me täpselt oma telgi asetanud olime (vaid paari meetri kaugusel telgiuksest haigutas viiekümnemeetrine kuristik).

Hommikune mürts

Üritasime hommikusöögiks priimusel purgisuppi soojendada, ent luues igati tüüpilise matkaperseliku olukorra, külmus see hoopis poti külge kinni. Ka minu saapaprobleemi polnud esialgu võimalik kuidagi lahendada (need olid väga jäätunud), sestap tõmbasin jala otsa neli paari sokke ning kõige otsa ühed villaseid. Üllatuslikult toimis selline mäkgaiverdamine päris hästi ning suutsin poole kilomeetri jagu Valaste kohvikuni kõmpida ilma külmavillideta.
   Valaste kohvik on õnneks 24h lahti- sulatasin seal oma saapad, jõin puljongit ning vaatasin uusimat digimoni-sarja. Arukas viis matkapäeva alustada.

Tüüpiline talvematk

  Saapad sulanud, naasime laagripaika ning alustasime uute masohhistlike tegevustega:

Jeti! Jeti!

Laager koos ning käed külmast tundetud, jätkasime teekonda. Teise päeva jooksul läbisime maa Valastelt Ontika mõisani ning mööda maanteed Kohtla-Järvele. Suuremat vaheldust see teelõik ei toonud- kasutasime liikumiseks asfaltteed, mis pärast Valastet rannikust eemalduma hakkas. Vahetult enne aga püüdsin silmapiiril meeleheitlikult tuvastada Suursaart- üüratut kaljust kühmu keset Soome lahte, mida selge ilmaga pangalt näha peaks olema. Luban endale uskuda, et selle hägusat piirjooni oma silmaga ka korraks seletasin.

   Kohtla-Järvele jõudes muutusid rebadel püksid ühtäkki probleemiks, seda süütute kõrvalseisjate pahandavate pilkude tõttu. Esmalt kõmpisime mööda kepikõndijaile rajatud metsateed ning seejärel mööda Kalevi tänavat kesklinnani. Linn on tõesti üks kõige kummalisemaid Eestis- elanikke peaks siin ju neljakümne tuhande ringis olema, ent kogu see inimmass on vististi väga suurele maa-alale ära jaotatud (Kohtla-Järve linnaosad asuvad tegelikult üle terve Ida-Virumaa laiali). Keskust ei tundunud linnal üldse olevat, vaid paar laiemat uulitsat ühes loetud supermarketitega.

   Ehkki rebadel püksid oleksid võinud seda ennustada, siis peksa ma tookord õnneks ei saanud ning pärast mõnd sõõmu odavat vene likööri, loksusingi kõige kiuste juba täiesti elava ja tervena bussiga Tallinna suunas. Päevakorralisi meteoroloogia-alaseid uudiseid jagavalt internetileheküljelt leidsin andmed, mille järgi oli telgisveedetud öösel Ida-Virumaal kaheksateist külmakraadi.