Kolme maakonna piiril (Jalgsimatk Õmma ja Kuistlemma rabas)

Käes on talve lõpp ja kevade algus, paastukuu esimene nädal. Lumevaesed kaamosekuud on möödunud ning viimasedki valged lapid on põõsaste alt sulanud. Selliste ilmastikutingimuste taustal on heitlik elu mind jälle Tallinnasse toonud, kus kellegi Johann Sebastian Bachi uudisteos hädasti minu õrna tenorihäälekest lõõritama vajab. Mõne proovigraafikusse tekkinud vabama momendi sisustab aga Miina hädakisa, kes hirmsasti kuhugi põõsasse ekslema tahab siirduda. Muidugi vean ma ta rappa.

   Meil on rabamatkaks aega laupäeva pärastlõunast pühapäeva pärastlõunani ning selliste tingimustega sobivad minu meelest kõige paremini kokku Õmma ja Kuistlemma rabalaamad Läänemaa, Harjumaa ja Raplamaa piiril. Mõttesse tükkis see piirkond peamiselt tänu internetiavaruste abil leitud RMK metsaonnile ning sealsetele geopeituse aaretele, millest üks väga ambitsioonikalt Risti nime kannab, vihjates kolme maakonna ristumispunktile ning ka lähedalasuvale Risti alevikule.

   Virgun strateegilise tähtsusega hommikul Kuno Mustamäe korteris ja alustaksin nüüd hea meelega matkatarvete kaasa pakkimisega, kui mul neid vaid oleks. Õnneks tuleb Kuno parasjagu Tartust, kandes kukil minu 70-liitrist seljakotti, ühes magamiskoti, kopitanud kampsunite ja priimusega. Olen ostuhulluses hiljuti hankinud ka uhke matkanõude komplekti ning "uditava" taskulambi, mis töötab dünamo jõul ja mida valguse tekitamiseks seetõttu lakkamatult "udida" on vaja. Leian oma tavaari Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nurgatagusest ning pärast pikka ja piinarikast lauluproovi asun bussijaama poole teele,

   Miina ootab mind bussijaamas oma veripunaste kummikutega. Ostame piletid ja istume Haapsalu bussile, kus ma Miinale "uditavat" taskulampi demonstreerin. Küll on tore.
   Väljume bussist Risti alevikus, käime kohalikus poes ostlemas ja seame sammud raba poole, mis alevikust tegelikult üle tee kohe kenasti kätte paistab. Meie ei lähe aga otse, vaid teeme väikese ringi, kuna otsime vana laudteed, mis kuulduste kohaselt eelnevalt mainitud metsaonnini viima peaks. Samuti tahame me näha Õmma raba kuivendatud osa, mis jääb mõne kilomeetri jagu lõuna poole. Järgnevalt märgingi meie teekonna kaardile.



Meie esimene kilomeetrihakatis möödub sombusel asfaltteel, paremal pool laiuvad lagedad põllud ja vasakul piirab metsatukk vaadet lagerabale.

Veripunased kummikud

Üsna pea pöörame aga magistraalilt kõrvale ning jalge alla tekib väike talutee. Ümbrus meenutab pisut Matsalus kogetut, seda esmajoones tänu puisniidule, mis ennast rabaservale enesekindlalt laiali on laotanud.

Raba jääb siiski metsatuka taha...mis jääb puisniidu taha...mis jääb kaadrist paraku välja

Vältimaks maanteele naasmist, pöörame peagi rajale, mis eelmisest veelgi väiksem ja oma olemuselt päris ebamäärane. Mälu järgi peaks see turbakaevandusse viima, ent mida rohkem jääb selja taha samme, seda kahtlasemaks see perspektiiv meie jaoks muutub. Õnneks on mul kaasas käsiglobaalpositsioneerimisseade, mille ekraanil ühtegi teed küll näha pole, ent mille abil päris hästi sirget sihti saab hoida. Kuna peagi hakkab kõndimissuunast kostma kahtlast mootorsaemüra, pööramegi nüüd käsiglobaalpositsioneerimisseade näidu järgi üle raiesmiku otse põõsasse. Minule see meeldib, Miina tundmustest ei saa ma esialgu aga aru.

   Võsa vahel ragistamine jääb paraku üürikeseks, sest metsatihniku vahelt hakkab paistma järjekordne teeots. Vaist tahaks paremale pöörata, ent käsiglobaalpositsioneerimisseade näitab mingi anomaalia tõttu hoopis vasakule. Otsustame usaldada elektroonikat ning õige varsti ilmneb, et oleme talitanud õigesti, sest lumise tee lõpus paistab midagi kummaliselt musta ja lagedat. Jõuame Õmma raba kuivendatud turbaväljadele.

