Nõndaks- taas midagi erakordselt napakat. Toimunud sündmusi on raske isegi matkaks liigitada, pigem oli tegemist harukordselt jaburate juhtumiste jadaga kodust kaugel asuvais geograafilistes piirkondades.
Nimelt tuli mul novembrikuus hullunud entusiastina idee Osmussaart külastada, iseenesestmõista muidugi telgi ja magamiskotiga. Leidsin netiavarustest isegi teemakohase meiliaadressi ning kirjutasin oma soovist paadimehele Dirhami sadamas. Ootasin ja ootasin, ent vastus jäigi tulemata. Vaevalt, et paat siis nii talve hakul enam sõidabki. Hinge jäi aga kripeldama pettumus- taipasin, et midagi sarnaselt absurdset tuleb kiirelt oma eluga ette võtta.
Kuhu aga siis minna? Võiks ju olla mingi saar, teeks reisi mõnusalt eksootiliseks, ent samas võiks sinna ka kergesti ligi pääseda. Hiiumaa on kahe päeva jaoks liiga suur, Kihnu laev sõidab natuke liiga harva- ring hakkas kahtlaselt ümber Vormsi kitsaks tõmbuma.
Mõeldud tehtud- uurisin järele praami- ja bussiajad, veensin ühe seltsilise minuga kaasa tulema, klapitasin kuupäevad ja reis võiski alata. Mõtlesime saarel veeta nädalavahetuse koos ühe ööga.
Sõitsin Jõhvi töölähetuselt pealinna ning veetsin öö sõbranna juures Tallinnas. Järgmisel hommikul ootasin matkakaaslase saabumist Tartust- Ott Vilson, füüsikatudeng ning tuubamängija (geniaalne kombinatsioon).
Ott saabus otse Zavoodist, olles täiesti magamata ja kergelt pohmas. Istusime ja puhkasime päeva esimesed tunnid Tallinna bussijaamas, lastes üha järgmisel ja järgmisel Haapsalu bussil kuhugi majade vahele kaduda. Küllap oli meeleolu siis selline.
Alles kell neli pärastlõunal viitsisime oma õlleklaaside tagant tõusta ning bussi vajuda, seega jõudsime Haapsallu juba täielikus kaamoses. Selgesti on silme ette jäänud talveõhtune tühi Haapsalu raudteejaam- sellest on vist juba aastakümneid, mil viimati sealkandis rongi nähtud.
Raudteejaam oli nimelt koht, kus Rohukülla viivat marsruuttaksot oodata. Kui väike bussilaadne masin lõpuks peatusesse pööras, proovisin sellest pilti teha, ent fotoaparaadile ei meeldinud vististi sugugi väljas valitsevad madalad õhutemperatuurid. Sain trobikonna klõpsude peale vaid ühe uduse pildi.
Jõudsime suurema tülita Rohuküla sadamasse, kus meid praam juba ees ootas, ostsime piletid ning astusime laeva. Ott väidab mäletavat, et sadamast sai tookord osta vaid üheotsapileteid, mis tähendab, et tagasisõit oli tasuta (või olid need siis ikkagi kaheotsapiletid?). Igal juhul oli väga elujaatav seista dekil ning juustes tunda külma meretuult, väikese viskilonksu saatel vahtida öhe- aga vaata palju tahad, no mitte midagi pole näha.
Vormsi või Ormsö- Eesti suuruselt neljas saar, asub Hiiumaa ja mandri vahel. Ajalooliselt on saarel domineerinud rannarootsi asustus, pea kõik saarel esinevad kohanimed on siiani rootsipärased. Saare kaarti saime lähedalt silmitseda praamil ning ühtlasi arutleda erinevate võimalike marsruutide üle.
Vormsil on mitmeid vaatamisväärsusi, ent ajapuuduse tõttu jäid paljud neist seekord külastamata. Kahju polnud aga suur, sest olin põhjalikumalt käinud saarel kümme aastat tagasi koos vanematega.
Praamilt maale astudes hoomasime taas üht elujõudu andvat olukorda tekkimas- vaatasime nukralt, kuidas iga viimanegi laevalttulnu kadus mõne pereliikme või sõbra autosse ning ükshaaval kaugenesid ka nende masinate tagatuled- olime üksi, selgelt ainsad ullikesed, kes saarele sellisel kuul telkima on tulnud.
Oli pime, nii pime, et vaevu nägime mööda muuli edasi kõmpida, isegi kuud polnud taevas pisutki valgustamaks novebriööd. Lülitasime mobiilidel sisse taskulambifunktsiooni, ent vaevu nägime nii endi varbaidki. Ühtäkki peegeldus valgus tagasi suurelt sildilt ning mind valdas mitmeid minuteid kestev naerupahvakas- sildi peal seisis "Vormsi vald". Tekkis väga õigustatud küsimus- kuhu, kurat, me seekord end jälle joonud oleme.
Kõmpisime Svibyst saare keskele Hullo külla, nägemata väga rohkem kui musta metsa piirjooni veidi vähem musta taeva taustal. Teekraavis sooritasime kalamaksakonservipeatuse, millest õhtupoolik sugugi targemaks ei muutunud.
