Ammu olen tahtnud Matsallu matkale minna. Viimaks, ühel päikesepaistelisel viinakuu hommikul sai see teoks. Tõestan öeldut pildimaterjaliga:
 |
| Pildimaterjal |
Plaanisime nimekaim Joosep Pataga kolmepäevase matka, mille jooksul lootsime lähemalt tutvuda Matsalu lahe lõunakaldaga- tollal oli see minu jaoks üks väheseid üsna tundmatuid piirkondi Eestis.
Käes oli oktoober, ent ilm oli päikeseline. Asusime hommikul teele Tallinna bussijaamast, et jalad Lihulas siis selga võtta. Enne jõlkusime aga ligi tund aega maaliinibussis, aeg-ajalt aknast välja vahtides, et ehk on Haapsalu maanteele midagi vaatamisväärset tekkinud. Tõepoolest- päris eksootiline võiks välismaisele turistile olla näiteks vaatepilt, mis avaneb enne Risti alevikku otse maantee kõrval laiuvale rabamassiivile.
Kella üheteistkümne paiku hommikul saabusime kodumaa ühesse ehk kõige vähemdepressiivsemaist väikelinnadest. Ostlesime (linna ainukeses) supermarketis ja kohalikus kaltsukas. Esimese pikema mõttepausi tegime aga Lihula linnusevaremeis- üle laiade Lääne-Eesti tasandike vaatasime siin tõtt Eesti noorima,- Matsalu rahvuspargiga, mille piir seal kusagil kolme kilomeetri kaugusel nähtamatu joonena üle maastiku jooksis.
 |
| Lihula |
Nimetatud rahvuspargiks aastal 2004, oli Matsalu varem tuntud kui looduskaitseala- juba aastast 1957. Tegemist on Euroopa mõistes ühe tähtsaima kaitsealuse piirkonnaga- madal Matsalu laht ning sellega piirnev ulatuslik roostik Täkumätas (jah selline koht on olemas) on igal aastal nimelt pesitsuspaigaks miljonitele rändlindudele. Lisaks on kaitsmise all liigirikkad puisniidud, üleujutuvad rannaniidud- ning jõeluhad ning vanaaegsed rannakülad. Matsalu kuulub muuhulgas ka RAMSARi rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka.
Matka esimene teelõik kulges Lihulast Penijõele mööda tikksirget ja kristallsiledat, ent olematu liiklusega asfaltteed. Juba siis silmasime esimest kurjakuulutavat märki hiljem lahtihargnevast anomaaliast- tee kohal õhus lendlesid maa külgetõmbejõudu eirates kümned ämblikuniidid, mõne küljes neist ka ämblik ise rippumas. Eelnevaga absoluutselt mitteseotud sündmusena kuuldus äkitselt kaugusest kõva pauk- siiamaani seletamatu, ent tookord kahtlustasin tuumarünnakut Pärnule.
Pisut veetsime aega Penijõe mõisas rahvuspargi külastuskeskuses, suhtlesime giid-administraatoriga, kelle töö minus ootamatut kadetust tekitas, ja tutvusime erinevate kaartidega, mis infoleti läheduses seintel rippusid. Üks neist osutus hiljem teedest kaugel orienteerudes üsna kasulikuks (tegime fotoaparaadiga kaartidest pilti).
Ekslesime tükk aega matkaraja algust otsides- nagu varsti selgus, kulges matkatee esmalt läbi lehmaaedikute mööda Penijõe kallast kuni vaatetornini roostiku (Täkumätta) piiril, edasi loogeldes suuresti üleujutatud rannaniidu ääres. Üsna kiirelt pidime loobuma kuivade jalgade privileegist, tunnistades lõviosa laudteist rajal uppunuiks. Kokkuvõtvalt- esimesed kaks tundi matkast sumpasime esmalt lehmasitas ja seejärel sääreni vees. Lasen piltidel enese eest kõnelda:
 |
| Pata lehmasitas |
Vaade vaatetornist:
 |
| Penijõgi voolamas Kasari suunas läbi Täkumätta (Jah, selline koht on olemas) |
Matkaraja vesine osa pärast torni osutus tõeliselt ekstreemseks kogemuseks. Meist paremal kõrgus madala põõsastiku taga üüratu roostik ning vasemal vaheldus vesine võsa rannaniidulapikestega. Kohati oli rajale julgestuseks rajatud laudteeosi, ehkki reeglina vajusid need pealeastudes paari sentimeetri jagu vee alla, samuti olid teele regulaarsete intervallide järel tekkinud sügavad lombid, millest ümberhiilimine seda piirava võsastiku tõttu tihti võimatuks osutus. Pori ja lehmasitaga kaetud jalanõud said vähemasti kiirelt puhtaks.