Seal kusagil taga lõpus

Ahhetame ja ohhetame ennenägematu vaatepildi peale. Silme ees rullub lahti avar maastik, mille üht külge ääristab varasematest rännakutest tuttav kõrgsoomaastik ning ülejäänut tume metsapiir. Maa on ühtlaselt pruun ning seda lõikavad arvukad pulksirged kraavid, raba pool paistavad silma madalad, ent ümbritsevast maastikust siiski eristuvad turbamäed. Astume mööda metsaäärset teed lageraba suunas, ehkki mõned korrad püüame jalaga ka niisket turbapinda kompida.

Tee läheb rappa

 Korraks peatume, et närida Snickersit ja kookosemaitselisi müslibatoone.

Ulatuslikud rabaväljad koos maailma kõige kaunima inimolendiga

Enne raba jääb meie teele kaks huviväärsust. Esiteks turnime mõnda aega turbamägede otsas, kust avaneb avar vaade ka lagerabale. Ronimine on mõnevõrra vaevaline, sest turvas on märg ja varbad pole veel niiskusega harjunud.

Vaade millelegi

Dramaatiline Miina

Teiseks on põnev oma silmaga näha, miks raba just kõrgsoo nime all tuntakse. Nimelt on turbapind rabalaama keskosas kõrgemal kui raba servaaladel. Kuna osa turbast on ära kaevandatud, siis tekib värvide kontrasti taustal selge pilt sellest, kuidas rabapind ülespoole kumerdub.

Natuke nagu oleks näha

Õdus Õmma metsaonn on meist nüüd ainult kiviviske kaugusel, mis on hea, sest taevas hakkab tasapisi tumenema ja päike otsustab pooleks ööpäevaks täiesti heast peast silmapiiri taha vajuda. Pärale jõuame siiski valges, pärast seda, kui oleme poole kilomeetri jagu niisket soolappi uudistanud. Nagu lootsime, viib onnini ka väike laudtee, ent, nagu kartsime, on see osaliselt vee all ning aeg-ajalt tundub laudteest pisut eemal kõndimine kuivemaks valikuks olevat. Minu katkised saapad täituvad õige kiiresti veega, ent Miina on oma veripunastes kummikutes veel päris õnnelik.

Raba

   Vesisest heidutusest hoolimata (või just selle tõttu) on rabas müttamine siiski väga nauditav. Selline maailmas suhteliselt haruldane kooslus mõjub oma kidurate männihakatiste ja peaaegu katsutava haudvaikusega väga ebamaiselt.

Leia pildilt laudtee

Ühtäkki hakkab männilatvade taga paistma suur veelomp, mis kannab Lao järve nime. Just selle veekogu kallastel asubki kauaoodatud Õmma metsaonn. Tegelikult on see vaatepilt meile kergenduseks mitte ainult seetõttu, et vaevatud koivad kangesti horisontaalasendisse kipuvad, vaid ka seepärast, et vahetult enne tulekut olin Õmma metsaonniga seoses lugenud kavatsusest see kõige täiega kõrvaldada ja mujale vedada. Kuna eelnevalt metsa vahel aeledes olime taamal kuulnud ka saemeeste ponnistusi, siis kardamegi nüüd kõige hullemat. Õnneks on majake aga alles ning väga õdusa interjööriga, ehkki metsaonnile mitteomaselt puuduvad siin tulease ja küttepuud. Tuleb valmistuda külmavõitu ööks.

See, tõsi küll, on juba hommikune pilt

Olles matkakraami seljast maha laadinud ja pisut hinge tõmmanud, asume ümbrust uudistama, ehkki pimeduse tõttu jääb uurimisretk üürikeseks. Kuigi kuhugi päris maja külje alla on väidetavalt geoaare peidetud, ei vaeva ma seda taskulambi valgel otsima, vaid otsustan hommikuni oodata. Õhtut sisustab leekiv priimus, millel järjestikku valmivad taimetee ja makaroniroog, Enne uinumist vahime Miinaga majakese külge ehitatud tornist veel rabajärve ja riputame minu saapad tuule kätte nõrguma. Eks lootus ole ikka lolli lohutus.

Hommikul on saapad ikka sama märjad

 Hommikuks pole ilm päikesepaisteliseks muutunud, ehkki ka vihma kätte jäämist karta meil endiselt ei tasu. Valges on vaade Lao järvele päris kaunis, ehkki õhtul oli siin ehk rahulikum ja eraldatumgi.

Lao järv

Mõne aja pärast on meil hommikusöök keredes, pagas komplekteeritud ja vaim matkamiseks valmis. Aeleme veidi aega põlvili turbas, et maja külje alt aare üles leida, aga tulutult. Seekord saab viitsimatus otsimislusti üle võitu ja ühiselt otsustame matka teise päevaga viivitamatult alustada.

Õmma metsaonn

Olin aardeotsimiseks hädavajalikku käsiglobaalpositsioneerimisseadesse sisendanud Risti aarde koordinaadid, mis asub Õmma metsaonnist põhjas, Harju,- Rapla- ja Lääne maakonna ristumispunktis. Otsustame, et kuna siht on meil satelliitide abil väga kindlalt teada, siis püüame selle kolmikpunkti keset lageraba üles otsida ning ühtlasi lõikame tulekuteega võrreldes pisut vahemaad. Miina veripunastesse kummikutesse pole vesi veel tunginud ning seega on matkavaim meil tugev. Tammume mättalt mättale, püüdes rohelistest älvestest mööda astuda.

Eesti loodus

 Tegelikult oleme rappa sattunud õigel hooajal, sest suur osa turvast on jalge all veel külmunud. Siiski vajub jalg aeg-ajalt läbi mätta ning minu katkise matkasaapa vahele niriseb külm soovesi. Kuna olen niivõrd kõva mees, siis see mind ei häiri.
 
   Raba ületades on käsiglobaalpositsioneerimisseade hädavajalik, sest metsaviirg, mis kõrgsood tihti ümbritseb, on orientiiriks väga ebausaldusväärne. Nimelt on rabapiiriks harilikult kõverjoon, mis silmale näib hoopis sirgena, ning nõnda võib elektroonilisi abivahendeid kasutamata kergesti valele teele sattuda. Tihti juhatabki mu ustav aparaat meid sinna, kuhu ainuüksi vaistu usaldades sugugi kõndida poleks tahtnud.

Kõike seda aeg-ajalt ka sokkides

Suurimaks väljakutseks meie matkal on ühelt rabalaamalt teisele pääsemine. Nagu kartsin, on kogu kõnealune ala võrdlemisi ühtlase vee all ning erinevalt eelnenud üksikutest märgadest soppidest, pole siit võimalik ka kuidagi ringi minna. Tegelikult jookseb iga kahe raba vahelt ju alati läbi mõni oja või jõgi, mille kaudu osa liigveest ära voolab. Oja võib aeg-ajalt kulgeda küll mätaste all, ent kuivemaks ei tee see astumist sellegipoolest sugugi. Pärast lühiajalist kõhklemist võtame südamed rindu ja surume vetevoogudest kuidagimoodi läbi. Mina saan säärteni märjaks ning paraku on isegi Miina veripunased kummikud pisut vett sisse lasknud.

   Õige pea näitavad satelliidid, et oleme jõudnud kolme maakonna ristumispunkti ning sellega seostuv geoaare paistab juba kaugelt silma. Kirjutame oma nimed logivihikusse ja tammume rõõmsalt edasi. Looduses ei vihja kaardile tõmmatud maakonnapiiridele mitte miski

Raba lõpp paistab

Kolmikpunktist on kõndida jäänud veel paar viimast kilomeetrit ning rabapiir enne Risti asulat läheneb kiiresti. Enne maanteele jõudmist tuleb meil ületada üks päris tõsine takistus, milleks on raba ja maantee vahel asuv võsariba. Keegi tarkpea on nimelt oma suveonnikese otse põõsasse ehitanud ning hirmuäratavate koerahaugatuste tõttu peame teele jõudmiseks pisut võsas tiirutama. Raba ja võsa piiril laiuvas lombistikus saavutan niiskusastme number kaks, mis tähendab, et kubemepiirkonnani või madalamale ulatuv vesi mind enam ei heiduta. Miina suudab oma veripunaste kummikutega olukorra jällegi mõnevõrra intelligentsemalt lahendada.

Ei olegi enam nagu millestki pilte lisada

Risti alevikuni on vaid mõnituhat sammu ja enne kui arugi saame, ootame poeesisel pingil juba Tallinna bussi. Retk on olnud kiire ja tõhus, Miina jaoks oli see rabaületus ilma laudteeta esimene ning mina polnud muuhulgas varem iialgi kuivendatud turbavälju näinud. Jääme põksuvail südameil ootama uusi seiklusi.

Mulle munadepühal küll keegi soodustust ei teinud