Eks muda ole ikka igal pool ühesugune (Jalgsimatk Alutagusel)

Oo õnnis varasuvi! Kevadlilled on õitsenud, püsikud läinud lehte ja hein kasvanud mehekõrguseks. Võib vist väita, et praeguse aastaaja võlud tirivad peaaegu igaühel suunurgad karvavõrra kõrgemale, ent minul on muidki kaalukaid põhjuseid rõõmustamiseks.
   Juba neli või viis aastat olen jagelenud kummaliste eluprobleemidega, mis eelkõige on vist olnud seotud Tallinnas elamisega- ei istu mulle ikka sugugi sealne linnakära ja liiga silmapaistev hulk üleambitsioonikaid inimesi. Keset väsitavat hilistalve käisingi omadega niimoodi päris imelikus kohas ära ja olin sunnitud oma elus kiiresti põhjalikke parandusi läbi viima. Olengi nüüd viimaks teinud tõelise kannapöörde, oma mõttemustreid drastiliselt muutnud, ja tunnen viimastel kuudel seetõttu lausa uskumatut värskust, inspiratsiooni ning rahulolu. Päris suure sammu parema elu suunas astusin ka, kui võtsin ühendust endise klassivenna Siim-Kaarliga ning planeerisin nädalavahetusele kibekiirelt ühe matkakese, mida võib omamoodi pidada märgiliseks minu uue ja õnneliku elu alguses. Siin see meeliülendav kogemus siis on- eks muda ole ikka igal pool ühesugune:

 

Siimu huvi matkamise vastu tuli mulle isegi mõnevõrra üllatusena, kuna järjest harvem näib tal kooli ja pere kõrvalt niisama hulkumiseks aega jäävat. Pakkusin siis alandlikult talle esialgu välja kaks ideed- rattaretk Põhja-Lätis või jalgsimatk Muraka rabas Ida-Virumaal. Kuna olin oma jalgratta jätnud vanaisakoju Haanjamaale, oleks nostalgilise rattaretke realiseerimiseks olnud vaja autot, millele Siimul sel korral aga kahjuks ligipääs puudus. Nõnda jäigi sõelale Muraka raba ja Ida-Virumaa idee.

   Peamiselt selleks, et erinevates Eesti võsades aeg-ajalt väikeste karbikeste järel tuhnida, olin hiljuti omale soetanud uhke Garmin eTrex 20 käsikasutamiseks mõeldud niinimetatud ülemaailmse haardega positsioneerimisseade (mõned nohikud tunnevad aparaati GPS-i nimetuse all), seega tundus kodumaa ühes suurimas rabamülgastikus aelemine mulle isegi piisavalt ohutuna, seda enam, et piirkonnas asub kokku lausa kolm RMK metsaonni- Varessaare ja Seljandiku metsaonnid rabast ida pool ja Muraka metsaonn läänes. Minu tähelepanelik kolleeg märkis aga peatselt, et raba lääneosast on väga keeruline õigeaegselt mõnd Tartu suunas sõitvat bussi leida ja kuna Siimul oli pühapäeval kojusaabumisega pisut kiire, otsustasime rabaületamist seekord mitte plaani võtta. Nõnda improviseerisingi kokku jällegi uue ja sedapuhku kõvasti tsiviliseerituma marsruudi liinil Mäetaguse-Varessaare-Iisaku. See teekond on ka ülemisele kaardile kritseldatud.

   Mida teadsime Ida-Virumaast? Eks see ole meie jaoks alati tundunud ühe Eestimaa kõige müstilisema piirkonnana. Millegi matkalaadsega olen siinkandis varem hakkama saanud kahel korral- mõned aastat tagasi talvisel Ontika paerannal ja millalgi ammu rattaga kusagil Narva ja Kohtla-Järve vahel. Mõlemal juhul oli looduslikest vaatamisväärsustest fookuses peamiselt uhke Põhja-Eesti klint, ning lõputud Alutaguse metsad ja rabad olid meile tegelikult senini veel täiesti võõraks jäänud. Seda viga asusimegi nüüd parandama.

   Juba traditsiooniks kujunenud kohtumine Tasku-nimelise kaubanduskeskuse toiduosakonna kassade ees leidis aset reede õhtul kell 17.25, kus juures selleks ajaks olin suutnud juba ühe sandaali katkiseks kõndida. Üheskoos trügisime ligi veerandtunni vältel oma üüratute seljakottidega poelettide vahel ja krabasime ostukorvi kõiksugu vajalikku ja head-paremat, alustades joogiveest ja lõpetades magusate müslibatoonidega. Siimu seljakott osutus minu omast umbes kolmandiku võrra suuremaks, ning nõnda sattus suurem osa söögikraamist minu kolleegi laiale turjale- oma esimeseks rännakuks oli tal selga aetud uhiuus üheksakümneliitrine roheline sõjaväekott.
   Istusime Kiviõli bussile, muljetasime oma põnevatest elukestest ning nii ei tundunudki tee Alutaguse taigavööndisse kuigi pikk. Pisut enne kaheksat astusime Koltsina bussipeatuses varasuvisevärske õhu kätte ja seadsime sammud paari kilomeetri kaugusel asuva Mäetaguse küla poole.

   Mäetaguse näis võrdlemisi elujõulise asulana. Kohalikke teenindab siin väike ostukeskus, põhikool ja lasteaed, turismi edenemise kohalt on oluline ka kohalik mõisahoone, kus praegusel ajal hubast majutust pakutakse. Meenus, et mõned aastad tagasi olen siin isegi ööbinud- järjekordsel AHHAA väljasõidul, mille käigus mingile Ida-Viru aherainemäele teadustelk püstitatud sai.
   Kõndida tuli õhtu jooksul veel pea neliteist kilomeetrit, mistõttu palusin Siimul end enne looduse rüppe heitmist veel minu katkise sandaali juures aidata- pool rulli isoleerteipi tegi astumise edaspidi täitsa mugavaks.

   Esimese seiklusena otsisime GPS-i abil küla lõunapiirilt Von Roseni nimelist kabelit, kus minu teada üks senileidmata geoaare pesitsema pidavat. Pöördusime tee kõrvale põõsasse ning ragistasime läbi tiheda võsa ning üles Põhja-Eesti kohta kuidagi väga järsust nõlvast. Peatselt leidsimegi teeotsa ja metsatuka seest ka kabeli- oli teine seal päris üksiku olemisega ning palju uudistajaid sinna just ilmselt ei satu. Mõnedkümned meetrid eemal, keset puistut, lebas väikeses augukeses ka aardekarp, kuhu oma nimed siis korralikult kirja panime. Siim jättis järgmistele otsijatele hädaabiks karpi paki tikke, saagu need siis kellelegi kunagi tarvilikuks!
   Isegi (väga algelise kaardiga) positsioneerimisseade ei päästnud meid mõningasest ekslemisest, mis edukale aardejahile järgnes. Meile vajalik teeots jäi esialgu nägemisulatusest välja ja nõnda kooserdasime üsna umbes ringi, enne kui kogemata endid jälle õigelt rajalt avastasime. Mäetaguse jäi nüüd selja taha ja kõnnisuunas ainult meeletud Ida-Eesti kaunidused:

Ida-Eesti kaunidused

 Kruusatee Mäetaguselt Iisaku suunas oli tegelikult päris vaheldusrikas- maastik on siin küllaltki künklik ning taimestiku tüübid kahel pool teeperve näisid regulaarsete intervallide järel vahelduvat, tekitades matkajais kaunikesti kõndimislusti. Erksalt on meelde jäänud varasuviselt roheline hein ääristamas tihedaid värskelt lehtinud lepikuid.
   Kell näitas päris õhtut, kui kruusateelt viimaks ära pöörasime, ja sedamaid kargas kusagilt ussiaugust välja meie esimene pisike matkapersehetk- nimelt tundus RMK metsaveotee, mille oma marsruudiks olime valinud, nagu joonlauaga tõmmatud- pulksirge, üksluine ja näiliselt lõputu.

Viie kilomeetri pärast see siiski lõppeb

Märkamatult sattusime aga niimoodi üha sügavamale Alutaguse metsadesse ja aina lähemale massiivsele Muraka rabale. Pikkamööda lähenes ka õhtupimedus (nii palju kui seda Eestimaa varasuvel on) ja olemine muutus kõhedaks. Ühest pikast sirgest sai kurvi järel teine pikk sirge ja iga samm hakkas endaga kaasa tooma hirmutavaid kujutluspilte mõnest eriti suurest ja ohtlikust metsloomast. Aeg-ajalt tundus selja tagant ka justkui valguskiiri sähvatavat- tõenäoliselt oli tegu vaid silmapettega, ent kunagi ei saa välistada üleloomulike jõude või maaväliseid olendeid.

   Ühtäkki muutus jalgealune pisut kodusemaks- teele tekkisid ka mõned kurvid ja künkad. Kõikvõimas positsioneerimisseadeldis näitas, et meie ööbimiskoht rabaserval Varessaare metsaonnis asub kaks kilomeetrit teelt eemal. Ühel lagedamal mäekingul tähistas pruun sildike väikest metsarada, ning nõnda hakkasime juba arvama, et ehk ei peagi me metsaonnini käpukil mööda soometsa roomama.

Pidime küll

Metsarajake algas Mustassaare taluvaremete juurest ja suubus kähku tihedasse laanetukka. Õige pea jäime ka päris pimeda kätte ja algas järjekordne mudane seiklus.
   Esmalt hakkas rajale regulaarsete intervallide järel ilmuma väikseid märgi plekke- selle üle me pisut isegi rõõmustasime, lootes, et ehk hirmutavad säärased teeolud metsaonnist eemale potentsiaalsed pidulised (Grigori ja Ivan, nagu me neile Ida-Virumaale kohaselt viitasime). Mõnesaja meetri järel aga taipasime, et onnini jõudmiseks on ikkagi väga palju tahet vaja- metsaalune muutus sujuvalt siirdesooks ja mõne suurema maasturi poolt iidsetel aegadel üles küntud metsatee roostepunakaks veekoguks. Liikumistempo jäi väga aeglaseks, sest vältimaks vetevoogudesse vajumist, pidime ragistama mööda teeäärset võsa ja ronima mahalangenud puudel.