Enne kui matkarada taas Täkumättast eemalduma hakkas, jäi teele ette mägi- Saare mägi. Lisan kohe pildi, et oleks selge, milline näeb välja üks Lääne-Eesti mägi.
 |
| Selline |
Saare mägi on merepinnast vaid mõne meetri jagu kõrgemal, ent suurvee ajal on see kõrgus piisav, et muutuda saareks keset vesist karjamaad. Kahjuks pole säilinud vana kõrtsikoht, millest lehmaaediku äärne infotahvel meile põneva pildi silme ette maalis. Mina oleksin igal juhul küll seal meelsasti mõne toobi võtnud.
Eelneval pildil on näha ka eurorahade tubli töö- säilitamaks liigirikkaid rannakarjamaid, makstakse maaomanikele lehmade pidamise eest lisa.
Piirkonna populatsioonienamust ei moodusta siiski mitte lehmad, vaid väikesed kaheksajalgsed, kelle tegutsemist võis igal pool maastikus vaevata märgata- kohati olid võrkudega kaetud terved niidud ühes suurte puudega, mida ümbritses valge vaip nagu härmatis.
 |
| Pildil kujutatud vaateplatvormile ronisime võrdlemisi vastumeelselt |
Edasine rada moodustus kitsast elektrikarjuste vahelisest pääsmest, mille läbimine kattis meidki üsna kiirelt ühtlase ämblikuvõrguga. Anomaalia jätkus Viita puisniidul, kus üksikute niitide asemel hõljusid õhus juba terved niidilossid.
Viital leidsimegi end paigast, mis pidi infotahvlite järgi olema üsna tüüpiline Lääne-Eesti puisniit. Kergelt sombune ilm ja õhus rippuvad ämblikuvõrgud tekitasid aga kummaliselt müstilise tunde. Hirmuga vaatasin ka jälle sinna Pärnu poole, et ehk on tuumaseent näha (ei olnud).
Puisniidult lahkudes liikusime mõnda aega kruusateel, kõndisime nii natuke üle kolme kilomeetri, kuni jõudsime Suitsu paadibaasi samanimelise jõe kaldal. Siit algas uus, umbes kilomeetrine matkarada, mille lõpus ootas 21 kõrgune vaatetorn (mille otsas keetsime purgisuppi) ning maaliline küün.
 |
| Maaliline küün |
Ees ootas matka kõige kahtlasem osa- pidime kuidagiviisi pääsema Matsalu külla, kuhu aga otseteed sugugi ei lähe. Penijõel fotokasse jäädvustatud kaardi põhjal võis kaaluda kaht varianti- kas liikuda mööda ülivõsastunud metsasihti või pikki Täkumätta (Jah, selline koht on olemas) äärt, üleujutatud niidul. Otsustasime niidu kasuks. Meie tee nägi välja selline:
 |
| Täkumätas...hehe |
Tegu polnud just maanteega...
 |
| ... |
...ent tagasi pöörata oli hilja. Sumpasime lausa põlvini vees, kuni järsku roostik ja mets kokku said ning meie tee ära lõikasid. Murdsime läbi roostiku...
 |
| Läbi Täkumätta |
...ja jõudsimegi Matsalu küla piirile. Müttama pidi veel ainult üle vesise põllu, mis-oh üllatust- oli jälle kaetud valge niidivaibaga.
 |
| Sääreni vees ja ämblikuvõrgus |
Matsalu külas käis parasjagu teeehitus ja vesi kingas asendus tsemendiga. Miskipärast ratsutas Aleksei Lotman mööda põllu äärt hobusel Täkkumätta (hehee) suunas ja tegi sealjuures näo nagu poleks selles midagi ebaharilikku.