Saare keskuseks on Hullo küla- siit lahknevad teed igasse saare nurka. Oleksime väga tahtnud külastada Rumpo poolsaart, ent kellaaeg oli juba hiline ja poolsaare tipp asus õige mitme kilomeetri kaugusel. Selle asemel otsisime saare keskelt pikisilmi kohta nimega Feim ja Sull, millest praamil päris lõbusa naeru saatel põgusalt lugenud olime- tundus see ju nime poolest igati kohana, kus hea pimedaid sügisõhtuid veeta. Paraku oli lokaal suletud ning meie õhtu muutus aina pimedamaks, külmemaks ja kõledamaks.
Seirasime laagripaiku Hullo-lähistel teedel. Leidsime aga vaid prügimaja. Väga õige-just nimelt prügimaja.
See kujutas endast ilusat rootsipunast kuuri, katuse all suur illustreeriv silt PRÜGI-MAJA.
Seest oli putka väga puhas- korralik värvitud põrand, paksud õhkupidavad seinad- kummaski küljes seisis kaks suurt konteinerit. Keskel, ohtlikke jäätmete koha peal laius aga tühjus.
Tegime siis ohtlike jäätmete näod pähe ning viskasime oma matid põrandale- magada ikka parem, kui katus pea kohal. Öö möödus sügavas unes tänu mu uhiuuele paksule magamiskotile, ehkki hommikupoole tundsin tuult läbi põranda puhuvat (putka asetses kanajalgadel). Samuti segas meid seletamatu kriiksuv heli, mis pani meid igal korral kartma, et mõni pahaaimamatu külaelanik on varahommikul oma prügist lahti saama tulnud. Milline üllatus oleks tal ust avades leida eest kaks võib-olla küll mitte nii ohtlikku jäädet norskamas konteinerite vahel.
Tõusime magamisasemeilt siiski ilma segamata (kes teab, ehk oleks meile vahelejäämise korral trahv tehtud ning kohalikus lehes lugugi kirjutatud). Kuna valget aega on novembris vähe, siis pidime ruttu tegutsema. Valmistasime kohustusliku priimuseroa, külastasime kiirelt veel Hullo kauplust, kiikasime kirikuaeda ning uudistasime selle tagaaias kükitavaid unikaalseid rõngasriste, seejärel võtsime aga suuna lääne poole Prästviigi järve ja Suurallika poole.
Hullost lahkudes õnnestus meil esimesteks kilomeetriteks jalge alla matkarada leida, nii asendus külavahetee metsarajaga. Vaatamisväärsused jäid teelt küll mõne versta jagu eemale, sestap tegime väikese ringi- käisime Prästviigi järve linnuvaatlusplatvormil ning sellest põhja jääval Vormsi suurallikal.
Prästviken kujutab endast merega ühenduse kaotanud lahte ning ühtlasi on Vormsi suurimaks järveks. Platvormilt nägime järve vaid napilt üle ulatuslike rooväljade. Üritasin veelkord pilti teha, üks õnnestuski, ent kahjuks olen sellegi vähese fotomaterjali kuhugi ära kaotanud.
Järvest kilomeetri jagu põhja suunas asub Vormsi suurallikas- ulatuslik veekogu, mida igast küljest piirab madal põõsastik. Allikaist on tegu kindlasti ühe Eesti tuntuimaga, ning omapärase loodusobjektina on see Vormsi saare üheks nimekaimaks vaatamisväärsuseks.
Metsarada lõppes paari kilomeetri kaugusel Suuremõisa külas- teelt pisut kaugemale, ning seetõttu külastamata jäi seekord Huitbergi paekühm (ei kujuta ettegi,millega tegu võiks olla). Sammusime seeasemel hoopis asfalti mööda Saxbysse, mis asub saare läänerannikul.
Puhkasime jalga paesel rannal ning vaatasime, kuidas horisondil tõusis merest Hiiu rannik. Saxby rand oli hulganiselt täis kiviklibu ning rannajoon oli uhkelt ääristatud suurte paekivilahmakatega. Läheduses kõrgus Hari kurgu valveks suur punane tuletorn.
Meie matk Vormsil oligi selleks puhuks lõppenud- vantsisime tagasi Saxby keskusesse, et kohalikule bussile jõuda. Sõitsime sellega enne sadamasse saabumist läbi kõik Vormsi suuremad külad- saime nii pisut aimu ka saare idaringist. Piletite asemel ulatati meile kummalegi kolm tühja ruudukujulist paberitükki- äärmiselt leidlik lahendus.
Tagasi Haapsalus, lõime aega surnuks mere ääres tatraputru keetes ning vajusime laheäärsetel treppidel eneselegi ootamatult kergesse unne. Tallinna (päeva viimasele) bussile jõudmine oleks nii napilt luhtunudki- kui lõpuks üles ärkasime, pidime aja võitmiseks raskete seljakottidega jooksma.