   Tuleb tunnistada, et ehkki järgnevad kaks kilomeetrit möödusid äärmiselt lõbusalt, kulus aega selleks päris kõvasti. Kui ma libeda sandaalipõhja all ühtäkki läbivettinud turba asemel läbivettinud moreenpinda tundsin, oli kell juba üle kesköö. Seal sooserval see meie ööbimiskoht asuski- Varessaare metsaonn.

   Maja ümbrus oli niitmata ja nii saime ukseni veel tublisti nõgestes tuhlata. Maja ise aga oli väsinud ränduritele lausa uskumatu luksus- veel lähiminevikus metsavahi elupaigana kasutusel olnud puumajal oli suisa kaks korrust, kus juures alumine neist oli umbes kolmandiku jagu täidetud kuivade küttepuudega. Lõkkematerjali leidus ka veel maja räästa all ning suure kuhjana keset heina kasvanud õue. Grigorist ja Ivanist polnud jälgegi, ning ehkki onnis oleks ruumi jätkunud veel mitmelegi matkaseltskonnale, võisime segamatult nautida õndsat üksindust.

Siim-Kaarel oma igapäevases ilus

Sättisime endid sisse teise korruse naridele (!) ning tegime tule väikesesse bullerjani, mis olemise väga õdusaks muutis. Istusime laua ääres, jõime alkoholivaba õlut ja tuhnisime ümbruskonnast tehtud ortofotodes, mis lahkelt vooditele oli jäetud. Nii eraldatud olime tol hetkel tsivilisatsioonist.

Sellised on seni välja näinud kõik isased Trummid

Une tõi peagi silmile Alutaguse sulnis öine vaikus. Hommikul seevastu virgusime reipamalt kui tavaliselt, sest loodus lausa kutsus oma rüppe (seda ülekantud poeetilises tähenduses- õhtul joodud õlled lahkusid juba öösel und jupitades ühekaupa kehast)! Keetsime hommikuks viinereid, valmistasime teed ja pakkisime asjad. Jätsime kodinad esialgu veel tuppa, et lähedalasuvast Muraka rabast järjekordne geoaare üles otsida.

Varessaare metsaonn

Onni ümbrus oli küll heina kasvanud, kuid sellegipoolest täis ennekuulmatuid mugavusi nagu lõkkeplats, grilliase ja isegi kilesaun, mis tõsi küll, tundus nüüdseks olevat kasutuskõlbmatuks muutunud. Soo juurde oli sisse tallutud paarisajameetrine rajakene ning kohe tungis sellel ninna eriomane rabalõhn. Valmistugem- siinkohal üks Eesti suurimaid rabamassiive:

Muraka raba

Vaade oli tõesti võimas, põhjamaiselt karge ja oma üksinduses pisut trööstitu. Elamus oli seda suurem, et rabapinnal kõndimiseks polnud meil kasutada ühtki laudteed ega räätsapaari ja nii vajus minu šokiseisundis sandaal esimesel võimalusel rohelisse älvesse:

Ma pidin selle ise sealt välja tõmbama

Tatsasime mööda punakaid rabamättaid pisut üle poole kilomeetri, suunda näitamas ülemisel pildil näha olev peopesasuurune aparaat. Niinimetatud geoaarde asukohaks leidsime aga olevat pisikese soosaarekese kidurate mändide rüpes.

See kahtlane mees võiks mõne pildi peal ka olemata olla

Õieti leidsime me siit ainult otsitavad koordinaadid, aare ise oli lume sulamisega vist hoopis kaotsi läinud. Nõnda asusime mõningase molutamise järel tühjade kätega tagasiteele, mis oleks ilma satelliidiaparaadita kindlasti eriliselt raskeks osutunud- lagerabas kaob suunataju kergesti ning nii ei õnnestunud meil majani viivat teeotsa leidagi. Selle asemel kütsime me otse läbi mudamülka, kuhu sandaal jälle kangesti kinni tahtis jääda:

Järjekordne mõttetu pilt jalgadest

Saagu siinkohal veel jäädvustatud meie öine varjupaik:

Jäädvustus

Mis siis muud, kui jälle tagasi suuremale teele- jätsin meelega jalga märjad sokid ja mudased püksid, et julgemini läbi siirdesoo söandaks tuhlata. Kilepüksid olin rabas aeledes kuidagimoodi ka väga nilbelt ära rebestanud, mistõttu ei pidanud keha kergendamiseks enam pükse allagi tõmbama. Sellele uskumatule mugavusele vastukaaluks muutusid probleemiks aga mustad sääseparved, kes paljastel sääremarjadel nüüd eriti hõlpsasti einestada said.

   Valges tundusid teel laiuvad veekogud kuidagi ohutumad ja nõnda otsustasin neist otse läbi kahlata. Sandaalid said ehk puhtamaks küll:

Looduses jalutamas

Üleujutatud raja keskel jooksis pisut kõrgem hari, millel sammudes suutsin end põlvest ülevalpool kuivana hoida. Aeg-ajalt tahtis jalg küll sügavamasse vette libiseda, kuid suuremat sorti katastroofist suutsin siiski hoiduda.

Matkarada

Kahe kilomeetri ja tunni aja pärast olime juba tagasi kõrgemal kingul Mustassaare talu varemete juures ja vahetasime kähku riided (milline areng esimesest Läti matkast saadik- vahetusriided!). Meie edasine kõnnak kulges nüüd mööda pikki ja sirgeid Alutaguse kruusateid.

   Järgnes sport- ligi viisteist kilomeetrit tatsusime mehiste nägudega Iisaku suunas, peatudes vaid sandaaliparandustöödeks, joogipausideks ja purgisupivaheajaks. Kahel pool laiusid ühtlaselt metsad, taandudes aeg-ajalt vaid üksikutele taludele ruumi andes. Enne teelõigu lõppu jõudsime Siimuga mõlemad juba kõndimisest pisut tüdineda- õlad hakkasid seljakotirihmade all valutama nagu tihti sellistel puhkudel juhtub.
   Iisakule jõudsime alles enne kella kuut õhtul ja suundusime esimese asjana muidugi kohaliku ostukeskuse poole. Hellade taldade jaoks pisut liiga kõva asfalttee lookles muudkui ülesmäge kuni silmasime paremal käel surnuaeda ja vasakul majesteetlikku kihelkonnakirikut:

Majesteetlik kihelkonnakirik

Iisaku on ligi kaheksasaja elanikuga asula ning sarnaselt teiste Ida-Viru maapiirkondadega, ei ole siin enamuses sugugi mitte venelased, vaid meie endi armsad soome-ugri rahvuskaaslased. Seega oli ehk pisut kohatu kohaliku ostukeskuse ees askeldavad härrad jällegi naljatlevalt Grigoriks ja Ivaniks ristida. Tõepoolest- kui olime ostlemise lõpetanud ja poeesisele muruplatsile einestema asunud, pöördus niinimetatud Ivan meie poole sulaselges ja puhtas eesti keeles.

   Sääraste kohalike suurmeestega suheldes olen täheldanud, et olenemata paigast, kellaajast või joobeastmest, suudavad nad jututeema alati väga sujuvalt oma spetsialiteedile juhtida. Nii jõudis ka Iisaku Ivani jutt üsna kärmelt talle kõige südamelähedasema valdkonnani, milleks oli otse loomulikult metsloomade vaktsineerimine väikelennukitelt visatavate pakikeste abil. Kuulasime, noogutasime kaasa ja andsime vestlusesse oma panuse väljendite "eks ta ole!" ja "ega jah!" abil.

   Iisakul asub muuhulgas ka Ida-Virumaa kõige kõrgem mägi, mille tipp asub merepinnast Põhja-Eesti kohta päris muljetavaldava 94 meetri kõrgusel. Tegemist on piirkonnale iseloomuliku oosiga, mille suur suhteline kõrgus on andnund kohalikele põhjuse siia üks korralik vaatetorn ehitada. Tegime natukene anaeroobset trenni ja ronisime kõrgele vaadet imetlema:

Vaade Tärivere mäe vaatetornist

Tärivere mäe tornist oli näha nii ulatuslik taiga, laiad rabaalad ning põhja pool ka terve rida tossavaid korstnaid ning aherainemägesid. Lõunas võis õrnalt aimata ka Peipsi järve piirjooni.

   Naasime mäe pealt kiriku vastas asuva surnuaia juurde, kust pidavat algama seitsme kilomeetri pikkune Kotka matkarada. Veetsime aga terve igaviku hauaküngaste taga ekseldes, sest rajatähiseid polnud näha kusagil. Olime väsinud ning Siim-Kaarel muutus ekslemisest pisut pahuraks- peletasime tuska, kujutledes peatselt ees ootavat hubast olemist matkarajal mõne kilomeetri jagu eespool asuvas Seljandiku metsaonnis. Kalmistust aga kaugemale me siiski kuidagi minna ei osanud. Kuna minu pisikesel elektroonilisel abimehel olid onni koordinaadid salvestatud, murdsime näidatud suunas lõpuks otse läbi võsa ja õnneks sattusimegi nõnda kauaotsitud rajale, mis paraku tundus küll üsna kehvas ja hooldamata seisus olevat.

   Matkarada viis meid otse loomulikult kohe jälle rappa, mis eelmisest küll tublisti väiksem ja varjulisem tundus:

Mina niisama Õpetaja rabas

Õpetaja raba on oma nime saanud kellegi härra Rudolf von Hippuse järgi, kes kohaliku pärimuse kohaselt on kunagi sooserval elanud ja sealt pühapäeviti Iisaku kirikus õpetamas käinud. Matkalised paraku Õpetaja raba läbides kuigipalju targemaks ei saanud, sest raskete kottide all vaeveldes ei olnud meil jaksu infotahvleid kaua põrnitseda. Sood läbiv laudtee oli üsna kehvas seisus ja minu paljukannatanud sandaalid pidid mitmel korral oma vettimavad võimed jällegi proovile panema.
   Pärast kilomeetrist rabaretke jätkus tee luitelisel metsaalusel. Möödusime muuhulgas ühest spontaanselt tekkinud prügilast, kuhu ümberkaudsed kalevipojad salaja tonnide kaupa autorehve ja vanu akusid olid kokku tassinud. Kas tõesti on meie kodumaa nii kaunis?