Enne ööbimispaika saabumist läbisime üsna pika maa (üle seitsme kilomeetri) kruusateedel, läbisime valdavalt lagedate niitude ja põldudega kaetud alasid. Telgi püstitasime õhtu saabudes Metsküla lähistele lambaaediku kõrvale. Põhjus sellisele kummalisele valikule oli lihtne- lootsime laagri teha mere äärde, ent pea kogu teeäärne rannaniit oli tarastatud. See väike hektar maad, mis vabana näis, oli nii kohutavalt märg ja raskestiläbitav, et kui enne randa jälle ühe pagana aia eest leidsime, ei jaksanud me enam tagasi sumbata, vaid otsisime aediku äärest välja kõige kuivema maalapi ja heitsime oma kola sinna maha. Und segas paiguti mõne depressiivsema lamba juhuslik oigamine.
Ärkasime vara, seitsme paiku, ning jalutasime hommikusööki valmistama Näärikividele. Istusime mere äärde, kallasime vee kingast välja, naersime natuke kurvalt sildi üle, mis väitis, nagu kannatanuks sel niidul liigniiskuse käes vaid vähesed sopid, ning süütasime priimuse. Sõime otse rahnul, Fennoskandia kilbist lahtimurtud graniidijurakal, imetledes sügishommikust Matsalu lahte.
 |
| Vaade lahele |
Suurem jagu teisest matkapäevast möödus külavaheteedel. Otsustasime Saastna neemele mitte minna ning pöörasime lõunasse Virtsu poole. Olime kõmpinud vaid mõne kilomeetri, kui õnnelik juhus meid tubli kohalikuga kokku viis, kelle auto meie kulgemist tublisti kiirendas. Väljusime autost Saluvere külas, rahvuspargi piiril, mis on eelkõige tuntud oma Lääne-Eesti kohta päris piraka linnamäe poolest. Linnalegendi kohaselt võib mäe paljanditest hea tahtmise korral leida iidsete korallide kivistisi.
 |
| Ei olnud head tahtmist |
Olime nüüd Metskülast juba päris suure maa läbinud ning otsustasime saabuvat ööd enam mitte telgis veeta, seega võtsime suuna kiiresti Virtsu poole. Suurem osa teest möödus üsna sündmustevaeselt, ehkki rannast nägime paaril korral hägusalt Kesselaidu ja Muhumaad...
 |
| Muhumaa on nii hägune, et teda pole isegi näha |
...ning Aruküla lähedal õnnestus kogeda esmakordselt, mis tunne on seista tuulegeneraatori kõrval:
 |
| Ettevaatust, jäätükkide kukkumise oht! |
Virtsu maanteed eraldab Arukülast ligi viiekilomeetri pikkune tikksirge teelõik, mille läbimist vastalanud keskmise tugevusega vihamavalang sugugi meeldivamaks ei muutnud. Vahetult enne suurt teed suutsin meie dünaamilise duo lisaks veel ära eksitada, kui mahajäetud talukoha lähedal rada järsku otsa sai. Orienteerusime maanteemüra järgi.
Viimased 5km Virtsuni mööda asfaltteed olid kohutavad, mitte miski ei meeldi kõmpimisest helladele jalataldadele vist vähem kui kõva ning pigine teekate. Lisaks kimbutas mind matka viimasel lõigul kohutav nälg, mis alles Virtsu sadama kohvikus mulgikapsaste näol leevendust leidis.
Tallinnas lõpuks Saaremaalt tulnud bussist väljudes oli liikumine väga vaevaline, ent kahtlemata oli valu väärt uusi elamusi senitundmatuist paigust. Lisan lõpetuseks ka kaardi, millelt võib jälgida meie ponnistussuundi:
