Lätlaste Soomaal (Jalgsimatk Ķemeri Rahvuspargis)

Terve aasta on telkimisest vahele jäänud ja hästi pole see teps mõjunud- augusti algul taipasime Otiga lõpuks mõistus pähe võtta ja päästa, mis päästa annab.
   Matkavaimu taaselavdamiseks pole kahtlemata paremat moodust kui minna Lätti- kohe meie külje all, ent ometi nii erinev ja eksootiline. Kuna Otil polnud jalgratast visandasime jalgsimarsruudi:



Nagu kaardilt näha, otsustasime Ķemeri rahvuspargi kasuks Riia lahe lõunakaldal, Jūrmala linnast vahetult läänes. Tegu on ühega neljast Läti rahvuspargist ning peamiselt kaitseb see piirkonna suuri soid (Lielais Ķemeru tīrelis, Slokas purvs), Litoriinamere jäänukjärvi (Slokas ezers, Kaņieris), suuri metsamassiive ja traditsioonilisi rannakülasid (Bigauņciems, Klapkalnciems, Ragaciems). Rahvuspark on asutatud aastal 1997 ning nime saanud Ķemeri linnaosa- Jūrmala emalinnast kümmekond kilomeetrit eemal umbes kahe tuhande elanikuga asula järgi.

   Pisut enne kümmet hommikul ootasimegi Tartu vaksalihoones Valga rongi. Raudteeühendus Riiaga on hiljuti võrdlemisi kvaliteetseks muutunud- Valga rongijaam on nüüd osaks mõlema riigi raudteevõrgustikust ning tihti tuleb Tartust saabudes vaid paar sammu uude vagunisse astuda ning sõit üle piiri võib alata, meil oli enne Riia rongi siiski kolmveerand tunnikest aega sisseostete tegemiseks. Fotoaparaadi puudumise tõttu jäi seekord jäädvustamata kuulus Valga vaksalihoone snäkivalik, ent kui õigesti mäletan, pakutigi seal meie pettumuseks hoopis suveniire ja maiustusi.

   Sõitsime kolm tundi juba tuttavaks saanud marsruudil läbi laia Vidzeme. Rong sõitis muuhulgas läbi Strenči (ületas Gauja), Valmiera, Cēsise ning Sigulda. Enne Riiga jõudmist on mul aga alati silmad aknast väljas- midagi elevusttekitavat on selles, kuidas pealinnalähedased suured männimetsad muutuvad sujuvalt järveäärseiks suburbideks, tööstusrajoonideks ja elamupiirkondade vaheliseks võsaks. Oma ligi miljonilise linnastuga on Riia suurim populatsioonikeskus Baltikumis ja kahtlemata lõputut avastamisrõõmu pakkuv.

   Jõudes pärale raudteejaama, oli tükk sagimist, et tunnelivõrgustikust rongiterminalini läbi murda- erinevalt Tallinnast on Läti pealinn riigi tõeline geograafiline keskus, sõlmpunktiks kogu maa raudteevõrgustikule. Meie rong pidi sõitma Tukumsi suunal, ent kuna väljumiseni oli veel tükk aega, jõudsime kohalikus sööklas endale väikse karbonaadi sisse õgida, Ott kummutas õdusa läti-tunde hõlpsama tekkimise tarbeks suule ka esimese õllekapa.
   Eraldi seikluse Riias moodustas matkapoe otsimine- ma polnud Tartus jõudnud soetada priimusele gaasiballooni, sestap kogelesime lähimas turismipunktis sõnad "Hiking shop" ning meile joonistati kaardile suur ring umbes 3km kaugusel läbi kesklinna.

   Ehkki Lätis hulkumine on alati huvitav, muutus pikk ja sirge peatänav lõpuks siiski tüütuks, seda tobedam tunne oli seetõttu lõpuks hoopis "Biking shopi" välja jõuda. Hea õnne tõttu olime siiski jõudnud kaupluste piirkonda ning ka oma gaasi leidsime viimaks lähedusest. Riias töllerdamisest on meelde jäänud veel rohelised (elektrooniliselt jälgitavad) jalgrattad, mida raha eest võis omale laenutada ning rikšad, millega vaesed läti koolipoisid paksusid ameerika turiste läbi vanalinna vedasid. Omaette võimas vaatepilt on muidugi alati ka vabadussammas.

   Tukumsi rong oli rahvast pungil nagu eelmisel korralgi mitu aastat tagasi- tegemist on lähiliiniga, midagi analoogset meie Elektriraudteele. Konduktoril oli tükk tegemist vaguni läbimisega, eriti häirivad olid muidugi meie üüratud matkakotid.
   Reisi vältel avaneb vaguniaknast mitmeid võimsaid vaateid- Daugava nähtuna linna ainsalt raudteesillalt; võimas Lielupe voolamas otse raudtee kõrval, taustaks Jūrmala aedlinnad.

   Jõudes kella kaheksa paiku Ķemerisse, võtsime pärast inspireerivat viskipausi kohalikus mõisapargis suuna esialgu lõunasse- tahtsime näha piirkonna suurimat (ja Läti üht suurimat) raba- Lielais Ķemeru tīrelis (Suur Ķemeri raba). Tee viis meid üle Riia-Tukumsi maantee, mööda kohalikust surnuaiast ning otse metsa vahele- iga läbitud kilomeetriga võis märgata maastiku järk-järku soostumist. 
   Kui kaart nelja kilomeetri pärast esimesed laukad üsna lähedaseks tunnistas, leidsime endid ühtäkki taluhoovist. Ilmselgelt oli tegu mingi looduskaitseteemalise administratiivhoonega, kuna õu oli tulvil säärastest siltidest ja kaartidest, mida kodumaal RMK matkaradade alguses leida võib. Meie avastusrõõm lahtus kähku kui kusagilt maja poolt järsku lätikeelset kisa kostma hakkas. Meie arusaamatuile mühatustele reageerides vastati meile viimaks vene keeles- matkarada on kinni, sohu minna ei tohi, telkida ei tohi, mitte midagi ei tohi. Kahju.
   Õue peale me ei kippunud, ent telk oli ikkagi vaja püstitada. Pagesime väikesele kõrvalmetsateele ning leidsime pisikese, lõkketegemiseks sobiliku niidetud ala. Laagri tegime siiski natuke eemale metstukka, kartes kohalike looduskaitsjate raevu. Õige pea tundus, et kuulsime nende autot lahkumas, ent kuna ilm pimenes, jäi rabakülastus ära.

   Teist päeva alustasime piiludes taas taluhoovi. Märgates jälle inimtegevust, pöörasime nördinult otsa ringi ja patseerisime tuldud teed tagasi (uuesti 4 km). Rappa jäigi pääsemata, seda kahetsen siiamaani.
   Tagasi Ķemeris, uudistasime pisut ümbrust- leidsime linna/linnaosa/alevi olevat pidumeeleolus, toimumas oli  vististi mingi kogupereüritus. Mäletan õhupalle ja ringitormavaid lapsi, ent mitte tähistamise põhjust- võib-olla ei tundnudki me huvi.

   Üks asjaolu oli asula juures väga kummaline, miski mis esimest korda ilmutas end hommikul, kui olime juba ületanud maantee ning jalge all kõva asfalt- nimelt kimas meile vastu spordiriietuses ratastoolis mees. Olles inspireeritud kohaliku papi viitsimisest sammusime esialgu edasi, vaid selleks, et poe ees kohata järgmist liikumispuudega härrasmeest häbitult libistamas kohalikku kangestatud õlut. Seejärel vedas end neljal rattal meist mööda järgmine õnnetu. Ja siis veel üks. Korraks eksisime pidumeeleolus tänavatel ekseldes pisut ära ning naastes keskpromenaadile nägin tänava lõpus lausa kolme ratastooliinimest kõrvuti. Midagi tundus väga valesti- radiatsioon, geneetiline isolaat, needus? Linnatänavail aeg-ajalt ettejuhtuvatel infotahvlitel vihjati Ķemerile kui ajaloolisele sanatooriumilinnale- võib-olla eksisteerib siin siis siiamaani mingi spetsiifiline taastusravikeskus.

   Kui pidulistest ja invaliididest küllalt sai, lonkisime kohalikku turismiinfopunkti asulast veidi väljas. Seal teenindas meid keegi agar noormees, valmis suhtlema nii läti, inglise kui vene keeles. Mäletan kerget kadedustunnet, mis mind haaras, kui mõtlesin tema töö peale- looduskaunis koht ja vähe vastutust. Haarasime mõned kaardid ning seadsime sammud põhja Slokase poole.

   Slokas ezers on lätikeelne nimetus suurele Riia lahest ära lõigatud kunagisele laguunile- pindala poolest on see võrreldav Otepää Pühajärvega. Järv on väga madal (suurim sügavus vaevalt poolteist meetrit) ning äärmiselt soostunud kallastega.
   Matkasime siis järjekordsed neli kilomeetrit mööda pikka metsavahelist teed, mida lätlased kutsuvad düüni tänavaks, ning peagi hakkas paistma soine järvekallas. Tänu vette ehitatud kahekorruselisele vaateplatvormile, oli järvevaade väga uhke. Einestasime tornis pisut ning hirmutasime kohalikke autoturiste oma eemaletõukava välimusega. 

   Kuna Slokas ezers oli meile teadaolevalt alles kaitseala suuruselt teine väga läbikasvanud jäänukjärv, ponnistasime edasi kohalikul õpperajal. Teele jäi väga märg metsaalune ning ojaületus (Veršupite). Kolmveerandtunnise metsasekslemise ja järjekordse nelja kilomeetri järel jõudsime taas maanteele ning peatusime supluseks Mustjärve (Melnezers) ääres (tegelikult suples ainult Ott).
   Leidmata otseteed rannani, kõndisime edasi päris tubli maa mööda asfalti- ligi kümme kilomeetrit järgmise peatuseni. Meie teele jäi esmalt Jaunķemeri küla, ning seejärel Bigauņciems, kus peatusime kohalikus kohvikus kakoks ja seljankaks. Viimasel lõigul olime pisut vihma saanud, seega kulus kuum söök'n jook igati ära.

   Loodusobjektid olid nüüd sujuvalt asendunud kultuurilooliste vaatamisväärsustega. Bigauņciemsi näol oli tegemist võrdlemisi arvuka kogukonnaga, mis mitme kilomeetri vältel Liivi lahe rannajoonega paralleelselt jookseb. Suure tee pealt siiski merd näha polnud, ette jäi kitsas viirg männimetsa.
   Esmalt olin lootnud, et suudame matka jooksul läbida pisut suurema vahemaa ning kolmanda päeva õhtuks jõuda välja Tukumsini- oleksime väikeseid kruusateid mööda väljunud rahvuspargist ning kaeda jõudnud ka pisut sisemaalisemaid Läti-vaateid. Seljanka kõrval sai aga selgeks, et ideaalseks ööbimisplaaniks oleks jõuda hoopis Kaņieriseni- kaitseala suurim väga läbikasvanud jäänukjärv (Lätis viieteistkümnes, Ülemistest pisut suurem) Otsustasime mõned kilomeetrid Lapmežciemsi pressida (asub Bigauņciemsist suurt maanteed mööda vahetult põhjas) ning sealt järve äärde pöörata. Kokku veel umbes 4 kilomeetrit (kui nüüd korralikult arvet pidada võib päevateekonnaks märkida 26 kilomeetrit).

   Sobiva telkimispaiga leidsime paadilaenutuse lähedalt, paigast, mis nime poolest pidanuks olema saar (Andersala), ent järve läbikasvamise tõttu sellena enam ei funktsioneerinud. Jutustasime pisut ühe kohaliku kalamehega, kes kuuldes, et tuleme Eestist, ajas silmad punni ja imestusega ohkas: "Триста км!" Selle peale oskasin mina vaid entusiastlikult noogutada, alles hiljem mõistes, et ta polnud rääkinud kolmekümnest kilomeetrist.
   Härra suunas meid lahkelt kilomeetri jagu paadibaasist edasi, soovitades magamiseks üht mahajäetud suvilat järve kaldal. Tutvudes selle tapeediprahist küllatud interjööriga, otsustasime siiski telgi kasuks, mille siis sinnasamma hoovi paigutasime. Vaadet järvele piirasid kõrged puud ja võsa ning kuna kohalik lahesopp väga soise ja madalana näis, siis ujumiseks meil südikust ei jagunud.

   Järgmisel päeval ei saanud me liikuma enne kahtteist päeval. Hiilisime vaikselt tuldud teed pidi tagasi, peljates kohata meid eelmisel päeval juhendanud lätlast- ei tahtnud oma hilise olekuga rikkuda muljet 300 km läbinud matkajaist.
   Tagasi Lapmežciemsis, jalutasime pisut teelt kõrvale järgides Starpiņupīte sängi (u. 1 km pikkune Kaņierise väljavool Riia lahte). Teed järvekaldani blokeeris tihe roostik, ent ühe puu otsa ronides õnnestus mul siiski vilksamisi kõrkjate taga sellesama veekogu piirjooni aimata, mille äärest hommikul tulnud olime.

   Lapmežciems moodustab oma põhjanaabri Ragaciemsiga (ja lõunas Bigauņciemsiga) ühe pika katkematu küla. Purssisin kohalikul väliturul isegi natuke läti keelt, et üks korralik suitsulatikas osta. Olen oma saavutuse üle siiani uhke. Edasi jalutasime randa.
   Kogu senise matka jooksul nägime nüüd siis esimest korda Liivi lahte. Rand näis siin katkematult liivane ning rannaäärset männikutukka eraldasid merepiirist kahemeetrised luited. Manustasime kiiresti mereeluka ning jäime liivale pisut tukkumagi.
   Uinaku järel nõustusin Oti ärgitusel vastumeelselt supluskatseks- augusti lõpus ei ole merevesi tavaliselt enam kuigi soe ning ka Riia laht polnud mingi erand. Lõbu lõpetas aga kiiresti ootamatu paduvihm, sundides meid oma tavaari juurde tagasi sprintima- seljakotid vedelesid kõik lahtiselt liival, seades ohtu kogu matkakraami kuiva oleku. Meeleheitlikult rabistasime neid nüüd prügikottidega katta püüdes.

   Vihm vaibus õnneks ruttu ning meie edasine rada kulges ligikaudu kuus kilomeetrit läbi kuiva ja luitelise männimetsa. Teel silmasime mitut marjulist, üks neist päris isegi juhtnööre orienteerumiseks. Oskasin õnneks piisaval määral vene keelt, et küsimusest aru saada ning Ragaciemsi poole näpuga näidata.
   Metsarada sai ootamatu lõpu Klapkalnciemsi-nimelises külas, kust näljaste-janustena lootsime väga kauplust leida. Kahjuks ei tundunud Klapkalnciems aga esmapilgul kuigi suur, ning mööda maanteed mõni aeg vantsides möödusime kurvastusega küla lõppu tähistavast sildist. Olukord aga sai üllatava lahenduse siis, kui avastasime endid vales suunas kõndimas- kiire korrektiiv liikumissuunas juhtis meid peagi õigesse külakeskusesse, kus muuhulgas leidus ka väga korralik kauplus.

   Klapkalnciemsi poemüüja sai väga ereda elamuse osaks, kui me oma suurte seljakottidega sisse marssisime- esmalt ajasin kitsaste riiulite vahel maha mingisuguse tauriinijoogi purgi, mis vastu letinurka põrgates nagu sprinklerist igale poole kleepuvat vedelikku pritsima hakkas. Kiirelt korjasin lõhkekeha üles, ainult selleks, et sekundi murdosa möödudes kibedat energiajooki oma pisarakanalites tunda. Viskasin purgi Otile, kes selle osavalt läbi välisukse heitis.
   Esialgsest šokist toibudes ja energiajoogi-pimeduse taandumist adudes eemaldasin ettevaatusabinõuna seljakoti ning märgates oma redbulliste kingade mäkerdamispotentsiaali, kakkusin ka need jalast. Vabandasin teenindaja ees vene keeles, ohkasin ja küsisin leti tagant ühe Belorusski balsami.
   Kauplusest jõudsime ainult mõnekümne meetri kaugusele jalutada, kui vaene müüja mu oma kingade ja seljakoti järele hüüdis.

   Kolmandaks ööbimiskohaks sai liivane männimets Riia lahe kaldal. Telgipaika jõudmiseks pöörasime maanteelt kõrvale ning ületasime Karuoja (Lāčupīte). Mäletan õõtsuvat rippsilda ning väga ekstreemset all-on-laava mängu jõe kohal puudes turnides. Külastamata jäi lähedusse jääv arboreetum.
   Telgipaik ise oli imeilus- tegime oma laagri jalutuskäigu luitelisele pinnasele vaatekaugusel merest, kõrgete mändide varju all. Uinumist hõlbustas lakkamatu merekohin. 

   Matka viimane päev kulges bussis ja rongis. Olime Klapkalnciemsis tagasi bussiootel juba päris hommikul. Esialgu leidsime end peaaegu tühjast ühistranspordist, ent iga teeäärse küla läbimisel lisandus bussi vähemalt kümmekond hinge. Juba tükk maad enne Jūrmalat oli buss pilgeni täis ning olles palavusest ja õhupuudusest kurnatud, lootsin salamisi, et me rohkem peatusi ei tee.
   Eksisin rängalt- lätlased tahtsid Riiga sõita ja sõitsidki- varsti seisid kõik vähegi tööealised püsti, lubamaks vanahärrad-ja daamid istuma. Vahetult enne Riiat hakkas olukord juba Bangladeshi meenutama, lisaks oli buss pealinna saabudes ka kriitiliselt hilinemas. Kõvasti ähvardas meid oht viimasest Valga rongist maha jääda.

   Riia bussijaamas pidime tegutsema väga kiiresti, sest aega rongile jõudmiseks oli alla viie minuti- haarasime pagasist oma rasked seljakotid ja pistsime jooksu suunas, kustkaudu minu vaistu järgi pidi kõige kiiremini pääsema raudteejaama. Jooksime läbi kaubanduskeskuse ja turuplatsi, ent higiselt ja lõõtsutades raudteejaama jõudes nägime kuidas otse meie silme ees päeva viimane Valga rong perroonilt lahkus. Lahendust olukorrale tuli kaua nuputada, ent viimaks taipasime istuda Pärnu bussile (neid läheb Riiast tunduvalt tihemini kui Tartu suunas), ning sedakaudu jõudsime viimaks ka kodumaile. Nüüdseks on siis Läti rahvusparkidest mul ainult Razna ümbrus külastamata- küll peagi.

Kaks meest, naine ja kassikakk (Jalgsiretk Haanja kõrgustikul)

1.Peatükk

Ühel jäisel ent tuulevaiksel vastseaastakuu päeval istusid kaks meest ja naine pooltühjas bussis, heites aeg-ajalt ärevaid pilke akna taga mööda vuhavatele lumistele küngastele. Nad olid sõitnud kaua, juba hommikust peale, ja kui naine oma telefoniekraani hetkeks valgustas, nägi ta kella juba tund üle keskpäeva näitavat. Keegi meie tegelasist ei osanud veel oodata, millised erakordsed sündmused on neid ootamas vaid mõne tunni kaugusel.

  

   Viimaks peatus buss. Meie loo kangelased jäid kannatlikult ootama õllelõhnaliste nahktagides noorhärrade ja aedviljakorvidega memmede väljumist. Üks meestest vinnas bussi pagasist välja kolm pungil täis seljakotti ning asetas need lumele, kust seejärel igaüks oma isikliku leidis.

See mees

   Suuri sõnu vahetamata hakkas kolmik astuma mööda lumest puhtaks pühitud käänulist asfaltteed, aeg-ajalt huviga ümbrust silmitsedes.

   "Vaata, Miina! Munamäe torn" osutas üks meestest, kelle nimi oli muuseas Lauri. Naine noogutas äratundvalt. Seltskonna kolmas liige Joosep hakkas seepeale kiirelt üles lugema Eesti kõrgeimate tippude nimesid. Tema kaaslasi see liialt ei huvitanud ning seetõttu jäigi neil teadmata kui kõrgel kohal too Haragamägi ikka nimekirjas paikneb (kuuendal kohal).

   "Siit peaks saama lõigata Kerekunnu mäeni," kuulutas pool tundi hiljem Joosep, entusiastlik pilk suunatud kõrgele lumisele nõlvale maantee kõrval. Kõhklemata hakkas Lauri suurte sammudega mööda mäge üles kahlama, teised tema jälgi mööda sabas. Mäenõlvalt paistis raskuteta veel Munamäe torn, mille otsast seltsilised just tulnud olid.

 

Võitlus alfaisase tiitlile

Kuna Joosepi jaoks oli ümbrus kodune, teadis ta oma kaaslased juhatada mööda väikest metsarada Mäe-Kääraku spordibaasi, hirmsasti tahtis ta näidata Eesti üht järsemat mäenõlva Tõudrõmäe lääneosas. Jõuluilmelist künklikku maastikku imetledes ei tulnud kellelgi mõttesse, et miski võiks sel päeval kuidagi liiga lollilt välja kukkuda.

   Nende teadmata oli aga just nii minemas. Ilm hämardus kiirelt, kui Miina lõpuks noorte kuuskede vahelt Pehe talu aidakatust silmas. Keegi ei tajunud ka siis veel midagi ülearu ebatavalist.

Kuigi külgetõmbejõuga oli mingi ikaldus

Võti krigises lukuaugus. Mitu korda pidi Joosep vandudes ust raputama, enne kui see lõpuks avanes. Astunud läbi vööruse talviselt kõledasse elutuppa, vajusid meie loo kangelaste suud jahmatusest lahti- nad olid sattunud sõjatandrile.

   Toa ühes nurgas poolkatkise diivani kohal rippus peegel- mingi tundmatu jõud oli selle raskelt viltu ajanud ning selle pinnal ilutsesid suured valged plekid. Katmata laudpõrand oli kaetud suurte valgete laikudega, laualambid poolsada aastat vanal kummutil ümber lükatud. Plekke leidus ka magamistoas ning sealne väike lauapeegel oli valge ollusega lausa ühtlaselt kaetud. Köögipõrandal vedelesid lahtikistud wc-paberi rullid ning ahju ees maas lebas kahtlase välimusega puunott.

   

   Puunoti näol, nagu meie vapper kolmik varsti avastas, oli tegemist kutsumata külalisega- üsna ärakoolenud kassikakuga. Tõenäoliselt oli ta tuppa pääsenud pööningu kaudu ning leidmata väljapääsu, hirmunult mööda maja ringi lennanud, Joosepi vanaisatalu muuseumiväärtusega mööbliesemete peale oma kloaagi tühjendanud ning seejärel surnuks nälginud.

   Nüüd istuvad Miina, Joosep ja Lauri magamistoa kušetil, ümber kümmekond tekki ning teki all täisvõimsusel undav soojapuhur. Aegajalt kuuldub kellegi suust vaikseid ohkeid: "Ulata see puhur palun siia nüüd, minu kord on!" Tube ei saa nad kütta, sest ahjud on vanad ja võivad talvel kiiresti lõhki küdeda. 

   Keegi käib aeg-ajalt valjude karjete saatel välikäimlas, keegi lõhub köögis kirvega hommikupudru jaoks jääd ja keegi sulatab elektripuhuriga lastevorsti. Kassikakk lebab aga ikka köögipõrandal, oodates, et keegi ta maised jäänused mataks.

2.Peatükk

"Seal see ongi!" näitab üks matkalistest kuhugi kaugusesse, kust hägusalt paistavad vaikse metsajärve kontuurid. Ta osutab Alasjärvele, Tõlija lättele. Legendi järgi saanud see paik nime hiiglasliku alasti mehe järgi, keda vööst saadik vees on jaaniöödel järves liikumas nähtud. Praegu pole aga tegu jaaniööga- kogu metsaalust katab sääreni lumi ja Piusa kaldaid kaunistavad mitmesugused jääskulptuurid.
   Teelised on rännanud juba mitu kilomeetrit mööda jõge, et leida üles selle läte. Nüüd, leidnud, mida otsinud, teavad nad mida teha- tuleb võtta sihiks Sarapuumäe mobiilimast ning tagasiteele asuda, jõudmaks enne õhtut tagasi puhuri kaissu. Ka suitsusaun ei küta ju end ometi ise.

   Kassikakk visatakse sama päeva õhtul ilma erilise tseremooniata kompostihunnikusse. Kurvalt tammub Joosep jalalt-jalale soojendamaks oma külmi varbaid ning jälgib üle tagaukse, kuidas Rudolf ja Martin õunapuuaias surnukehaga askeldavad. Ehk loeb emb-kumb mõne palvegi. Rudolf viskab aga labida nurka ja nõuab sauna. Õigus jah, selleks nad ju tulidki.

Lisamaterjalid:

  

Säästumarketi talimatk (Jalgsiretk Otepää kõrgustikul)

Öisel ajal tuleb pähe palju häid mõtteid, mis hommikul tunduvalt halvemana näivad. Nii võib lühidalt kokku võtta minu ja Pata novembrikuised seiklused Otepää moreenkühmude vahel.

   Jutt sai alguse nii- arutlesime Sirleniga midagi Elleri koolis, kui ühtäkki tuli jutuks Palupera mõis. Sirlenil oli vististi tarvis sinna järgmisel hommikul proovi jõuda ja tahtis teada, kas võiksin teda kuidagi transpordiga aidata. Pöördusin siis muidugi kolleeg Külmiku poole, kelle Opel veel mingi musta maagia abil enam-vähem sõiduvõimeline oli.
   Mida õhtu hilisemaks ning hommik lähemaks, seda rohkem süvenes aga mul endalgi soov Palupera kandis ära käia- kujutlusse tekkis vaade Otepää kõrgustiku küngastest läbi Palupera pärnaallee. Helistasin uitmõttena Patale ja veensin ta kähku asju pakkima. Kummalisel kombel jäigi ta nõusse. Kuna suurem osa mu matkavarustusest oli parasjagu Tallinnas, pidin leppima säästumarketi magamiskotiga- novembrikuine matk sellisega on kindlasti häid elamusi tõotav!

   Külmik korjas hommikul autoga peale minu, Pata ja Sirleni. Maksime siis talle natuke bensiiniraha ja sõit Valgamaale võis alata. Sirlen väljus Paluperal, nii nagu kokku lepitud, ent Joosepite uhke duo visati viie kilomeetri kaugusel asuvale Hellenurmele, sest eelistasime oma matka alustada säält. Igasuguse plaani puudumisel võtsime jalge alla kõige kaunimana tunduva kruusatee.

Hellenurme-Päidla maantee

Sammusime Päidla suunas, järk-järgult tõustes mööda kõrgustiku nõlva. Peab tunnistama, et ratastel oleks sellist teed mööda olnud tunduvalt etem sõita. Moreenküngaste vahel märkasime muuhulgas Rapuntseli lossi:

Ma ei tea, miks me selle Rapuntseli lossiks ristisime

Päidla külani on Hellenurmest maad natuke üle kuue kilomeetri, ning ehkki tegu on ühega vähestest Eestimaa paikadest, mis terve järvistuga kiidelda võib, tundsime meie küla ära hoopis kolhoosihoonete ilmumise järgi maastikupilti. Vaid vilksamisi võis võsastunud salutuka tagant aimata Mõisajärve piirjooni.

   Pärast Päidlat võtsime suuna Otepää maantee poole, mis asus veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Kõhedal novembriõhtul tundus maanteed mööda kõndimine aga pisut masendava tegevusena, sestap tegime väikese ringi, ning saabusime eesti talvepealinna Vana-Otepää kaudu. Kahel pool teed kõrgusid nüüd juba pea kahesajameetrised mäed. Vana-Otepää ise asus juba nii kõrgel nõlval, et endi ette jõllitades võis aimata kirikutorni üle metsa kõrgumas:

Taamal paistab Tehvandi nõlv Otepääl

Jõudsime Otepääle päris pimedas ning asusime esime asjana kirikuhoovis (sellesama, kus meie lipp sisse õnnistati) piknikku pidama. Võileivad söödud ja leib luusse lastud, sammusime läbi linna Pühajärve poole ööbimispaika otsima.

   Novembrikuus matkamisega on tihtipeale see jama, et midagi pole kunagi eriti näha. Jõudnud väsinult Pühajärve spa ette, pidime hakkama leppima mõttega nägemismeele ajutisest kadumisest. Pühajärve sõjatamm oli veel valgustatud (ja kui võimsaks vaatepildiks see veel oli), ent komberdanud mööda järve ümbritsevat matkarada metsa sisse, tuli silmade kasutamiseks sootuks loobuda, orienteerumiseks kasutasime sügismatkajate seas väga levinud tehnikat nimega "tee läheb sealt, kus on mudane".

   Niiviisi käpuli poris pidime kogu ülejäänud õhtu kakerdama. Kohati muutus mudarada ajutiselt laudteeks, mis olukorda sugugi lihtsamaks ei teinud, kuna lisandus tõsine märgumiseoht. Lõviosa sõjatamme juurest tuldud kahe kilomeetri jooksul veetsime aga käpuli poris. Taskulampe ei taibanud ju kumbki kõige pimedamal ajal kaasa võtta.
   Sobiva ööbimispaiga leidsime viimaks Angunina poolsaarelt ühes lõkkeplatsi ning kauni vaatega Pühajärvele:

Olgu, võib-olla pildistasin vale teepoolt

Näha polnud tõesti suurt midagi, telefonivalgust oli vaevalt nii palju, et pead vastu puud mitte ära lüüa. Kuidagi imekombel saime telgi paari katse järel siiski püsti, suutsime kompimise teel isegi toiduvalmistamiseks vajalikud materjalid välja otsida- pärast kosutavat kuskusiampsu ja viskilonksu läks meel juba päris heaks ja olemine targaks.

Novembrikuine meelelahutus

Jäime peatselt talveunne, üsna kergesse küll, säästumarketi praaktoodete tõttu. Hommikuni pidasime siiski vastu võrdlemisi väikese kisaga, peamiselt keskmisest soojema õhutemperatuuri tõttu ning varavalges telgist välja ronides üllatas meid hoopis uus pilk oma laagriplatsile:

Polegi väga kole

Teise matkapäeva marsruut kulges mööda Pühajärve matkarada võrdlemisi sündmustevaeselt- selgus, et vähese valguse kaasabil on rada tunduvalt hõlpsamini läbitavaks muutunud. Peatusime enne Otepääd Väike-Emajõe lättel, Pühajärve armuallikal ja Kiigemäel (viimasel neist leidsid kord väga ammusel jalgrattamatkal aset meenutamist sugugi mitteväärivad sündmused).

Lähema kirjelduse asemel veel üks vaade kaunile Pühajärvele

Lõpetuseks ülevaade meie marsruudist üle Otepää kõrgustiku:

Väga ebaõnnestunud paadimatk (Seiklemas Türil ja Raplamaal)

Kuigi olime noored ja lollid, oli meil kirjeldatava seikluse alguseks Pataga siiski juba kahe kummipaadimatka kogemus keredes (Võhandul ja Emajõel), sestap ei peljanud me suurt ka Pärnu jõge, kuigi oleks suurvee tõttu kindlasti pidanud. Plaanisime kolmepäevase matka marsruudil Türi-Pärnu.

   Pärnu jõge peeti kunagi Eesti pikimaks, praegustel andmetel on ta oma 144 kilomeetriga aga Võhandu järel teisel kohal. Ka keskmiselt vooluhulgalt on jõgi Eesti esimeste seas, Pärnu linnas võib oma silmaga näha, millisesse laiusesse ta enne merrejõudmist pürgib. Lisaks Pärnule möödub jõgi Türi ja Paide lähedalt ning on ajaloo vältel nende linnade arengus tähtsat rolli etendanud.

   Sõitsingi siis Tallinnast rongiga Türile, kaasas suur sinine kott täis konserve ja kuivaineid, seljas paks matkajope ning jalas huulepulgaga viksitud kingad. Käes oli aprill, ja ehkki soojaks polnud ilmad veel läinud, polnud ka lumest enam jälgegi. Kui vagunist maha astusin, oli Pata mind juba terve tunnikese oodanud, sisustades aega vene sõjaveteranidega muljetades (nagu tal, ilma naljata, pahatihti kombeks on).

   Pata oma oli ka kummipaat. Kuidas ta selle Tartus üksi bussile vinnas, ma ei tea- vaevalt suutsime seda kahekesigi mööda linnatänavaid tassida. Enne jõelelaskumist täiendasime oma toiduvarusid Türi Konsumis. Oh, milliste nägudega meid seal vaadati!

   Pärnu jõgi oli suur, hirmus ja üle kallaste tõusnud. Valisime vette minekuks Raadiojaama tänava Türi idapoolses otsas, vahetult enne kärestikku raudteesilla all. Pumpasime kordamööda paati, ja aegamööda meelitas see kummaline tegevus kohale kamba koolipoisse, kes meid siis imetlusega vahtima jäid. Jagasime neile lahkelt elutarkusi ning tundsime endid üleüldiselt väga vanade ja kogenutena. 

Äärmiselt vanad ja kogenud

Nägudest peegeldumas aastatepikkune karastumus, lükkasime oma aluse publiku ovatsioonide saatel kaldast lahti. Haarasin ennastohverdavalt mõlad enda kätte, võttes sangarlikult enese õlule niimoodi esimese sõudmisvahetuse. Koolipoiste juubeldavad hõisked ei jõudnud aga veel vaibudagi, kui Pata närviliselt sõidusuunda osutama hakkas- vool oli nimelt nii tugev, et vaatamata mu ponnistustele paati kontrollida, triivisime otsejoones üleujutatud jõesaarel veest välja turritava põõsastiku suunas.
   Tõmbasin mõladega vett nii kuis jaksasin, ent oksad lähenesid aina. Kabuhirmus katsime kätega näod, tundes ühtäkki teravaid oksi õlgu kriipimas. Hetke jooksul oli paat istumise alt kadunud ning adusin, kuidas vool mind veel vee allgi edasi kandis. Tundsin kuidas riiete vahele tungis aprillikuiselt külm jõevesi.

   Ulatasin pea pinnale ning fikseerisin hetkega kiirelt läheneva hukatuse- mõnekümne meetri kaugusel paistis raudteesillaalune suurte kividega kärestik. Juhtohjad haaras adrenaliin ning silmapilgu vältel kadus vähimgi külmatunne. Raiusin pikemalt mõtlemata täiest jõust kalda poole, kuni suurte puude vahel käsi äkki põhja puudutas. Tõusin ligumärjana veest ning pöörasin kähku pilgu tagasi laevahuku sündmuskohale paarikümne meetri jagu ülesvoolu.
   Pata rabeles sealsamas okstes, ning tundus et tal oli raskusi pea pinnal hoidmisega. Ühel hetkel murdis ta enda aga põõsastikust vabaks ja sai sealsamas jõesaarel jalad põhja. Nii ta siis seal seisis, jalad põlvist saadik vees, ning mina ei osanud muud teha kui seda kõike abitult pealt vaadata.
   Minu suureks üllatuseks tõmbas aga Pata järgmiseks tugeva liigutusega jõest meie mõlema seljakotid, mis sinnasamma okstesse olid vee alla kinni jäänud. Ka kummipaat oli jõesaarel karile sõitnud ning mõne pika sammuga suutis mu nimekaim selle äärtest kinni haarata ning kogu leitud matkakraami tagasi pardale vinnata.

   Edasi tuli tegutseda juba organiseeritult. Olles just tundnud jõe destruktiivset jõudu, ei tundunud paadiga kärestiku suunas voolamine väga targa tegevusena, seda enam, et kaduma oli läinud üks mõladest. Kuidagiviisi pidime aga Pata kaldale saama. Jooksin siis kallast mööda otse raudteesillani, sellesama kärestiku juurde, kus jõgi kõige kitsamana näis. Sumpasin vööni vette ja jäin saarelt instruktsioone ootama.
   Pata otsis teadja näoga oma vastpüütud seljakotist rulli nööri ning keris sellest ühe otsa omale pihkude vahele lahti, lubades raskema poole mulle visata. Järgmiseks hüppas ta paati, tõukas selle jalaga saarelt lahti ning kihutas, selg ees, otse kärestiku (ja minu) poole. Mõne sekundi pärast nägin, kuidas nöörirull kaarega vette lendas, ilmselt jäi heide lühikeseks. Tugev jõevool tõmbas aga paadi just selles suunas, kus mina parasjagu seisin, sestap olin võimeline paadipärast kinni haarama ning selle liikumise peatama. Õnneks polnud vool päris nii tugev, et mu jalad põhjast lahti tõmmata.

   Tagasi kaldal, olime võrdlemisi õnnetud- kui adrenaliini tootmine ajus lõppes, hakkas kiiresti väga külm. Jooksime kere soojendamiseks mõned kiired lõigud raudteel ja püüdsime oma olukorda seejärel adekvaatselt hinnata. Ühtki kuiva riiet polnud võtta, sestap eemaldasime märjad alussärgid ja tõmbasime pahupidipööratud joped palja ihu peale. Kuna jope väliskülg oli kilest, tundsin end nüüd natuke kuivemalt, ehkki püksid tilkusid ikka veel ladinal veest.
   Olime õnnega väga koos- laevahukk ei toimunud mitte kusagil Vändra metsades vaid Türi linnas, kus muuhulgas elab ka üks mu vanaemadest. Komberdasime poistekamba ahhetuste ja pükste tilkumise saatel mööda Raadiojaama tänavat kesklinna suunas, et vanaemale etteteatamata külla minna.

   Helistasime uksekella ja õnneks oli vanaema parasjagu kodus. Esialgu valdas teda ligumärgi matkajaid nähes küll kerge ehmatus, ent kähku taipas ta meid siiski oma kuivadesse sukkpükstesse ja kampsuneisse riietada. Seljakotid asetasime vanni kuivama.
  Kuivatasime ja soojendasime endid siis radikate najal ning vahtisime televiisoriekraani, kus parasjagu Aktuaalses Kaameras uppumissurmadest juttu oli, ning ühtäkki tekkis Patal uus tegevusplaan- ta helistas oma Raplamaal elavale isale ning kutsus ta meile Türile järele.

   Õige pea tilkusimegi juba Hillar Pata autos ning ootasime Lipa küla saabumist, kus asub Pata isatalu- hästisäilinud traditsiooniline talukompleks, kus muuhulgas on kunagi ammustel aegadel elanud kuulus keeleteadlane Uku Masing. Veetsime öö vaikuses, ent kuivades riietes ning kaitsva katusega pea kohal ning ehkki unenäod polnud kuigi meeldivad, tõi hommik kaasa uue energia ning vaba päev sai Raplamaa külade vahel töllerdades meeldivalt ära kasutatud.

   Ah jaa, ja mis teema nende kingadega oli, mis huulepulgaga viksitud? Vahetult enne matka olin nimelt Tallinnas ansamblikontserti andmas- kuna kingad olid väga tuhmid olnud, määrisin need üle kolleegi pakutud hügieenilise huulepulgaga ning unustasin need siis matkamiseks jalga. Üsna tüüpiline olukord.

Panga peal külma trotsimas (Jalgsimatk Ida-Virumaa pankrannikul)

Siinkohal- minu kaugelt kõige külmem matk. Ehkki varustus oli tasemel, ei kõrvaldanud see sugugi kõikvõimalike lolle elamusi ja juhtumisi, mida talvel telkimine endaga kaasa toob.
   Olen varem lumisel ajal telkinud kaks korda- Endla rabas ning Gauja rahvuspargis. Ehkki nood matkad sisaldasid samuti ekstreemseid olukordi, ei näidanud kraadiklaas kummalgi korral ligilähedaseltki nii madalat temperatuuri kui nüüd. Külma lubas ligi kakskümmend kraadi.

   Valmistusime sestap võrdlemisi põhjalikult- pakkisin juba teistkordselt kaasa oma uue talvemagamiskoti, ning Pata võttis telgi. Enne minekut arutasime veel läbi erinevaid viise, kuidas end öösel külma eest kaitsta. Mõtlesime kuuseokste ning lumevallidest soojustuse peale, ent reaalsus, nagu hiljem selgus, kujunes erinevaks.

   Matkaidee tekkis mõned kuud tagasi novembris, olles töölähetusel Jõhvi kontserdimajas. Töö kõrvalt oli mul kolleegiga õnn külastada Eesti kõrgeimat- Ontika panka esimese lumetormi ajal ning vaatepildist inspireerituna visandasingi nüüd marsruudi mööda lumist pankrannikut:

   Põhja-Eesti klint on võimsa ning omapärase loodusobjektina juba esimesest ammusest ajast eestluse sümboliks peetud. Selle kohalik kultuuriline tähtsus kajastub näiteks 100-kroonise rahatähe tagaküljel, samuti on kõrge pankrannik olnud inspiratsiooniks tuntud eesti kunstiteostele- üheks näiteks võib tuua Eduard Tubina 2. Sümfoonia "Legendaarne". Mida, aga tavaliselt ei teata, on tõik, et Põhja-Eesti pankrannik on vaid üks osa palju pikemast Balti klindist, mis algab Rootsist Ölandi läänekaldalt, lookleb pooletuhande kilomeetri vältel Läänemere põhjas, paljandub taas Osmussaarel ning kulgeb enam-vähem paralleelselt Soome lahe lõunakaldaga, kuni Venemaal Laadoga järve ligidal viimaks hääbub. Kogu klindi kõige kõrgemad ja järsemad paljandid asuvad Ida-Virumaal Toila ja Saka vahel.
   Pankrannik on äärmiselt tähtis ka geoloogilise uurimisobjektina- nimelt paljanduvad siin vanad kivimid ordoviitsiumist kambriumini (kuni 600 miljonit aastat vanad). Selle tekkelugu on aga veel segane- kõige põnevamaks teooriaks pean jääaegse Ürg-Neeva uuristustööd. Ehk oli siis kunagi kogu Soome laht üks hiiglaslik Amazonase-mõõtu jõgi?

   Meie matk pidi algama Toilast ning lõppema Kohtla-Järvel, hõlmates pankrannikust kõige kõrgema osa. Lootsime vaheldumisi matkata nii panga all kui selle peal.

   Saabusime Jõhvi bussiga, ning Toilasse kohaliku marsruuttaksoga. Pidime õige peatuse leidmiseks pikalt kusagil Ida-Viru paneelmajade vahel ekslema.
   Juba päris matka algul Toila kaupluse ees püüdsid kõrgemad jõud meie retke saboteerida, saates meile koormaks kaela kellegi vene rahvusest noormehe, kes kell 11 hommikul arvas, et kõige etemaks edasiseks tegevuseks oleks tema korteris viina juua. Meid päästis kindlast hukatusest kirjeldatava härrase naine, kes poest suure toidukotiga väljudes mehele tema laste olemasolu meelde tuletas.

   Toila on umbes 800 elanikuga kuurortalev Ida-Virumaal Pühajõe suudmes, tuntud oma spaa, matkaradade ning Oru lossipargi poolest. Viimane on praegusel ajal ainus, mis veel meenutamas kunagist Oru lossi- 19 saj. vene miljonäri Grigori Jelissejevi poolt ehitatud ning hiljem Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi suveresidentsina tuntud võimas kompleks hingematva vaatega vaatega Soome lahele.

Äärmiselt soe vaade

Töllerdasime mõnda aega Toila-Oru pargis, mis parasjagu oli äärmiselt külm ja lumine, hoopis teistsugune minu viimasest külastusest aastaid tagasi.
   Toila sadamast liikusime esmalt mööda Toila-Martsa matkarada pangaalusel maaribal. Aeg-ajalt eksisime ka lahele, turnimaks mööda külmunud laineharjadest moodustunud jääpanku. Süütule kõrvalseisjale näisime ilmselt nagu eksinud polaaruurijad.

Robert Peary ei leia põhjapoolust üles

Umbes 4 km läbisime panga all- kummaline on mõelda, et vaid mõnekümne-meetrine astang lahutab kaht külgnevat maa-ala geoloogiliselt mitmekümne miljardi aasta võrra. Pangaalusest rannaribast moodustub kambriumi avamusala, ent panga kohal jääb meie jalge alla juba paks kiht ordoviitsiumi setteid. Matkaraja lõpus järsakust üles ronides võisime oma silmaga jälgida miljonite aastate möödumist.

   Kõrgel klindil liikusime pikalt mööda maanteed, nautides põõsaste vahelt aeg-ajalt avanevat merevaadet. Pikki puhkepeatusi me kahjuks endale lubada ei saanud, sest külmakraade oli juba viieteistkümne ringis ning higisena lumehanges puhkamine muutus kiirelt märja keha lõdisemiseks. Mäletan eriti eredalt kuivõrd raskendatud oli kehakinnitamine- konservikarbi või leivakoti avamiseks pidi kindad käest võtma, mis kõvasti ebamugavust tekitas, ent veel raskem oli neid tagasi kätte panna lumekoorikuga kaetud äärte tõttu.
   Seletamatutel põhjustel rebenesid mul kõndides püksid- täpsemalt nende välimine kilematerjalist kiht. Esialgu see asjaosalistele suurt peavalu ei valmistanud, ehkki süütu kõrvalseisja poleks meist nüüd ilmselt midagi arvata osanud.

Õu, sina seal!

Kuna oli talv, polnud päevaaega just palju ja osa teest läbisime täielikus kottpimeduses. See on ka üks põhjustest, miks meil ei õnnestunud Valaste joast väga tabavat pilti saada:

Valaste juga on natuke ära külmunud

Valaste juga on teatavasti kaugelt Eesti kõige kõrgem. Juga moodustub Valaste ojast, mis pisikise nirena pangalt rohkem kui kolmekümne meetri kõrguselt alla jookseb. Nii kõrget juga ei leidu ei Lätis ega isegi Soomes, ehkki tuleb täheldada, et pärimuses levinud populaarse teooria järgi on oja inimkätega kaevatud ning juga ise seega tehislik.

   Pangalt laskusime hirmuäratavalt logisevale platvormile, et loodusimet lähemalt kaeda. Ehkki koht oli osaliselt valgustatud, oli siiski vaid hägusalt näha tohutut jäälossi, mille miinuskraadid olid tekitanud. 

   Kusagil Valaste lähedal võsas alustasimegi laagritegemisega. Üritasime meeleheitlikult lõket üles saada, ent iga tikutõmme eeldas kinnaste eemaldamist, mistõttu varsti pidime plaanist loobuma. Ka lõkkematerjali oli kottpimedas äärmiselt raske leida, rääkimata kuuseokstest, millega telgipõhja soojustada, sestap jäime lootma headele magamiskottidele.
   Telgi püstitamine oli piinarikkam kui eales varem- õhutemperatuur lähenes kahekümnele külmakraadile ning telgisõlmede sidumine osutus tundetuile sõrmedele peaaegu sooritamatuks ülesandeks.
   Uus magamiskott päästis siiski olukorra. Külmumisest oli asi kaugel, ent uni jäi kergeks ning öö jooksul tõmbasin mitu korda näoava kokkupoole, et ükski liigne nahalapike taeva pärast katmata ei jääks.

   Hommikul tabas mind kaks üllatust- esiteks mõistsin oma õhtuse kohutava vea tagajärgi (olin jätnud saapad magamiskotist välja), ning teiseks avastasin ehmatusega, kuhu me täpselt oma telgi asetanud olime (vaid paari meetri kaugusel telgiuksest haigutas viiekümnemeetrine kuristik).

Hommikune mürts

Üritasime hommikusöögiks priimusel purgisuppi soojendada, ent luues igati tüüpilise matkaperseliku olukorra, külmus see hoopis poti külge kinni. Ka minu saapaprobleemi polnud esialgu võimalik kuidagi lahendada (need olid väga jäätunud), sestap tõmbasin jala otsa neli paari sokke ning kõige otsa ühed villaseid. Üllatuslikult toimis selline mäkgaiverdamine päris hästi ning suutsin poole kilomeetri jagu Valaste kohvikuni kõmpida ilma külmavillideta.
   Valaste kohvik on õnneks 24h lahti- sulatasin seal oma saapad, jõin puljongit ning vaatasin uusimat digimoni-sarja. Arukas viis matkapäeva alustada.

Tüüpiline talvematk

  Saapad sulanud, naasime laagripaika ning alustasime uute masohhistlike tegevustega:

Jeti! Jeti!

Laager koos ning käed külmast tundetud, jätkasime teekonda. Teise päeva jooksul läbisime maa Valastelt Ontika mõisani ning mööda maanteed Kohtla-Järvele. Suuremat vaheldust see teelõik ei toonud- kasutasime liikumiseks asfaltteed, mis pärast Valastet rannikust eemalduma hakkas. Vahetult enne aga püüdsin silmapiiril meeleheitlikult tuvastada Suursaart- üüratut kaljust kühmu keset Soome lahte, mida selge ilmaga pangalt näha peaks olema. Luban endale uskuda, et selle hägusat piirjooni oma silmaga ka korraks seletasin.

   Kohtla-Järvele jõudes muutusid rebadel püksid ühtäkki probleemiks, seda süütute kõrvalseisjate pahandavate pilkude tõttu. Esmalt kõmpisime mööda kepikõndijaile rajatud metsateed ning seejärel mööda Kalevi tänavat kesklinnani. Linn on tõesti üks kõige kummalisemaid Eestis- elanikke peaks siin ju neljakümne tuhande ringis olema, ent kogu see inimmass on vististi väga suurele maa-alale ära jaotatud (Kohtla-Järve linnaosad asuvad tegelikult üle terve Ida-Virumaa laiali). Keskust ei tundunud linnal üldse olevat, vaid paar laiemat uulitsat ühes loetud supermarketitega.

   Ehkki rebadel püksid oleksid võinud seda ennustada, siis peksa ma tookord õnneks ei saanud ning pärast mõnd sõõmu odavat vene likööri, loksusingi kõige kiuste juba täiesti elava ja tervena bussiga Tallinna suunas. Päevakorralisi meteoroloogia-alaseid uudiseid jagavalt internetileheküljelt leidsin andmed, mille järgi oli telgisveedetud öösel Ida-Virumaal kaheksateist külmakraadi.

Praamiga pimedasse prügimajja (Jalgsiretk Vormsil)

Nõndaks- taas midagi erakordselt napakat. Toimunud sündmusi on raske isegi matkaks liigitada, pigem oli tegemist harukordselt jaburate juhtumiste jadaga kodust kaugel asuvais geograafilistes piirkondades.

   Nimelt tuli mul novembrikuus hullunud entusiastina idee Osmussaart külastada, iseenesestmõista muidugi telgi ja magamiskotiga. Leidsin netiavarustest isegi teemakohase meiliaadressi ning kirjutasin oma soovist paadimehele Dirhami sadamas. Ootasin ja ootasin, ent vastus jäigi tulemata. Vaevalt, et paat siis nii talve hakul enam sõidabki. Hinge jäi aga kripeldama pettumus- taipasin, et midagi sarnaselt absurdset tuleb kiirelt oma eluga ette võtta.
   Kuhu aga siis minna? Võiks ju olla mingi saar, teeks reisi mõnusalt eksootiliseks, ent samas võiks sinna ka kergesti ligi pääseda. Hiiumaa on kahe päeva jaoks liiga suur, Kihnu laev sõidab natuke liiga harva- ring hakkas kahtlaselt ümber Vormsi kitsaks tõmbuma.

   Mõeldud tehtud- uurisin järele praami- ja bussiajad, veensin ühe seltsilise minuga kaasa tulema, klapitasin kuupäevad ja reis võiski alata. Mõtlesime saarel veeta nädalavahetuse koos ühe ööga.
   Sõitsin Jõhvi töölähetuselt pealinna ning veetsin öö sõbranna juures Tallinnas. Järgmisel hommikul ootasin matkakaaslase saabumist Tartust- Ott Vilson, füüsikatudeng ning tuubamängija (geniaalne kombinatsioon).

   Ott saabus otse Zavoodist, olles täiesti magamata ja kergelt pohmas. Istusime ja puhkasime päeva esimesed tunnid Tallinna bussijaamas, lastes üha järgmisel ja järgmisel Haapsalu bussil kuhugi majade vahele kaduda. Küllap oli meeleolu siis selline.
   Alles kell neli pärastlõunal viitsisime oma õlleklaaside tagant tõusta ning bussi vajuda, seega jõudsime Haapsallu juba täielikus kaamoses. Selgesti on silme ette jäänud talveõhtune tühi Haapsalu raudteejaam- sellest on vist juba aastakümneid, mil viimati sealkandis rongi nähtud.
 
   Raudteejaam oli nimelt koht, kus Rohukülla viivat marsruuttaksot oodata. Kui väike bussilaadne masin lõpuks peatusesse pööras, proovisin sellest pilti teha, ent fotoaparaadile ei meeldinud vististi sugugi väljas valitsevad madalad õhutemperatuurid. Sain trobikonna klõpsude peale vaid ühe uduse pildi.
   Jõudsime suurema tülita Rohuküla sadamasse, kus meid praam juba ees ootas, ostsime piletid ning astusime laeva. Ott väidab mäletavat, et sadamast sai tookord osta vaid üheotsapileteid, mis tähendab, et tagasisõit oli tasuta (või olid need siis ikkagi kaheotsapiletid?). Igal juhul oli väga elujaatav seista dekil ning juustes tunda külma meretuult, väikese viskilonksu saatel vahtida öhe- aga vaata palju tahad, no mitte midagi pole näha.

   Vormsi või Ormsö- Eesti suuruselt neljas saar, asub Hiiumaa ja mandri vahel. Ajalooliselt on saarel domineerinud rannarootsi asustus, pea kõik saarel esinevad kohanimed on siiani rootsipärased. Saare kaarti saime lähedalt silmitseda praamil ning ühtlasi arutleda erinevate võimalike marsruutide üle.



Vormsil on mitmeid vaatamisväärsusi, ent ajapuuduse tõttu jäid paljud neist seekord külastamata. Kahju polnud aga suur, sest olin põhjalikumalt käinud saarel kümme aastat tagasi koos vanematega.
   Praamilt maale astudes hoomasime taas üht elujõudu andvat olukorda tekkimas- vaatasime nukralt, kuidas iga viimanegi laevalttulnu kadus mõne pereliikme või sõbra autosse ning ükshaaval kaugenesid ka nende masinate tagatuled- olime üksi, selgelt ainsad ullikesed, kes saarele sellisel kuul telkima on tulnud.

   Oli pime, nii pime, et vaevu nägime mööda muuli edasi kõmpida, isegi kuud polnud taevas pisutki valgustamaks novebriööd. Lülitasime mobiilidel sisse taskulambifunktsiooni, ent vaevu nägime nii endi varbaidki. Ühtäkki peegeldus valgus tagasi suurelt sildilt ning mind valdas mitmeid minuteid kestev naerupahvakas- sildi peal seisis "Vormsi vald". Tekkis väga õigustatud küsimus- kuhu, kurat, me seekord end jälle joonud oleme.

   Kõmpisime Svibyst saare keskele Hullo külla, nägemata väga rohkem kui musta metsa piirjooni veidi vähem musta taeva taustal. Teekraavis sooritasime kalamaksakonservipeatuse, millest õhtupoolik sugugi targemaks ei muutunud.
   Saare keskuseks on Hullo küla- siit lahknevad teed igasse saare nurka. Oleksime väga tahtnud külastada Rumpo poolsaart, ent kellaaeg oli juba hiline ja poolsaare tipp asus õige mitme kilomeetri kaugusel. Selle asemel otsisime saare keskelt pikisilmi kohta nimega Feim ja Sull, millest praamil päris lõbusa naeru saatel põgusalt lugenud olime- tundus see ju nime poolest igati kohana, kus hea pimedaid sügisõhtuid veeta. Paraku oli lokaal suletud ning meie õhtu muutus aina pimedamaks, külmemaks ja kõledamaks.

   Seirasime laagripaiku Hullo-lähistel teedel. Leidsime aga vaid prügimaja. Väga õige-just nimelt prügimaja.
See kujutas endast ilusat rootsipunast kuuri, katuse all suur illustreeriv silt PRÜGI-MAJA.
   Seest oli putka väga puhas- korralik värvitud põrand, paksud õhkupidavad seinad- kummaski küljes seisis kaks suurt konteinerit. Keskel, ohtlikke jäätmete koha peal laius aga tühjus.
 
   Tegime siis ohtlike jäätmete näod pähe ning viskasime oma matid põrandale- magada ikka parem, kui katus pea kohal. Öö möödus sügavas unes tänu mu uhiuuele paksule magamiskotile, ehkki hommikupoole tundsin tuult läbi põranda puhuvat (putka asetses kanajalgadel). Samuti segas meid seletamatu kriiksuv heli, mis pani meid igal korral kartma, et mõni pahaaimamatu külaelanik on varahommikul oma prügist lahti saama tulnud. Milline üllatus oleks tal ust avades leida eest kaks võib-olla küll mitte nii ohtlikku jäädet norskamas konteinerite vahel.

   Tõusime magamisasemeilt siiski ilma segamata (kes teab, ehk oleks meile vahelejäämise korral trahv tehtud ning kohalikus lehes lugugi kirjutatud). Kuna valget aega on novembris vähe, siis pidime ruttu tegutsema. Valmistasime kohustusliku priimuseroa, külastasime kiirelt veel Hullo kauplust, kiikasime kirikuaeda ning uudistasime selle tagaaias kükitavaid unikaalseid rõngasriste, seejärel võtsime aga suuna lääne poole Prästviigi järve ja Suurallika poole.
   Hullost lahkudes õnnestus meil esimesteks kilomeetriteks jalge alla matkarada leida, nii asendus külavahetee metsarajaga. Vaatamisväärsused jäid teelt küll mõne versta jagu eemale, sestap tegime väikese ringi- käisime Prästviigi järve linnuvaatlusplatvormil ning sellest põhja jääval Vormsi suurallikal.

   Prästviken kujutab endast merega ühenduse kaotanud lahte ning ühtlasi on Vormsi suurimaks järveks. Platvormilt nägime järve vaid napilt üle ulatuslike rooväljade. Üritasin veelkord pilti teha, üks õnnestuski, ent kahjuks olen sellegi vähese fotomaterjali kuhugi ära kaotanud.
   Järvest kilomeetri jagu põhja suunas asub Vormsi suurallikas- ulatuslik veekogu, mida igast küljest piirab madal põõsastik. Allikaist on tegu kindlasti ühe Eesti tuntuimaga, ning omapärase loodusobjektina on see Vormsi saare üheks nimekaimaks vaatamisväärsuseks.

   Metsarada lõppes paari kilomeetri kaugusel Suuremõisa külas- teelt pisut kaugemale, ning seetõttu külastamata jäi seekord Huitbergi paekühm (ei kujuta ettegi,millega tegu võiks olla). Sammusime seeasemel hoopis asfalti mööda Saxbysse, mis asub saare läänerannikul.
   Puhkasime jalga paesel rannal ning vaatasime, kuidas horisondil tõusis merest Hiiu rannik. Saxby rand oli hulganiselt täis kiviklibu ning rannajoon oli uhkelt ääristatud suurte paekivilahmakatega. Läheduses kõrgus Hari kurgu valveks suur punane tuletorn.

   Meie matk Vormsil oligi selleks puhuks lõppenud- vantsisime tagasi Saxby keskusesse, et kohalikule bussile jõuda. Sõitsime sellega enne sadamasse saabumist läbi kõik Vormsi suuremad külad- saime nii pisut aimu ka saare idaringist. Piletite asemel ulatati meile kummalegi kolm tühja ruudukujulist paberitükki- äärmiselt leidlik lahendus.

   Tagasi Haapsalus, lõime aega surnuks mere ääres tatraputru keetes ning vajusime laheäärsetel treppidel eneselegi ootamatult kergesse unne. Tallinna (päeva viimasele) bussile jõudmine oleks nii napilt luhtunudki- kui lõpuks üles ärkasime, pidime aja võitmiseks raskete seljakottidega jooksma.

Viikingitemaal Patal külas (Jalgsimatk Siljani ümbruses)

Käes on 2009. aasta september. Võib öelda, et kirjeldatava seikluse alguseks olen ennast lõplikult tõestanud kogenud matkamehena. Alles kaks kuud tagasi naasin elumuutvalt retkelt diktatuurlikus Valgevenes, vaid aasta tagasi uitasin Lapi tundruil- minu matkavaim näib säravat kirkamalt kui eales varem.

   Nagu eelsõnas mainitud, olen fanaatilise geograafiahuvilisena huvitatud eelkõige oma vahetust koduümbrusest- Eestist ning naabermaist. Selleks, et mitte oma kogemusi pealiskaudseks muuta, olen maadeavastamisega harjunud tegelema aeglaselt ning järk-järgult üha kaugematesse ja kaugematesse piirkondadesse süübides. Kuna käesolevaks hetkeks olen väga lähedalt tundma õppinud suuremat osa oma sünnimaast, põhjalikult tutvunud nii Läti kui Valgevenega; põgusalt näinud ka Soome hiilgusi (tollal polnud ma veel selline poolpõhjapõder nagu nüüd), oli tee valla ka lääne poole, kus laiumas 449,964 ruutkilomeetrit idaskandinaavlaste eluala.

   Ajendi matkaks andis vastlõppenud suvi- mäletan selgelt, kuis Lipa küla lähistel Raplamaal Ženja ja Pataga augustiõhtu päikese viimaseid kiiri imetlesime, jättes kallite matkakaaslastega ühtlasi hüvasti. Tervelt pooleks aastaks oli mu nimekaim Rootsi emigreerumas, et lähemalt tutvuda aatomisiseseste osakestega ning jõududega, mille kaudu need üksteist mõjutavad.

   Sügis polnud veel korralikult kätte jõudnud, kui leidsingi end uut matka planeerimas. Minu reisikaaslane elaski parasjagu viikingitemaal, mistõttu uurisingi põhjalikult kaarte meie ülemerenaabrite elupaigast. Kaalusin mitmeid sihtkohti- oleksime võinud käia mööda Vänerni kallast, ehk võinuks me külastada Tresticklani rahvusparki Norra piiril, ent kuna piiratud oli nii aeg kui raha, otsustasin võrdlemisi kergesti ligipääsetava Siljansledeni kasuks (matkarada Rootsi suuruselt kuuenda järve ümbruses). Läbisime umbes 300 km pikkusest rajast vaid fragmendi:



Siljan- järv Kesk-Rootsis, Dalarna läänis; pindala 354 ruutkilomeetrit, mis on meie Võrtsust umbes kolmandiku jagu suurem. Kõige huvitavam osa Siljanist on ehk tema tekkimislugu. Ligikaudu 377 miljonit aastat tagasi Devoni ajastul kukkus pahaaimamatule Laurentia nime kandvale ürgmandrile meteoriit, jättes endast järele hiiglasliku augu, mida tänapäeval Siljani ringi (Siljansringen) nime all tuntakse. Ehkki nüüdseks on kraater suuresti setete alla mattunud, on kokkupõrke tagajärgi võimalik tajuda kas või ülemisel kaardil, kui seda pisut põhja poole nihutada- kraatri edela-ja idapiiri moodustab Siljan ise koos Orsa järvega ning põhjast ja kirdest märgivad selle asukohta Skattungen ja Oresjön. Siljani ring on selgelt väga suure läbimõõduga (52km), ning sellega Euroopa suurim meteoriidikraater.

   Minu retk Kesk-Rootsi ulmemaastikele algas loomulikult Tallinna sadamast. Kummaline oli üksinda võõrasse seltskonda sattuda- oma kajutikaaslasist mäletan kedagi aasia päritolu rootsi-inglise-jaapani ärimeest, kelle ülikondade ja kohvrite kõrval minu helesinine matkakott üsna hipilik välja nägi. Kajuti teises nurgas vegeteeris üks pealtnäha ehe eestlane, kes võis ka lihtsalt kõnevõimetu olla.
   Stockholmi jõudmiseks tuleb laeval läbida (vikipeedia andmeil) maailma suurim saarestik- Rootsi ranniku tohutu skääride võrgustik. Seda kena vaatepilti kogunes dekkidele hommikul uudistama üllatuslikult suur seltskond.

   Rootsi pealinna sadamas sai alguse üks kogu reisi läbiv motiiv- pidin Pataga kokku saama lähedalasuvas Gärdeti metroojaamas, mida ma sugugi leida ei osanud, sest see asus ometigi nii lollis kohas. Minu juurde astus tühjal tänaval üks naisterahvas, kes minult täiesti puhtas inglise keeles küsis, kas ma otsin Gärdeti metroojaama- ta nimelt teadvat, et seda sugugi ei leita, sest see asub ometigi nii lollis kohas. Lai naeratus näol, juhatas ta mind eelpoolmainitud lolli metroojaama ja kiiresti hakkas minus süvenema kahtlus, kas siinmail professionaalsetele kaitseinglitele mitte eraldi ametikohta ei eksisteeri.
   Sain Pataga lollis kohas kokku, ning aega raiskamata kolisesime maa-aluseid tunneleid mööda läbi kesklinna ning bussiga Tyresö linnaossa (sisuliselt juba eeslinn, kuna  ainult jalutuskäigu kaugusele jääb juba loodus ning Tyresta rahvuspark), kus mu nimekaim juba mõne kuu vältel oma öid veetnud oli. Elas ta ühikatoas, jagades kööki teiste väljamaa hipidega, kes hommikuti igaüks oma isiklikku sorti maisihelvestega krõbistasid.

   Asun nüüd lähemalt matkakirjelduse juurde; Järgmisel hommikul pakkisime viimase vajaliku kraami ning enne keskpäeva loksusime juba rongis loode poole.
   Rongiliiklus on Rootsis muidugi tapvalt kallis, mistõttu lootis Pata Rootsis levinud nn. viimase hetke piletitele. Tõepoolest- leidsin vana kraami hulgast juhuslikult üles meie rongipiletid, millel ilutsevad numbrid tunduvad praegugi kosmilised: Stockholm C- Borlänge C 147.00 SEK ning Borlänge C- Leksand stn 43 SEK. Need olid siis veel odavad piletid.

   Iga kord kui rongis midagi valjuhäälditest teatati, kikitas Pata kõrvu, et kas ta juba kohalikust keelest midagi aru saab. Üldiselt vist sai, ent kui rong järsku Borlänge-nimelises linnas peatus ja meid välja visati, ei osanud me sellegipoolest kuidagi edasi käituda. Nii palju teadsime, et pidime leidma mingi asendusbussi, ent ümberistumiseks oli aega vähe ja meil polnud aimugi, kus see asuda võis. Meid aitas hädast välja üks naisterahvas, kes meilt puhtas inglise keeles küsis, kas meil on aimu, kus buss asub- ta nimelt teab, et meil on ümberistumiseni vähe aega- ning juhatas meid, lahke naeratus näol, bussiterminali. Kuidagi korduv motiiv vist.
   Viimaks leidsime endid oma esimest sihtkohast- Leksandi-nimelisest linnakesest otse Siljani kaldal, kust lootsime pääseda kuulsale Siljansledenile. Leksand nägi välja selline:

Leksand

Tegu on Dala hobusega- kunagine piirkondlikult levinud laste mänguasi, mis tänapäeval saanud üheks rootsi mitteametlikest sümboleist. Meeldiv tõdeda, et kohalikud viikingitemaa asukad on hobuseni ehitanud isegi kivitrepi, et iga suvaline jobu saaks kindlasti nende kultuurisümboli otsas turnida.
   Lisaks järjekordsele roosale monumendile, on Leksandist meelde jäänud ka väga äädikane kartulisalat ja liiga kallis jäätis, mida manustasime Siljani lahesopi läheduses metsarajal.

   Et õhtu oli juba lähedal, polnud laagriplatsi leidmisega enam palju aega, aga paraku jooksis Siljansleden sel hetkel asfaltteedel, võrdlemisi tihedalt asustatud piirkonnas. Sestap, viimase maja selja taha kadudes valmistasime laagri otsekohe esimesele ettejuhtuvale põllule. Kuna olime väsinud ja äädikasest kartulisalatist pungil, otsustasime isegi priimust mitte kokku panna ning jäime otse ärateenitud unne.

   Pärast matka kõige külmemat ja ebamugavamat ööd koitis teine päev- hommikuks närisime mõned leivakäärud vorsti või konserviga ning asusime teele.
   Läbinud veel mõned suuremad ühtlaselt rootsipunased asulad, sattusime peaaegu pooleks päevaks metsa vahele- meie tee kulges esialgu eemale ka järvest, nii et pidime leppima hoopis teistsuguste elamustega:

Külavahetee

Kuna tegu oli tähistatud matkarajaga, leidus teel aeg-ajalt ka puhkekohti- pinke, varjualuseid või kas või lihtsalt niidetud platse. Ühe sellise ilmumist järgmise künka taga ootasime pikisilmi lõuna valmistamiseks, ent kurnatuina lõpuks ühe teeristi sobivaks tunnistades, avastasime, et tõsiseltvõetavate matkameestena olime mõlemad unustanud tikud ühes võtta.
   Oma nüüdseks viimased leivakoorukesed põske pistnud, sammusime edasi, mööda pisikesi metsateid ning lõunaeestilikke kruusaseid külavaheteid. Meie teele jäid järgmiseks Brassjöni järv teeristil ning Klockarbergi küla samanimelise mäe otsas. Tuleb mainida, et kõrgustevahed hakkasid kohati juba suuremaina tunduma kui meie oma Haanjamaal- asub piirkond ju Skandinaavia mäestikule juba küllalt lähedal.
   Klockarbergis mängis Pata sangarit, suunates kogu oma tuumafüüsiku ajupotentsiaali rootsi keele purssimisele, et kohalikult vanamehelt tikke küsida. Tal läks õnneks ning tuju tõusis, fantaseerides õhtul ees ootavast soojast roast.

   Meie teine ööbimispaik asus sügaval metsa sees, väikese järve ääres (Lilla Kollsjön)- ainsaks märgiks inimtegevusest oli vana punane paadikuur, mida enne matka esimest sooja rooga kaemas käisime.

Lilla Kollijärv (tõlkes)

Sügavalt metsast avanes üle järve ühtäkki vaade pisut mägisematele aladele- pildil kujutatu võib tunduda kaugelt vaid künkana, ent tegu pole enam sugugi jääajatekkelise moreenkühmuga- vaatasime tõtt ligi 400 miljoni aasta vanuse Kaledoonia kurrutuse eelmäestikuga.

   Kolmanda päeva hommikupoolik kulges plaanipäraselt. Järk-järgult hakkasime lähenema taas Siljanile, ning mõnel pool võis rajalt veidi kaugemale ekseldes üle Fennoskandia kaljude näha kogu järve kaugel allpool kaugusesse sirutuvat:

Milline vaade...avanes selle rünga otsast, ausalt!

Kuna pilte tegime hädise nuti-eelse telefoniga, siis paraku mõned kaunid paigad jäidki korralikult jäädvustamata. See-eest saime järvevaate fotole (ehkki vaid aimatavas kauguses) mahajäetud kuurortasulas Sollerö-Åsenis:

Ilus järvevaade

   Sollerö-Åsen tegutseb ilmselt suusabaasina- septembri keskel puudus inimasustus külast igal juhul peaaegu täielikult, kinni olid kõik majutusasutused, turismipunktid ja kohvikud- peab tunnistama, et just viimase puhul tundsin kerget matkamoraali langust. Ühe huvitava vaatamisväärsuse siiski leidsime:

Rootslased on sitaveo osas väga konkreetsed

Vaikselt kulgeski matkarada pisut tihedaminiasustatud piirkonna suunas- meie teele jäi Mångberg, järjekordne ühtlaselt punane suvitusalevik rohkete randadega veesilma ääres (Mångsjön), kust võtsime lõpuks suuna Siljansledenist eemale- väike pruun puust silt näitas 4,8 km Gesunda poole.

   Gesunda asub otse Siljani ääres ning sedakaudu viib ainus tee järve suurimale, Solleröni saarele, kuhu lootsime õhtuks jõuda. Alevik ise asub piirkonna kõrgeima mäe (Gesundaberget) jalamil, mille kõrgus merepinnast ulatub 514 meetrini, ent mis järvepinnalt nähtuna kõrgub üle 350 m ümbritseva maastiku kohal. Meie mõistes teeb see Gesundabergetist täieliku hiiglase. Alevikuni tuligi pikalt laskuda mööda kruusa ning väikeseid asfaltteid. 
   Kohale jõudes rõõmustas meid jälle põhjamaine elukorraldus- ehkki asusime umbes Kallaste mõõtu alevikus, olid kõik poed pühapäeva tõttu suletud. Igatsedes meeletult midagi igapäevasele kuivtoidule vahelduseks, ootasime pikalt oma professionaalse kaitseingli kolmandat ilmumist, ent sedakorda tulutult. Ilmselt pole selles riigis kolm kohtu seadus.

   Solleröni saarele viis üle pika muuli sirge asfalttee, millelt on võetud meie matka ehk kõige inspireerivam pilt Siljanist: 

Lõpuks ometi

Poeetilise nimega saarele jõudes (Sollerön tähendab tõlkes Päikesesaart), tabas meid pettumus- piirkond oli võrdlemisi linnastunud, esimesena jäi silma tohutu kämpinguala otse Siljani liivasel rannal. Telkimise hinda kuuldes pöörasime, sõnatult ning lõuad maani, eemale- vantsisime kaugemale, saare südame poole.
   Käes oli juba praktiliselt öö, seega lootsime oma telgi peita sügavale metsa sisse. Meil õnnestus tee kõrvalt leida üks suurem männik, kuhu siis vaevu oma laagri mahutasime. Suurt luksust ega hingematvaid vaateid see õhtu endaga kaasa ei toonud, ent vähemasti säilis pisut raha tagasisõiduks.

   Hommikul avastasime end kohaliku golfiväljaku äärest. Tundub, et põhjamaades on need väga levinud, isegi keset Päikesesaart, mis nime järgi oleks võinud olla Dalarna kultuuri ja looduse pärl. Pikki sirgeid teid pidi leidsime tee saare keskele samanimelisse linna. Lõpuks ometi õnnestus meil ka poes käia, et korraks riisi ja tatrapudru maitse jäätisetuutu abil suust eemaldada.
   Edasine olukord tundus üsna mannetu- olime Siljansledenist juba kaugele eemaldunud, ent sihtkoht asus 15km kaugusel Mora linnas. Järgnes tüüpiline matkaperse- mööda asfalti rügasime tuimade nägudega üha edasi-ja edasi, lugedes kilomeetriposte- üks iga kümne minuti järelt. Mida linn lähemale, seda ühtlaselt sirgemaks ja igavamaks läks tee, mõne tunni järel leidsime end suurte koledate metsavabrikute ja siis juba linnamajade vahel.

   Mora oli meie matka lõpp-punkt- ligikaudu 11 000 elanikuga linnake kanalil, mis lahutab Siljanit põhjapoolse Orsasjöniga. Pisut jalutasime rannal, mõtlesime tagasi läbitud paikadele, enne kui rong meid jälle Stockholmi poole vedama hakkas.

Salsa i Mora

Järgmisel päeval, pärast ööd Tyresö hipikommuunis, leidsin enne laeva aega ka põgusealt pealinnaga tutvuda. Selgesti on meeles kuningaloss, ent ka sushibaar, kus saja SEKi eest võis süüa nii palju, kui mahub- seda õnne ei jõudnud ära nautidagi. Seiklus lõppes vastu kolmapäeva ööd, mil jõlkusime pooltühjas kajutis tagasi sügisese Eestimaa poole.