   Paraku muutus minu vapra kolleegi nägu meetri haaval üha hapumaks ja iga samm aina raskemaks. Viimaks seisatas ta keset liivast metsateed ja teatas, et tahab tagasi Iisakule minna, et viimasele Tartu bussile istuda- väidetavalt oli tal tervisega midagi lahti ja raske eksam lähihorisondil paistmas. Otsustasimegi siis oma matka enneaegselt lõpetada.
   Aega oli meil muidugi selle jaoks üleliiagi- ümberpööramise hetkel asus buss meist kahe kilomeetri kaugusel, ja selle väljumiseni oli jäänud veel tubli viisteistkümmend minutit. Tuli rampväsinuina ilma pikema jututa sörkima hakata. Jällegi möödus luiteline männik, selja taha jäid Õpetajate raba üleujutatud laudteed, ja just kui arvasin, et enam ei jaksa, hakkas üle heinamaa paistma kalmistualune kruusatee.

   Kuna läbi võsa tuttava kalmistuni murdmiseks meil aega ei jätkunud, sooritasin peas kibekiiresti geograafilised arvutused ja juhatasin matkalised instinkti ajel mööda teed ida suunas- meid saatis edu ja mõne minuti pärast jooksime juba Iisaku majade vahel. Viimane lõik bussipeatuseni jooksis ülesmäge ja siin jäin Siimust kahjuks kaugele maha.
   Kummalisel kombel aga päädiski meie õhtune epohh higise hingeldamisega Jõhvi-Tartu bussis. Enne kojusaabumist pidime veel terve tunni vältel kannatama üht noort Mustvee härga, kelle lakkamatust, eeldatavalt venekeelsest lõugamisest, me suurt aru ei saanud, ehkki arvan, et ta liigitas mind vähemalt ühe korra ekslikult makaagiks. Nii bussijuhil kui ka kaasreisijal oli temaga täitsa palju häda. Aga nagu rahvakunstnik Ants Laidam laulusõnul ütleb- muidu polnud häda midagi, eks muda ole ikka igal pool ühesugune.

Varatalvine metsanduslik õpperetk (Jalgsimatk Selgise- ja Kaiu rattaradade ümbruses)

Käes on jälle kõige pimedam ja kõledam aeg, mil iga inimene vähemalt vähesel määral kaamosväsimuse kätte langeb. Seda enam oleks tarvis pikemalt värskes õhus viibida, et vaimu pisutki talvestressist turgutada- kuidas aga korraldada matka, kui vaevalt pärast ärkamist juba päike jälle horisondi taha vajub?

   Äkilise geniaalsusevälgatusena nuputasin välja uue formaadi pimedatel kuudel matkamise jaoks- tuleb ühel hilisõhtul leida RMK metsaonn, võib-olla isegi telkimisplats, ning järgmisel päeval matkata kuni päikeseloojanguni, naastes kottpimeduse saabumise ajaks kenasti koju. Sellise matka puhul peaks ära langema mitu varemkogetud muret- ei pea kartma, et huviväärsused valguse puudumise tõttu nägemata jäävad, ning et pimedas ööbimispaigas uneaja saabumist oodates igavlema peaks. 

   Eelkõige ligipääsetavuse huvides valisin matkaks välja Kukemetsa metsaonni, mida mõned kuud tagasi olin külmikmobiili projekti (koodsõna õhtustele kondamistele Martin Külviku autos) raames ka korraks kaemas käinud. Onn asub Tartumaa põhjaosas väga metsases ning hõredalt asustatud piirkonnas Peipsi ja Vooremaa vahel.

   Üleüldiseks ideeks oli õhtupoolikul matkata Matjama bussipeatusest onnini ning järgmisel päeval RMK rattateid järgides Kaiu järvistuni Jõgevamaal, mille erakordsest kaunidusest olin samuti juba ennegi üldise pildi saanud. Matkakaaslaseks nõustus üllatuslikult üle pika aja hakkama bioloog Siim-Kaarel Sepp, kellega viimane ühine reis leidis aset alles aasta tagasi. Meie kirjeldatavad ponnistused näevad kaardil välja järgmised:

Kella kuue paiku saime Siimuga Tasku keskuses kokku ning sooritasime hädavajalikud sisseosted (milleks täpsemalt olid kartulid, mulgikapsad ja cous-cous!). Matjamale sõitsime Tartumaa kohaliku liinibussiga, mis umbkaudu enne seitset meid kottpimedale Tartu-Kallaste maanteelõigule maha jättis.

   Pime oli tõesti, ent sõrme nägime suhu ikkagi pista- seda esmajärjekorras tänu vähemalt kolmele taskulambile, mille Siim oli ennetavalt kaasa varunud. Tõsi küll, mõnekümne minuti järel töötas neist korralikult vaid üksainus- ühel sai hetkega patarei tühjaks ja teise tuluke vilkus sisse-välja, nii kuis parasjagu ise õigeks pidas.
   Meie õnneks oli maa kaetud väikese lumekirmega, mis teelpüsimise natuke hõlpsamaks muutis. Kilomeetrite viisi kõmpisime niimoodi mööda sirget kruusateed Välgi suunas, aeg-ajalt üksikute autode eest teepeenrale pagedes. Kaua murdsime päid, et nuputada, kuhu need sõidukid keset detsembriööd küll teel võiksid olla, ja salamisi lootsime, et mitte metsaonni talvisele grillipeole.

   Meie teele jäi Alajõe küla (kaks-kolm majapidamist, ning mõned tühjad hooned), lehiseallee, paisjärv, Kääpa jõgi ning tohutud sünged laaned, mis katkematu müürina kahel pool teed matkalisi õõvastasid. Sellest kõigest adusime muidugi heal juhul vaid hägusaid piirjooni, kuna kuuvalguseta ööl ei parandanud isegi taskulamp kuigivõrd silmanägemist.
   Lisaks vastmainitud vaatamisväärsustele asus tee kõrval mõnekilomeetriste vahedega mitu üksikut talu, mille õuel reeglina mõni koerakrants oma haugatustega rännumehi hirmutada püüdis. Ühe sellise ristisime aga ninjakoeraks, kuna tema vaevukuuldav klähvimine kõlas nõnda nagu oleks omanik talle vee asemel juba aastaid torusiili jootnud. Vaese peni kähinate üle naermine tundus härrasmeestele kohatu, ent reflektoorseid turtsatusi me tagasi hoida siiski ei suutnud.

   Ligi kaheksakilomeetrise kõnnaku jooksul eksisime korraks Välgi looduskaitseala mail ära, ent saime oma valest pöördest õnneks võrdlemisi kiiresti aru- vahelõik läks meile maksma tubli kaks lisakilomeetrit, mis talveööl raskete seljakottidega matkates tundus parajalt pikk distants. Piinad lõppesid aga peatselt, kui musta metsamassiivi vahelt pisike parklakoht lagedale ilmus. Seal oligi Kukemetsa onn- väike puust hütt paksu metsa taustal, ühes väikese välise lõkkeaseme,- kuivkäimla- ja puukuuriga. Kusagil ei paistnud pidulisi, seega pidi möödasõitvate autode sihtkoht siiski kusagil mujal olema.
   
   Kukemetsa onni sisemusest leidsime väikse korstnaga lõkkeaseme ja kuusnurgana seinte äärde ehitatud puust magamislavatsid. Meie esimeseks prioriteediks oli loomulikult tulesooja leiutamine- puukuurist leidsime vaid mõne üksiku väga niiske paku, mistõttu pidime improviseerima. Põletasime ära kellegi külmakartliku külastaja poolt lae alla soojustuseks asetatud kuivad rondid ning asetasime niisked halud lõkke kohale grillima:

Talvine grillipidu

Peamiselt tänu Siimu näpuosavusele võisime peagi endid mõnusasti tule ümber sisse seada, ning muid matkalikke tegevusi harrastada: keetsime priimusel tükkideks lõigatud kartuleid ning sõime need koos mulgikapsastega. Isegi keegi härra rott otsustas meie seltsi aega viitma tulla, aeg-ajalt kusagilt seina alt nähtavale ilmudes ja siis uuesti kadudes. Elu muutus õdusaks:

Jah, Siimul oli Eesti jäätise teemaline istumismatt kaasas

Metsnik omas elemendis

Lõke põles aga üllatavalt kiiresti, ning küttevaru vähenes silmnähtavalt, mistõttu otsustasime tõeliste meeste kombel öisesse laande metsa tegema minna. Tööriistaks Siimu matkakirves, vedasime metsast välja terve hunniku kuivanud ronte ja puutüvesid, laasisime ja lõhkusime need (kuidagi väga nauditav tegevus). Ladusime endi meelest onni terve puuriida, mõteldes, et küll neist järgmistele matkajatelegi jätkub, ent pärast võrdlemisi külma ööd avastasime tegu olevat siiski väga eufoorilise ülearvestusega- järel olid vaid loetud oksad ja mõned üksikud halud. Ehkki Siim oli öösel üritanud lõket turgutada, oli ärgates tulease kustunud ja hurtsik külmavõitu. Kartsin esialgu magamiskotist välja tulla, esiteks külma tõttu ning end pisut kehvasti tundes, kartsin Piirissaarel toimunu kordumist (peaaegu minestasin asemelt püsti tõustes). Lõpuks tegutsema asudes aga enesetunne taastus ning võisime hommikuste toimetustega jätkata.

   Kuna magasime tunduvalt kauem, kui plaanisime, valdas meid nüüd kerge matkamasendus, mis eriti talvisel hooajal kerge tulema. Kui aga lõke taas põlema sai ning hommikune purgisupp kõhtu täitis, tõusis meeleolu pisut. Mõlemad matkalised kartsid oma kotist siblimas leida härra rotti, kes Siimu väitel öösel meie onnis ringi kooserdanud oli. Eilsest järele jäänud kartulid olid igal juhul närimisjälgedega, mistõttu need onni juurde maha jätsime (Lase hea maitsta, härra rott!).

   Meie matkatee oli võrdlemisi üksluine, ent sellegipoolest uudne ja põnev- kulgesime mööda RMK uut Oandu-Ähijärve matkarada (selgus, et see oli siinmail rajatud juba olemasolevatele rattamarsruutidele) katkematute metsamassiivide vahel. Tee oli kohati nii pikalt sirge, et kummaski suunas võis selle horisondi taha kadumist jälgida:

Kui poleks ainult seda jobu ees

Matkasime nõnda ligikaudu kakskümmend kilomeetrit, mille jooksul nägime mitutki suurt raiesmikku (tõeliselt apokalüptiline maastik), üht metsaveotraktorit ning hunnikut jälgi, mis tundusid tekkinud olevat mõne läheduses elava krüptozooloogi kollektsiooni põgenemise tagajärjel.

Õõ...põder? Chupacabra?

Kui viimaks Jõgevamaal suuremale asfaltteele välja jõudsime, pimenes ilm kahjuks juba jõudsalt (hämar oli juba hommikul), ning Kaiu järvedest olime kahjuks veel tubli seitsme kilomeetri kaugusel. Sellegipoolest pöördusime päikeseloojangu ajal teelt veidi kõrvale, et järgida üht Kaiu ümbruse matkarada. Kui tee lõunasse pöördus, jäime ühtäkki kohkunult taevasse jõllitama- läbi puude paistis selgesti kurjakuulutav oomen vene trikoloori näol- alt üles lugedes punane päikeseloojang, sinine taevaviirg ja valge pilvetriip:

No väga õrnalt on aimata

Matkarajal jõlkusime vaid veidi aega. Matkaradade süsteem tundus siinkandis aina keerulisemaks muutuvat, sestap naasime enne kottpimedat suurele teele. Kaiu järved jäid nägemata, ent kohalikule mõhnastikule saime korraks pilgu peale heita.
   Kõndinud mõne kilomeetri asfaltteel, peatusime pikemalt Sõõru bussipeatuses. Puhkasime jalga ja keetsime cous-cousi konserviga, millest kahjuks osa nina kaudu välja tulla tahtis.

   Kiirelt tabas meid meeleheide- ilm oli pime, jalad olid väsinud ja asusime jube kõledas kohas- väga hõreda asustusega maanteel, millele vaevu mõni üksik auto sõitma juhtus. Tartu bussini oli siit kaheksa kilomeetrit ja üle kolme tunni. Mõtlesime Siimuga juba kedagi endile järele kutsuda, ent minul polnud kõneaega ja Siimul aku tühjenes. Õnneks võtsime end kogenud matkameestena lõpuks siiski kokku ja pressisime mööda laia asfalti Saare bussipeatuseni Jõhvi maanteel. peatusime vaid kaks korda kergeks jalasirutuseks.

   Ilm oli nii pime ja pilvine, et isegi taskulambi valgel oli raske teed aimata, kõige tipuks hakkas sadama ka pehmeid lumeräitsakaid, mis jonnakalt otse silma maanduda tahtsid. Möödusime Kaiu järvedest lähedalt, ning ületasime taas Kääpa jõe- viimane oli tõeliselt hirmuäratav, kuna sillalt alla vaadates oli laia jõe piirjooni vaid vaevu aimata.

   Väsimuse, külma, ja hõõruva aluspesu kiuste vedasime end siiski Jõhvi maanteele välja. Saare peatuses bussi oodates oli meil nüüd üle tunni aega, et kohalik kõledus ikka ilusasti kontideni jõuaks. Üksteise järel möödusid hiiglaslikud rekkad, mille tuled ainult korraks langevaid lumehelbeid valgustasid. Ajasime Siimuga lolli juttu ja ajasime selga vähe kuivemad riided. Riidevahetusprotsessi üheks tulemuseks oli Siimu kaheldava väärtusega kompositsioonpilt:

Ei kommentaari

Olgu, kuidas on, vähemalt sai kõndida. Kartsime asjatult, et bussi ei tule või jätab meie peatuse vahele. Umbes tunni aja pärast istusime siiski juba Tartus Krooksu kõrtsis ja seedisime õllekapa taga vastkogetut.

Uut sorti meelelahutus (Matkamäng Elva puhkepiirkonnas)

Vapper kolleeg Külvik komistas septembri viimasel nädalal sellise huvitava asja otsa- http://www.vvvs.ee/91/?view&140. Tegu oli teatavat liik orienteerumismänguga- Kogu Elva puhkepiirkonna ümbrusesse olid peidetud kontrollpunktid, millest osalejatele oli ette antud hunnik pilte ja koordinaate- pidime siis numbrid gps-i lööma ja vastavatest paikadest oma (võimalikult originaalilähedase) pildiversiooni looma. Punktid on märgitud sellel kaardil: https://mapsengine.google.com/map/edit?mid=zqltUNrIRz0o.kNSDrvJTvG6Q.

   Orienteerumiseks kasutasime enamasti Külviku automobiili, ent Vapramäel ja Vitipalus tuli jalge alla võtta ka pisut pikemaid jalgsimatku. Täpsem reisikirjeldus (Autoriks Külmik) ja pildimaterjal on eelnevaltmainitud lingil, seetõttu keeldun oma ülevoolavat kirjutamisandi käesoleva postituse jaoks raiskamast. Piltidest lisan siia vaid lollakaima:

Elva jõgi tragikoomilises võtmes

Roostik, raba ja järved (Jalgrattamatk Edela-Pärnumaal)

Kurvastusega tuleb nentida, et viimaste aastate jooksul on matkaspordi osakaal minu elus tublisti vähenenud- seda eelkõike seoses kolimisega pealinna ning kaasneva iseseisvama elustiili ja tihedama töörutiiniga. Samuti on muutunud inimesed minu ümber- vanad matkakaaslased, kes varem hetkegi poleks kõhelnud seljakotti selga ajamast, leiavad nüüd järjest vähem aega ja jaksu sääraste välitingimuslike lollakuste jaoks.
   Matkamine on minu jaoks palju ka teisenenud- pikad ning nõudlikud telgimatkad on asendunud lühemate ja pealiskaudsemate retkedega, päevased jalgrattasõidud õhtuste autotiirudega. Heaks illustratsiooniks mu jutule on tõik, et peaaegu neli aastat on nüüdseks möödunud minu viimasest tõelisest jalgrattamatkast Valgevenes.

   Üks põhjus, kaugelt kõige hirmuäratavam, on sellele kõigele mu enda näiliselt kasvav laiskus ja viitsimatus. Aeg-ajalt olen püüdnud end kokku võtta ja vana entusiasmi nii endas kui sõprade seas taastada ning vahel on see ajutiselt isegi õnnestunud. Tahaksin väga loota, et mind juba niivõrd paljudel retkedel saatnud avastuslust, teadmishimu ja kirg ei hääbu mingite elu paratamatuste taha, vaid naaseb kogu hiilguses, muutes matkaspordi taas minu elu kõige sisukamaks tõeotsinguks.

   Sääraseid mõtteid olen heietanud juba tükk aega ning nõnda naasin ka järjekordselt Soome ooperisuvelt Savonlinna järvedemaal, olles kahe kõige kuumema kuu jooksul vähe tegelenud muuga, kui õhu teadliku suunamisega läbi kontrollitult võnkuvate kõrimembraanide. Soovmõtteks oli mul nüüd oma vaba august pisut vaheldusrikkamalt mööda saata, osa sellest loodetavasti ka telgis. Nii moosisin järjepanu oma sõpru-tuttavaid, ja mädakuu algusesse õnnestuski üks retkekene kokku leppida, sedapuhku lausa ratastel.

   Esialgu unistasin nostalgilisest Läti/Lõuna-Eesti matkast, ent kusagil ajusopis vegeteeris ka idee Pärnumaa-tiirust (oli ju Eesti lääneosa minu jaoks veel küllalt vähetuntud). Kuna matkaliste hulk kasvas kiiresti ootamatult suureks ning väga palju aega kellelgi pakkuda polnud, otsustasimegi seekord kolmepäevase Edela-Eesti reisi kasuks, täpsemalt lootsime külastada Pärnust lääne poole jäävaid piirkondi Audru ja Tõstamaa ümbruses. Planeerisin algul kõvasti pikema marsruudi, kui tegelikult teoks sai (külastamata jäi meil näiteks Soontagana maalinn). Saagu meie teekond siinkohal kaardi abil illustreeritud:



Matkaliste kohtumispaigaks leppisime kokku Pärnu raudteejaama (mis ei asu niivõrd Pärnus, kui selle aedlinnaga piirnevas võsas), kohtumisaeg oli üsna õhtune. Mina ning Miina loksusime Pärnusse jõudmiseks ligikaudu kolm tundi bussis, ainult selleks, et pealinnast saabujaid veel mõned tunnid oodata. Jõudsime kohale alles pärast kuut ja ennäe- linn polnudki tuumarünnaku käigus hävinud!

   Pärnu bussijaama vastas asub teatavasti kuulus Port Arturi kaubakeskus, mis mõne suvekuu vältel oli kodupaigaks AHHAA-keskuse näitusele. Tahtsin nostalgilisil põhjusil sealt korraks läbi hüpata, ent teadmata põhjustel ülespanekut leidmata, kasutasin soodsat asukohta ära tulusaks ostusööstuks, muretsedes suure osa matkal vajalikust toidu- ja joogikraamist ning uhiuue Regio Teedeatlase.
   Küll oli hea taas sadulasse istuda nii, et selle tagumine ots kõiksugu kola täis on. Sõidustiil on nii ju hoopis teine! Veeresime Miinaga aeglaselt mööda Riia tänava kõnniteed, suutmata sujuvalt kahjuks ei teeääri ületada ega arvukaid auke vältida- selle otsese tulemusena kogesin õige pea väga tuttavat tunnet, mis tekib siis kui rattakott pakiraamil viltu vajub.

   Istusime Miinaga mõni aeg raudteeplatvormil ja närisime suitsutatud kanatiibu, niikaua kuni Tallinnast loksusid kohale Lauri, Mari ja Silja. Kolmiku saabudes rongijaama, naersime natuke aega üksteise nägusid, (või noh üldiselt vist minu nägu) ja Mari jogurtipakki, mida ta lootis hea hommikusöögimaterjalina kuidagi oma rattapakiraamile siduda. Seejärel keerasime oma kaherattalised sõidusuunas- uuesti läbi linna Tõstamaa poole.

   Targanatunduva mõttevälgatuse tulemusena vältisime algul tiheda liiklusega Riia maanteed ning järgisime mis tundus olevat sellega paralleelselt kulgev uus kergliiklustee. Kui aga avastasime, et see meid hoopis linnast välja viib, ekslesime läbi mingi laorajooni tagasi keskmagistraalile. Seal naersime natuke aega jälle Mari jogurtipakki, mis sedapuhku juba purunenuna keset kõnniteed lebas, oma säilmetega umbes jardi jagu tänavat saastades.
   Suvepealinna mõnusid ei nautinud me sugugi kaua- üsna sirgjoonelise liikumise tagajärjel ületasime jõe ja pöörasime Haapsalu maanteele. Õhk oli meeldivalt soe ja kui linnast välja jõudsime, vaimustusin taas kõigist tuttavaist hilissuvistest eesti lõhnadest, mida tuul ninasõõrmeisse puhus.

   Varsti pöörasime teelt eemale Valgeranna suunas. Tee oli mõnusalt allamäge ja kaetud klaassileda asfaltiga. Mõne kilomeetri järel jagunes aga tee kaheks ning seltskond kolmeks- ühed pooldasid Valgeranna motelli juurest rannast ööbimispaiga otsimist, teised oleksid meelsamini edasi sõitnud mööda rannaga paralleelselt kulgevat kruusateed, ning kolmandail polnud sest kõigest sooja ega külma. Veensin matkalisi edasi väntama ning nii jõudsimegi Audru roostiku kaitsealale. Tee kõrvale jäi kõvasti kenade merevaadetega lõkkekohti, ent kõiki neid ilustas paraku vähemalt paar autopäramikke, ühes rõõmsate grilliseltskondadega. Enne pimenemist leidsime ühe sarnase paiga ka okupeerimata (ehkki üks suvitajate plokk asus teisel pool roostikku kuuldekauguses) ja püstitasime oma telgid valgele mereliivale. Ida pool paistsid Pärnu tuled.

   Õhtu möödus kaheldava ajukeemia mõju all (mida äkki natukene võimendas viski), rääkisime ohtralt mõistujuttu, identifitseerisime tähtkujusid ja pidasime öist pikniku. Keetsin isegi priimusel makarone, ehkki kui need lõpuks ära keesid, ei tahtnud neid enam eriti keegi, olles endid juba piknikukraamist pooloimetuks näksinud. Hea algus rattamatkale.

   Telgiuni möödus huvitavalt- kella kolme paiku ärkasime häälitsuste peale, mis kuuluvad ühe ohustatud liigi isenditele- polnuks me nii unised, oleksime võinud oma silmaga näha väga haruldast poolviisakat bemmivenda. Nad liiguvad nelja-viiepealistes karjades, ning kõige tõenäolisemalt võib neid kohata mõned tunnid pärast südaööd. Tihtilugu peatuvad nad öö jooksul teatud paikades pikemalt, eelistades suviti vaikseid veekogudeäärseid lõkke-ja grillipaiku. Sellistel puhkudel tunneb nad ära valju ning monotoonse, domineerivalt madalasagedusliku kõuemürinalaadse heli järgi. Inimesi nad ei karda, pigem mõjume neile ligitõmbavatena (eriti magavad isendid).
   Poolviisakat bemmivenda eristab harilikust pisike nüanss. Nimelt häälitsevad nad inimeste ligidal vaid nii kaua, et nad üles äratada- justkui katsetusena, kas tahab äkki keegi nende karjaga liituda. Ignoreerides neid umbes veerandtunni jagu, lõpetab kari aga tavaliselt häälitsemise ning olenguga jätkatakse vaikuses, võimaldades lähedusesolevatele magajatele öörahu.

   Hommik mererannas tuli loomulikult suplusega tähistada, mis osutus küll raskeks Pärnu lahe erakordse madaluse tõttu. Ligi poole kilomeetri kaugusel rannast otsustasin enam mitte külmetada, tegin hetkeks näo nagu supleksin ning naasin kaldale natuke liivasemana kui enne.
   Hommikueineks pühkisime õhtuse piknikukraami liivast (peaaegu) puhtaks, ja nii võisimegi kiirelt laagri kokku lüüa ja minekit teha.

   Meie hommikupoolik kulges liivastel kruusateedel (või vastupidi), mis üsna täpselt lahe rannajoont järgisid. Esialgu sõitsime merest pea käegakatsutavas kauguses, ent kui tee peagi lõunasse pöördus, tungisid kalda äärde kitsad ja soised metsatukad, mis vaadet piirasid. Vastasteepool oli valdavalt kaetud niitudega.
   Esimese asulana jäi teele Saulepa- kummaline ristand kalurikülast ja funktsioneerivast alevikust. Matkalised veetsid siin mõnedkümned minutid kaupluse ees garage-tüüpi karastusjooke mekkides ning turbo-tüüpi nätsusid närides. Naljaka kokkusattumusena kohtus Lauri Saulepas ühe koolipõlveaegse tuttavaga, kellega nad siis muljetasid, niikaua kuni mina oma kuldset Porschet rattakaunistuseks kleepida üritasin.
 
   Saulepast ei jää sugugi kaugele Pärnu-Tõstamaa maantee. Tähtsate toimingute lõpetamisel veeresimegi nüüd sinnapoole, et suund Lindi rabale võtta- kaardi järgi pidi see väike rabamassiv olema maanteelt kergesti ligipääsetav.
   Teeristis kohtusime juhuslikult usinate kalurite/talunikega, kes oma saadusi väikeste lettide otsast möödujaile maha parseldada püüdsid. Mõneminutilise arutelu järel kogusime oma sularahanatukese kokku ning saime vastu hõrku suitsulatikat ning tomatit. Enne lahkumist jutustasime kauplejatega veel tubli viis minutit, teemal sularahaautomaadid ja äärmiselt suur distants neist lähimani (ja ehk rääkisime midagi ilmast ka).

   Raba on teele tõesti üllatavalt lähedal- pisikest laugasteta soomülgast eraldab liiklusest vaid vaevalt sada meetrit hõredat männikut, läbi mille mööduvaid autosid kergesti näha võis. Raba serval nägime vaevalt kümnemeetrist vaatetorni kõrgumas, ning selle otsas üht noormeest kaugusesse vahtimas. Tõusime samuti torni ning tegime härrasega põgusat tutvust- tegemist oli saksa rahvusest umbes kahekümne viie aastase härraga, kel juhtumisi väga kadestamistväärt seiklus käsil oli. Sakslasliku monotoonsusega rääkis ta meile, kuidas ta üksiku jalgratturina Taani, Rootsi ja Soome kaudu oli Eestisse pedaalinud, ning läänerannikut kulgevaid maanteid mööda nüüd Pärnumaale sattunud. Küllaltki muljetavaldav ju- üle kuu aja niiviisi üksikult rahu ja vaikuse otsinguil sadulas istuda, ning ikkagi säärase külma rahuga tolereerida imestunud kõrvalvaatajate kordumakippuvaid küsimusi, adudes tõenäoliselt ise lausa füüsilisel tasandil sõiduüksinduses tekkinud mõttemulli katkemist.
   Jätsime peagi ränduriga hüvasti- usutavasti jätkas ta nüüd oma läänemeremaade tiiruga järelejäänud baltikumis ning Poolas. Meie rühmitus aga asus lõunapiknikku pidama- suitsulatikad ning tomatid kustutasid nälja kiiresti ning priimuse kasutamine ei osutunud jällegi vajalikuks. Olles kõhud täis muginud jäi lõviosa meist viivuks tukkumagi, niikaua kuni Mari männiku alt marju (hehee) noppis.
   Olime lootusetult hiljaks jäänud- esialgu lootsime rappa jõuda matka esimeseks õhtuks, ent käes oli juba teise päeva lõuna. Selge see, et pidime oma marsruuti edaspidi kõvasti kärpima.

   Kuni Tõstamaani natuke üle kahekümne kilomeetri kaugusel, oli läbitava piirkonna meeldivaks iseärasuseks maastiku tasasus- eks olen ju rattaga rohkem Lõuna-Eesti suurküngaste vahel ringi sõitma harjunud. Muidugi ei tähenda see, et sealne ümbrus igav või näotu oleks, metsade, niitude ja alleede vaheldumine garanteeris pideva silmailu.
    Meie teele jäid asulaist Pootsi ja Seliste, esimeses neist tegime ka poepeatuse. Kaupluse ees jäätist limpsides täheldasime, et korralikult sisustatud kuuri näol oli kohalikel vanahärradel siin kaheliitriste balloonide manustamise jaoks lausa päikesevari olemas. Selistest ei jäänud seevastu peale vana koolihoone ja suure infotahvli suurt midagi meelde.

    Mõned kilomeetrid enne Tõstamaad hakkas maantee ometigi tõusma (tõenäoliselt luitestiku tõttu) ning jalgratturitelt pisut rohkemat ponnistust nõudma. Ühe säärase tõusu lõpul märkasime tee kõrval bensiinijaama, kus paarikümneks minutiks peatusime, ning endile ühed äärmiselt hilised hommikukohvid/kakaod lubasime.
   Tõstamaa ise on pea kuuesajapealise elanikkonnaga alevik ning kunagine kihelkonnakeskus. Asula südamikuks on ristmik, ümber mille on terve trobikond poode ehitatud (sarnaselt nt. Rõuge või Järva-Jaaniga). Et taevas hoidku, üheski külas ostlemata ei jääks, sisenesime Teeristi poodi, et omale päeva ei-tea-mitmendad jäätised muretseda. Lauri sai poodnikuga kiiresti jutu peale, mina aga olin ametis uhke mänguasjavaliku imetlemisega. Üks roheline veepüstol meeldis mulle niivõrd, et selle ostmatajätmine oleks mind kogu ülejäänud päeva kummitanud. Nii suurendasingi Tõstamaal oma inventuuri ning ühtlasi ka autoriteeti.

   Pöörasime nüüd pilgud põhja poole- Pärnumaa suurte järvede suunas. Ermistu ja Tõhela on vastavalt Eesti suuruselt üheksas ja kümnes järv, kus juures suurem neist- Ermistu- asub Tõstamaalt vaevalt kolme kilomeetri kaugusel. Veerandtunnise pedaalimise järel leidsime endi eest teeviida osutamas Ermistu puhkeküla suunas ning paari-kolme kahekordse hruštšovka tagant paistiski vilksamisi järvepind. Sõitsime läbi niinimetatud puhkeküla ja sättisime end mugavalt ühele kaldaäärsele rohulapikesele istuma.

   Peesitasime järve ääres ligikaudu kaks tundi, käies end aeg-ajalt Ermistus jahutamas. Meie piknikuplatsi piiras lisaks järvele ka väike kanal, milles õige mitu õngekorki hulpis, puhkeküla tundus nimelt ka kaluritele magus paik. Järv ise tundus olevat soise põhjaga ning siseveekogu kohta väga võimsalt lainetav, paarikümne meetri kaugusel kaldast ulpis vetel väike saun/majake(!). Üritasime Mariga selle terassile ronida ning kadedusega mõtlesin, kui meeldiv oleks ise siin vihelda ja saunasessiooni järel otse jahedasse järvevette hüpata.
   Enne lahkumist jõudsime veel veepüstoliga mängida ning päeva esimese sooja roa keeta- tatrapuder ubadega. Toidu liigne magedus välistas paraku maitseelundite heakskiidu.

   Lootsime laagripaiga leida piirkonna teise suurjärve- Tõhela äärest, sestap sõitsime veel üheksa kilomeetri jagu põhja poole. Loodus paistis siinkandis sisemaalisem- metsatukkade vahele tungisid nüüd juba suuremad põllud ja mõned võsasemadki paigad. Majapidamisi ja talusid märkasime vaid üksikuid.
   Tõhelani jõudes tabas meid kurb üllatus- leidsime ainsa järvekaldani juhtiva teeotsa viivat suurde kämpingukompleksi, kus telkimine oli tasuline (seda kuulutas suur infotahvel). Ümbrust uudistades nägime lisaks puust hütikestele ja pisikesele paadisadamale küllaldaselt telkimiseks sobivaid paiku, ent ehkki kämpingus ühtki hingelist ei paistnud olevat, ei julgenud me trahvi hirmus röövtelkimisega siiski tegelema hakata. Lootes hinnaalandust välja kaubelda, helistas Lauri infotahvlile lisatud numbril, ent sai rangelt eitava vastuse.

   Jalutasime pisut järve ääres ringi, et ehk mõnd rajakest leida, mis ehk kämpingust eemale viiks, ent tulutult- Tõhela kaldad näisid soised, võsased ja telkimiseks kõlbmatud. Tahtmata asjatult raha kulutada, istusime tagasi ratastele ja sõitsime puhkekompleksist välja. Kuna infotahvli järgi pidi sealtpoolt algama mingisugune matkarada, väntasime mõne kilomeetri jagu tagasi lõunasse. Kohale saabudes tabas meid järjekordne pettumus- rada oli vaevu läbitav, kaetud ligi meetrise heinaga ning selgelt polnud keegi seda juba ammu hooldanud.
   Kõigele vaatamata kakerdasime sel nii-öelda rajal mõnisada meetrit suurelt teelt eemale ning otsustasime telgid üles seada raja kõrval asuvasse konarliku maapinnaga põllunurka. Tundsin väsimust ja rusuvat kõhedust.

   Kolmas matkapäev oli vast kõige üksluisem, kuigi algas jälle ebatavaliselt- olime vaevalt telkidest välja kakerdanud, kui keegi härrasmees oma maasturiga üle põllu meie laagrisse sõitis. Varsti selgus, et tegemist on sellesama inimesega, kellele Lauri eelneval õhtul telkimise osas oli helistanud, ning nagu aimata võis, oli ta võrdlemisi pahane. Kui aga mitu korda nagu ühest suust kinnitasime, et grammigi prügi endist maha ei jäta, leebus ta ja keeras otsa ringi.

   Sõitsime kõigepealt tagasi Ermistu äärde, et hommikusuplusega end veidi kosutada, ning seejärel võtsime juba suuna tagasi Pärnu poole, järgides seekord otseteed üle Soomra ja Kihlepa. 25 kilomeetrit kuni Audruni möödusid üsna tempokalt, peatusime vaid veevarude täiendamiseks- tungisime natukene maad enne Kihlepat sisse ühte hästihooldatud taluõue, kus kaks vanadaami meid lahkelt tuppa kutsusid ja veepudelid täita lubasid. Õuel paistis eredalt silma kõikvõimalike tikanditega kaetud laud- tundus, et vanadaamid olid endile asjaliku hobi leidnud.

   Olimegi nüüd oma matka lõppfaasis- Audrus peatusime veel ostlemiseks ning pidasime heeringafilee ja kanatiibadega kirikuhoovis väikese pikniku. Umbes tunniajase hingetõmbe järel sõitsime alevikust välja, millele järgnes juba tuttav tee mööda Haapsalu maanteed. Läbi linna sõites tegime veel mitu puhkepeatust, kaalukaim neist ehk Hesburgeris. Oli alles pärastlõuna, kui me oma Pärnu raudteejaamas oma matka lõpp-punkti jõudsime. Vaevlesime kuumuses ja manustasime garage-tüüpi karastusjooke enne kui veel palavamasse rongi pääsesime ning hääleka rattaragina saatel tagasi Tallinna poole hakkasime veerema.

Jäine retk Vene piirile (Jalgsiretk Piirissaarele)

Lõpuks ometi midagi erakordselt napakat, midagi nii tobedat ja arutut, et tagantjärele kirjutadeski tuleb lai muie suule.

   Taustast: Pärast pikki töiseid sügiskuid jõudis ometi kord kätte kauaoodatud talvevaheaeg. Jõulukingid jagatud ning kohustuslik Tummõlka-aastavahetus peetud, tekkis enne puhkuse lõppu väike vaakum, mis tuli sisustada millegi erilisega- otsustasime sõber Siim-Kaarliga, et jaanuari algus on parim aeg jälle telgivarustust proovida.

   Et elamus oleks eksootiline, kasutasime juhusliku mõttevälgatusena ära üht talve imelisimat võimet- kaanetada suuri veekogusid jääkihi alla. Meie marsruudiks sai järgnev:



Piirissaar: Keset Peipsi-Pihkva järve, vene piirist umbes 500m kaugusel asuv valdavalt soine saar. Pindala 7,8 ruutkilomeetrit ning rahvaarv 50 elaniku ringis, kellest peaaegu kõik on vene umbkeelsed pensionärid. Suviti käib Laaksaare sadamast saarele laev, jäämineku ajal hõljuk (ilmselt kõige ägedam asi maailmas) ning külma talve korral jäätee. Kultuurilis-ajalooliselt on Piirissaar osa Vana-Võromaa Räpina kihelkonnast ning vanausuliste traditsioonilisest elupiirkonnast.

   Ja nii tabaski meid geniaalne idee- kes on öelnud, et matkata tuleb vaid maismaal? Planeeritud marsruudi läbimiseks paremaid ilmaolusid oleks raske ette kujutada- pärast nädalatepikkuseid kangeid külmasid oli temperatuur nüüd vaid mõni kraad alla nulli ning taevas päikesepaisteline. Ikka kohutavalt imponeeris mulle mõte Peipsi jääl hulkumisest ning vastselt ajateenistuse läbinud Siim-Kaarel tundus nostalgilistel põhjustel olevat elevil mõttest talvel üks telgiuni ära magada. Pakkisimegi siis magamiskotid ja priimused matkakotti, jätsime auto Laaksaare sadamasse umbes 40 kilomeetri kaugusel Tartust ning alustasime uurimisretkega. Esmamulje oli säärane:

Liiklus on hõredavõitu

   Enne jääleminekut puhusime kindluse mõttes paar sõna sadamatöötajatega (talvel ilmselt jäätee haldajad) ning saime kohalikest jääoludest nii parema pildi. Meile soovitati kõndida mööda märgistatud jääteed ning läheneda saarele lõuna poolt. Kaardil on selgesti näha, et Piirissaare idapoolne ots asub Laaksaarele palju lähemal, ent kohalike jutu järgi on sealne asustusest puutumatu kallas tulvil lumealuseid kopraurge, kus kergesti jala murda võib. Mind hirmutas aga rohkem sealse jää pisut väiksem paksus (nägin sellist infot piirivalve koduleheküljel), ehkki läbivajumisest oleks asi ikka päris kaugel olnud.

   Laskusime jääle- autosõiduks mõeldud tee oli märgistatud püstiste kuuseokstega. Pidime Piirissaarele jõudma enne pimedat, et piirivalvet mitte pahandada.
    Peagi avastasime endid keset ääretut sinakasvalget tühjust, siin-seal askeldas mõni läti kalamees koos auto ja kaasaskantava jurtaga. Ümberringi laiuvat jäävälja seirates taipasin rahulolutundega, et olen üle pika aja taas hakkama saamas millegagi, mis täieliku lollusena kvalifitseerumas. Tõepoolest, kui Siim oma nutitelefoni välja võttis ja tuntud internetisotsiaalvõrgustikus oma asukohaks Lämmijärv märkis, mõistsime, kui kirevaid elamusi on ikka veel võimalik ammutada vaid neljakümne kilomeetri kaugusel kodust.

Läti kalamees on must täpike pildi keskel

Loomulikult näpistas matkalisi varsti nälg- selle mure lahendasime lihtsate vahenditega, mis olemist sugugi intelligentsemaks ei muutnud. Lasen pildil enda eest kõneleda:

Mina siin niisama keset Euroopa suuruselt neljandat järve makarone keetmas

Asetasime priimuse lumele ja panime pasta keema. Toidu valmides tekkis üks väike talvine mure- nimelt olin oma söögiriistad maha unustanud ja nii pidime Siimu kahvlit jagades potist kordamööda sööma. Sellega aeglustus kogu protsess niivõrd, et kõige alumine osa makaronidest jõudis poti külge kinni külmuda, enne kui järg nendeni saabus.

   Jäätee oli umbes 8km pikk, ja et käes oli hiline pärastlõuna, hakkas päike peagi juba võrdlemisi madalale vajuma. Kui saar juba üsna käegakatsutavas kauguses, möödus ootamatult autoga meist keegi pisut kohtlane noormees ja küsis kuhu kõnnime (hmm..Venemaale?) Võõras oli üsna pealetükkiv ja soovis meile küüti pakkuda, ent tahtmata sugugi oma imeretke tehislike vahenditega lühendada, keeldusime viisakalt. Kui siis selgus, et tegemist oli Piirissaare vallavanemaga isiklikult(!), lubasime endist saarele jõudes vähemalt märku anda, et ta öösel rahuliku südamega oma vallavanema und võiks magada.

   Piirissaare vallamaja asub Toonil- ühel kolmest saare külast (teised kaks on Piiri ja Saare, hehee), mis on asutatud kunagi saare loodeosas paiknenud, ent  nüüdseks uppunud Porka küla endiste elanike poolt. Seadsime oma eesmärgiks siis enne ööd sinna jõuda.
   Kummalisel kombel ei lõppe jäätee saarele jõudes, vaid jätkub mööda laevakanalit saare keskele. Kanalit piiravad kahelt poolt suured lumevallid, millelt paar korda ka maismaale hüppasime- nägime tõelist müstikat, mida kujutab endast ilmatu lumega kaetud mätastik väikese metsatuka ja lõputu jäävälja taustal.

   Saare keskel sadamas pääsesime lõpuks maale, olles juba täielikult pimeduse rüppe vajunud. Teid algab siit kokku suisa kolm, mistõttu tuli aeg korraks maha võtta, et Siim saaks oma nutitelefonilt pisut kaarti ja GPSi uurida.
   Peale mõne üksiku, välimuse järgi otsustades mahajäetud laohoone enne Tooni küla erilist asustust ei eksisteeri. Külla jõudeski tuvastasime vaid loetud majapidamisi, ehkki üüratu valgustatud piirivalvetorn vallamaja taga paistis kohe silma. Sadamast külani oli kõmpimist ehk kilomeetri- kahe jagu.

   Koputasime vallamaja uksele. Maja oli seest külmavõitu ja väga lakooniliselt sisustatud. Vallavanem ise oli umbes kolmekümnendates mees ning kohati pisut kummalise jutumaneeriga. Õieti oli ta väga jutualdis, kohe liigagi. Teiseks vaevas teda vist ka kurtus, kuna meie jutule ta vähemasti eriti nähtavalt ei reageerinud. Pikalt proovisime talle seletada, et oleme saarele tulnud just telkimissooviga, ent agara ja ettevõtliku inimesena oli vallajuhil tarvis meid kangesti ikka oma äranägemise järgi majutada. Ootamatult leidsimegi ent ühel hetkel vanast velskri majast küdevat ahju valvamas.

Valvan ahju

   Velskri maja asus vallamaja tagahoovis vaatega järve kallast piiravale võsastikule. Toad olid majas peaaegu täielikult tühjad, kui välja arvata pliit köögis, laud ja elektriklaver (!) ahjutoas, paar madratsit magamistoas, ning hunnik vanu arstiriistu velskritoas (hehee).

   Vallavanema plaan ei toiminud aga sugugi nii hiilgavalt nagu ta lootis. Ahi ei tõmmanud sugugi ja mina ühes kolleeg Siimuga külmetasime kahe tunni vältel suitsuses kambris, aeg-ajalt peavaluilmingute tugevnedes väljas jäist, ent sellegipoolest värsket õhku hingamas käies. Ahi küdes pikkamisi lõpuni, ent vaid selleks, et kogu tekkinud soe siis koos suitsuga jälle akna kaudu välja lastud saaks. Maja sisetemperatuur lähenes juba õhtul miinuskraadidele, rääkimata öisest košmaarist, millest telgiuni ilmselt tunduvalt õdusam oleks olnud.

   Sooja kontides hoidmiseks tegime pärast ahju sulgemist veel väikese tiiru järvele, läbi sellesama võsastiku maja taga. Piirivalveradari alt ida poole vaadates nägime juba Venemaad- piir jookseb siit vaid mõnesaja meetri kauguselt. Üritasime metsakuivast materjalist jääle lõket püstitada, ent käed olid selleks juba liiga külmad. Suurt sooja ei saanud need ka paraku läbikülmunud suitsusest magamiskambrist.

   Hommikul ärkasin velskri maja magamistoa põrandal, tõusin istuli, jõudsin vaevalt end kasukasse ja paksudesse pükstesse riietada, ning vajusin seejärel tahtmatult tagasi põrandale. Kogu keha kattis külm higi ning väga tugevate, ent aeglaste pommlöökidena tundsin süda rinnus tagumas.
   Olin lisaks külmale saanud vist vingu. Päris ära ma ei minestanud ning ajapikku leevenesid ka külmavärinad. Hiljem pisut toibununa väljusin majast ning vantsisin mööda küla edasi-tagasi, oodates Siimu ärkamist.

   Terve päev möödus kehva enesetunde saatel, aga ringiliikumiseks jaksu siiski pisut jagus. Ka vallavanem oli väga rahul, et sai meid telgis magamisest päästa.

   Tagastasime velskri maja võtmed ja avastasime saart: Saare külla ei viitsinud me minna, rohkem huvitas meid kauplus paari kilomeetri kaugusel Piiri külas. Patseerisime üle tunni aja poe ees ning ootasime ühes kogu ülejäänud saarerahvaga selle avamist. Saime kohalikelt üsna hämmastunud pilkude osaliseks- arvatavasti olid nad lihtsalt ära unustanud, milline näeb välja üks alla viiekümne aastane inimene. Eesti keelt tundus neist paraku vaid üks oskavat, sedagi tugevas räpina murdes

   Saare ainus kauplus on lahti väidetavalt kümnest kaheni, ent kuna oli kauba toomise päev, läks seekord peaaegu keskpäevani, enne kui näljane ja janune rahvamass uksest sisse lahti. Kaup toodi meie pettumuseks kohale auto, mitte hõljukiga.
   Kuna pea kõik riiulid näisid isegi vahetult pärast kauba toomist pooltühjad, kartsime siiralt, et võime kohalike eest kraami ära osta- piirdusime seetõttu vaid mõne õlle ja präänikuga. Valisime endale tagasihoidlikud purgipremiumid, kuna suuremad ja kangemad õlleballoonid tundusid siin minutitega defitsiidiks muutuvat.

   Piiri küla näis väga sarnane Peipsi-äärsete vanausuliste küladega- ühe suure külatänava ääres on kahel pool ühe-või kahekordsed puumajakesed tossavate korstendega. Kuna tegu oli umbtänavaga, kondasime siin vaid õige vähe ja võtsime peagi suuna tagasi lõuna poole.

Vääriselurajoon Piiri külas

Küla lõunapoolsest küljest leidsime poollagunenud, ent siiski uhke õigeusu kiriku, ühes Suure Isamaasõja ohvrite mälestuskiviga:

Nime saanud väidetavalt kellegi Peeter-Pauli järgi

Tooni külla tagasi kõmpides pöörasime teelt korraks kõrvale, et väisata saare uut vaatetorni- lumise ilma tõttu nähtavus just suurem asi polnud, ent meie hinnangu kohaselt oli tegu siiski vastostetud õllede kurkukulistamiseks piisavalt pasliku paigaga.
   Ja tuligi seejärel need kaheksa jäist kilomeetrit uuesti jalgade alla võtta. Kõndisime taas sadamasse, laskusime kanalile ning müttasime tuldud teed tagasi. Et mitte olukorda liialt intelligentseks muuta, otsustasime Peipsi jää paksuse ära mõõta. Ligi pooletunnise mõõtmistöö järel saime tulemuseks umbes 40 cm...

...või tegelikult ei teagi, mõõteriistaks oli kirves

Kui vesi pooletunnise lõhkumise järel lõpuks pinnale imbus, tekkis kõhe tunne küll!

   Piirissaar jättis endast maha järjekordse tobeda elamuse- see on üks sellistest kohtadest, mille olustik niivõrd erineb tuttavast kodumaisest keskkonnast- ligipääsmatu saar, umbkeelsed elanikud, kummaline ajalugu ja võõras elustiil teevad saarest niigi eksootilise paiga, ent kui külastusega kaasneb ka 8 km jääteed, on tulemus unustamatu.

Sääreni vees ja ämblikuvõrgus (Jalgsimatk Matsalu Rahvuspargis)

Ammu olen tahtnud Matsallu matkale minna. Viimaks, ühel päikesepaistelisel viinakuu hommikul sai see teoks. Tõestan öeldut pildimaterjaliga:

Pildimaterjal

Plaanisime nimekaim Joosep Pataga kolmepäevase matka, mille jooksul lootsime lähemalt tutvuda Matsalu lahe lõunakaldaga- tollal oli see minu jaoks üks väheseid üsna tundmatuid piirkondi Eestis.

   Käes oli oktoober, ent ilm oli päikeseline. Asusime hommikul teele Tallinna bussijaamast, et jalad Lihulas siis selga võtta. Enne jõlkusime aga ligi tund aega maaliinibussis, aeg-ajalt aknast välja vahtides, et ehk on Haapsalu maanteele midagi vaatamisväärset tekkinud. Tõepoolest- päris eksootiline võiks välismaisele turistile olla näiteks vaatepilt, mis avaneb enne Risti alevikku otse maantee kõrval laiuvale rabamassiivile.

  Kella üheteistkümne paiku hommikul saabusime kodumaa ühesse ehk kõige vähemdepressiivsemaist väikelinnadest. Ostlesime (linna ainukeses) supermarketis ja kohalikus kaltsukas. Esimese pikema mõttepausi tegime aga Lihula linnusevaremeis- üle laiade Lääne-Eesti tasandike vaatasime siin tõtt Eesti noorima,- Matsalu rahvuspargiga, mille piir seal kusagil kolme kilomeetri kaugusel nähtamatu joonena üle maastiku jooksis.

Lihula

Nimetatud rahvuspargiks aastal 2004, oli Matsalu varem tuntud kui looduskaitseala- juba aastast 1957. Tegemist on Euroopa mõistes ühe tähtsaima kaitsealuse piirkonnaga- madal Matsalu laht ning sellega piirnev ulatuslik roostik Täkumätas (jah selline koht on olemas) on igal aastal nimelt pesitsuspaigaks miljonitele rändlindudele. Lisaks on kaitsmise all liigirikkad puisniidud, üleujutuvad rannaniidud- ning jõeluhad ning vanaaegsed rannakülad. Matsalu kuulub muuhulgas ka RAMSARi rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka.

   Matka esimene teelõik kulges Lihulast Penijõele mööda tikksirget ja kristallsiledat, ent olematu liiklusega asfaltteed. Juba siis silmasime esimest kurjakuulutavat märki hiljem lahtihargnevast anomaaliast- tee kohal õhus lendlesid maa külgetõmbejõudu eirates kümned ämblikuniidid, mõne küljes neist ka ämblik ise rippumas. Eelnevaga absoluutselt mitteseotud sündmusena kuuldus äkitselt kaugusest kõva pauk- siiamaani seletamatu, ent tookord kahtlustasin tuumarünnakut Pärnule.

   Pisut veetsime aega Penijõe mõisas rahvuspargi külastuskeskuses, suhtlesime giid-administraatoriga, kelle töö minus ootamatut kadetust tekitas, ja tutvusime erinevate kaartidega, mis infoleti läheduses seintel rippusid. Üks neist osutus hiljem teedest kaugel orienteerudes üsna kasulikuks (tegime fotoaparaadiga kaartidest pilti).

   Ekslesime tükk aega matkaraja algust otsides- nagu varsti selgus, kulges matkatee esmalt läbi lehmaaedikute mööda Penijõe kallast kuni vaatetornini roostiku (Täkumätta) piiril, edasi loogeldes suuresti üleujutatud rannaniidu ääres. Üsna kiirelt pidime loobuma kuivade jalgade privileegist, tunnistades lõviosa laudteist rajal uppunuiks. Kokkuvõtvalt- esimesed kaks tundi matkast sumpasime esmalt lehmasitas ja seejärel sääreni vees. Lasen piltidel enese eest kõnelda:

Pata lehmasitas

Vaade vaatetornist:

Penijõgi voolamas Kasari suunas läbi Täkumätta (Jah, selline koht on olemas)

Matkaraja vesine osa pärast torni osutus tõeliselt ekstreemseks kogemuseks. Meist paremal kõrgus madala põõsastiku taga üüratu roostik ning vasemal vaheldus vesine võsa rannaniidulapikestega. Kohati oli rajale julgestuseks rajatud laudteeosi, ehkki reeglina vajusid need pealeastudes paari sentimeetri jagu vee alla, samuti olid teele regulaarsete intervallide järel tekkinud sügavad lombid, millest ümberhiilimine seda piirava võsastiku tõttu tihti võimatuks osutus. Pori ja lehmasitaga kaetud jalanõud said vähemasti kiirelt puhtaks.

   Enne kui matkarada taas Täkumättast eemalduma hakkas, jäi teele ette mägi- Saare mägi. Lisan kohe pildi, et oleks selge, milline näeb välja üks Lääne-Eesti mägi.

Selline

Saare mägi on merepinnast vaid mõne meetri jagu kõrgemal, ent suurvee ajal on see kõrgus piisav, et muutuda saareks keset vesist karjamaad. Kahjuks pole säilinud vana kõrtsikoht, millest lehmaaediku äärne infotahvel meile põneva pildi silme ette maalis. Mina oleksin igal juhul küll seal meelsasti mõne toobi võtnud.
   Eelneval pildil on näha ka eurorahade tubli töö- säilitamaks liigirikkaid rannakarjamaid, makstakse maaomanikele lehmade pidamise eest lisa.

   Piirkonna populatsioonienamust ei moodusta siiski mitte lehmad, vaid väikesed kaheksajalgsed, kelle tegutsemist võis igal pool maastikus vaevata märgata- kohati olid võrkudega kaetud terved niidud ühes suurte puudega, mida ümbritses valge vaip nagu härmatis.

Pildil kujutatud vaateplatvormile ronisime võrdlemisi vastumeelselt

Edasine rada moodustus kitsast elektrikarjuste vahelisest pääsmest, mille läbimine kattis meidki üsna kiirelt ühtlase ämblikuvõrguga. Anomaalia jätkus Viita puisniidul, kus üksikute niitide asemel hõljusid õhus juba terved niidilossid.
   Viital leidsimegi end paigast, mis pidi infotahvlite järgi olema üsna tüüpiline Lääne-Eesti puisniit. Kergelt sombune ilm ja õhus rippuvad ämblikuvõrgud tekitasid aga kummaliselt müstilise tunde. Hirmuga vaatasin ka jälle sinna Pärnu poole, et ehk on tuumaseent näha (ei olnud).

   Puisniidult lahkudes liikusime mõnda aega kruusateel, kõndisime nii natuke üle kolme kilomeetri, kuni jõudsime Suitsu paadibaasi samanimelise jõe kaldal. Siit algas uus, umbes kilomeetrine matkarada, mille lõpus ootas 21 kõrgune vaatetorn (mille otsas keetsime purgisuppi) ning maaliline küün.

Maaliline küün

Ees ootas matka kõige kahtlasem osa- pidime kuidagiviisi pääsema Matsalu külla, kuhu aga otseteed sugugi ei lähe. Penijõel fotokasse jäädvustatud kaardi põhjal võis kaaluda kaht varianti- kas liikuda mööda ülivõsastunud metsasihti või pikki Täkumätta (Jah, selline koht on olemas) äärt, üleujutatud niidul. Otsustasime niidu kasuks. Meie tee nägi välja selline:

Täkumätas...hehe

Tegu polnud just maanteega...

...

...ent tagasi pöörata oli hilja. Sumpasime lausa põlvini vees, kuni järsku roostik ja mets kokku said ning meie tee ära lõikasid. Murdsime läbi roostiku...

Läbi Täkumätta

...ja jõudsimegi Matsalu küla piirile. Müttama pidi veel ainult üle vesise põllu, mis-oh üllatust- oli jälle kaetud valge niidivaibaga.

Sääreni vees ja ämblikuvõrgus

Matsalu külas käis parasjagu teeehitus ja vesi kingas asendus tsemendiga. Miskipärast ratsutas Aleksei Lotman mööda põllu äärt hobusel Täkkumätta (hehee) suunas ja tegi sealjuures näo nagu poleks selles midagi ebaharilikku.
   Enne ööbimispaika saabumist läbisime üsna pika maa (üle seitsme kilomeetri) kruusateedel, läbisime valdavalt lagedate niitude ja põldudega kaetud alasid. Telgi püstitasime õhtu saabudes Metsküla lähistele lambaaediku kõrvale. Põhjus sellisele kummalisele valikule oli lihtne- lootsime laagri teha mere äärde, ent pea kogu teeäärne rannaniit oli tarastatud. See väike hektar maad, mis vabana näis, oli nii kohutavalt märg ja raskestiläbitav, et kui enne randa jälle ühe pagana aia eest leidsime, ei jaksanud me enam tagasi sumbata, vaid otsisime aediku äärest välja kõige kuivema maalapi ja heitsime oma kola sinna maha. Und segas paiguti mõne depressiivsema lamba juhuslik oigamine.

   Ärkasime vara, seitsme paiku, ning jalutasime hommikusööki valmistama Näärikividele. Istusime mere äärde, kallasime vee kingast välja, naersime natuke kurvalt sildi üle, mis väitis, nagu kannatanuks sel niidul liigniiskuse käes vaid vähesed sopid, ning süütasime priimuse. Sõime otse rahnul, Fennoskandia kilbist lahtimurtud graniidijurakal, imetledes sügishommikust Matsalu lahte.

Vaade lahele

Suurem jagu teisest matkapäevast möödus külavaheteedel. Otsustasime Saastna neemele mitte minna ning pöörasime lõunasse Virtsu poole. Olime kõmpinud vaid mõne kilomeetri, kui õnnelik juhus meid tubli kohalikuga kokku viis, kelle auto meie kulgemist tublisti kiirendas. Väljusime autost Saluvere külas, rahvuspargi piiril, mis on eelkõige tuntud oma Lääne-Eesti kohta päris piraka linnamäe poolest. Linnalegendi kohaselt võib mäe paljanditest hea tahtmise korral leida iidsete korallide kivistisi.

Ei olnud head tahtmist

Olime nüüd Metskülast juba päris suure maa läbinud ning otsustasime saabuvat ööd enam mitte telgis veeta, seega võtsime suuna kiiresti Virtsu poole. Suurem osa teest möödus üsna sündmustevaeselt, ehkki rannast nägime paaril korral hägusalt Kesselaidu ja Muhumaad...

Muhumaa on nii hägune, et teda pole isegi näha

...ning Aruküla lähedal õnnestus kogeda esmakordselt, mis tunne on seista tuulegeneraatori kõrval:

Ettevaatust, jäätükkide kukkumise oht!

Virtsu maanteed eraldab Arukülast ligi viiekilomeetri pikkune tikksirge teelõik, mille läbimist vastalanud keskmise tugevusega vihamavalang sugugi meeldivamaks ei muutnud. Vahetult enne suurt teed suutsin meie dünaamilise duo lisaks veel ära eksitada, kui mahajäetud talukoha lähedal rada järsku otsa sai. Orienteerusime maanteemüra järgi.

   Viimased 5km Virtsuni mööda asfaltteed olid kohutavad, mitte miski ei meeldi kõmpimisest helladele jalataldadele vist vähem kui kõva ning pigine teekate. Lisaks kimbutas mind matka viimasel lõigul kohutav nälg, mis alles Virtsu sadama kohvikus mulgikapsaste näol leevendust leidis.
   Tallinnas lõpuks Saaremaalt tulnud bussist väljudes oli liikumine väga vaevaline, ent kahtlemata oli valu väärt uusi elamusi senitundmatuist paigust. Lisan lõpetuseks ka kaardi, millelt võib jälgida meie ponnistussuundi: